Rahu, ainult rahu...

Järjekordne külaskäik linnast välja hipikommuni päädis emotsionaalse energia madalseisuga. Uskumatu, kui palju ma ometi distantsi vajan ja kui palju energiat ja pingutust nõuab see, kui ma pean pidevalt kontrollima, ega ma liiga mõtlik välja ei näe, sundima ennast seltskondlikult vestlema ja konstantselt naeratama. Aga no tõesti, kuskil on ka ju piir ja kuulda kahekümnendat korda päevas küsimust "Miks sa ei naerata?" või "Millest sa mõtled?" ajab lõpuks nii närvi, et ma kas blokeerun täiesti (mis tekitab muidugi küsimuse, miks eestlased mossitavad) või tunnen äärmist vajadust teha midagi destruktiiv-konstruktiivset nagu puulõhkumine või vastupidi, tõmmata kummikud jalga ja kõige veidram maalkäimise jope selga ning minna vanaema juures metsa, kuulata tuult puulatvades ja lehtede sahinat jalge all ja mõnda vihmatiba nina otsas. Õnneks sai mere ääres käia (taaskord Taanis) ja natuke avarust tunnetada. Hea vaheldus tundele, et keegi kogu aeg su selja taga seisab. Ühikasse jõudes sulgusin oma tuppa ja nautisin vaikust. Ja kuna kõigest arenes välja ka füüsilise energia vaegus, pidin ennast turgutama sidruniga teega ja seejärel õunamoosiga pannkookidega, mida ma õhtul kell üheksa küpsetama hakkasin. Mõnele sakslasele olen juba suutnud - alguses sõbraliku korrutamise, seejärel otse ja karmilt ütlemisega selgeks teha, et vajan rahu ja üksiolemist ja õigust ise oma vaba aega planeerida (jah, just, ise-ise-ise), aga mõnega ei tasu vaeva nähagi.
Ja kui mina tahan Karlssonit vaadata, siis mina vaatan Karlssonit!

Muinasjutt

Ühel päeval (eile nimelt) oli ilus ilm. Nii läksid Helle ja Siiri jalutama ja jõudsid fjordi äärde paadisillale. Siiri suutis pildile jälle lollaka näoga jääda.



Päike soojendas ja oli mõnus ning Siiri kaotas valvsuse. Ühel hetkel tuli suur tuulehoog ja võttis Siiri punase kinda ning lennutas vette.



Oh häda! Ei ulatunud kindani ei Siiri ega Helle ja Siiri mõtles juba, et punane kaaslane on jäädavalt kadunud. Siis aga astusid paadisillale võõrad mehed ja pakkusid kindale abikäe. Nii oligi kindake jälle Siiri juures.



Oli ka oht, et Helle kukub vette, sest ringi üle pea pikeerisid hirmsad linnud. Sellised enamasti:



Aga kõik lõppes kenasti ning Siiri ja Helle jõudsid õnnelikult koju. Trepi juures tegi Siiri veel pilti, et pärast näidata, kui kevadine siin veel mõnikord välja näeb (täna enam mitte):





Sellega saigi jalutuskäik läbi.
Lõpp.

Margi-Vellod

Margi-Vello on Helle sõnul see, kes marki teeb. Ma ei tea, miks Vello, aga las jääb. Margi-Vello naljad on meil tehtud, lisaks ka välismaalastega eesti keeles rääkimine ja võhivõõraste inimestega eesti keeles rääkimine (Helle puhul tavaliselt lühinägelikkusest tingitud.) Minul on lisandunud ka blondiinilikud küsimused a la "Miks me teise semestri aineid võtta ei saa?" Vastus: need on kevadel. Või: "Me võiks ju enne piletid [postiga] ära saata ja siis koopiad teha." Tõesti, võikski või? Ja nii edasi. Helle muidugi üritab maaga ühele tasapinnale langeda, kui mõni lind üle pea vuhiseb, või meeste riietusruumi siseneda. Või võpatab linnuks osutunud orava või inimeseks osutunud linnu peale. Eilne parim pala oli see, kui me keset terminihalduse tundi püsti tõusime, õppejõu juurde kõndisime ja teatasime, et meie anname nüüd alla. Õppejõud arvas, et me keeldume mittefunktsioneerivate arvutitega töötamast (90% olemasolevatest), mille peale me seletasime, et ei, ikka kogu kupatusega. Nimelt oleks Access küll kasulik, kui tüüp didaktikast midagigi teaks. Seda me talle muidugi ei öelnud, vaid jahusime ülekoormusest ja sellest, kuidas see teisipäeval juba viies loeng on (mis on tegelt tõsi). Millegipärast muutus õppejõud näost kergelt roosakaks. Põgenesime.

Trennis oleme võtnud kahekilosed hantlid, harjutuskummi, mis ei veni ja itsitanud natuke ebasündsate harjutuste juures. Ja muidugi peame alati teed ületades ülekäiguradade puudumise tõttu napilt enne teisele poole jõudmist märkama, et auto läheneb ja siis kiljuma ja jooksu pistma. Või kõndima rahumeeli tänaval, mis meile teadmata on ka bussidele lubatuks muudetud ja mõtlema, mis see imelik hääl küll on, mis meile läheneb. Ja siis kiljuma.

Pimedas ühikanaabrite rõduakna all mahakukkunud õunte kottitoppimine on juba tuttav teema. Helle ülistatud tindiseened hävisid kahjuks murutraktori vuramise tõttu, muidu oleks saanud veel korilasi mängida. Aga pisikesed pirnikesed on veel puus!

Põmm ja piraki

Esimesele äraütlemisele ja ühele vaikimisele praktikakoha asjus järgnes üks kutse vestlusele. Võtab seest natuke õõnsaks, aga millegipärast on tunne, et ega ma sinna ei saa, sest tegu ikkagi Kaubandus- ja Tööstuskojaga. Aga vähemalt on tunne, et on aeg keskenduda muule, kui lõputule inimestega tutvumisele (loe:pidu ja pillerkaar). Mitte et see viimane nüüd täiesti plaanist välja jääks, oh ei. Raamatukogust on ka paar raamatut juba kaasa haaratud, järgmine asjalikolemise faas on nendega seotud ja koolis hakkavad ka kodused tööd tekkima.

Kui ma ennast aga paari nädala pärast vestlusel lolliks teen, siis lohutuseks võin uuesti lugeda, mida Laura asjast arvab:

L. says:
no nad teavad, et sa pole kohalik
L. says:
sa ei pea mingi ekstrasenss ka olema

***

Tahaks suhelda inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et nendest paremaid ei ole, mitte inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et kedagi paremat pole hetkel võtta.

Aga "Võlur Oz" ja suur kollane tass täis Blueberry Blissi ja trühvlid ja kommid aitavad. Igasse õhtusse mõni neist ja akna taga hiiliv hämarus ja kestev uduvihm ja tühi tuba ei olegi enam nii hirmsad.

Tähelepanekuid

Olen korduvalt märganud, et
1. sakslased ütlevad sulle tere ka siis, kui nad sind kunagi varem näinud ei ole. Umbes kord päevas ütleb ühika juures mulle tere keegi, kelle olemasolust mul varem aimugi ei olnud. (Kummalisel kombel pole seda aga teinud ükski naissoost sakslane.)

2. sakslased armastavad Bockwursti ehk siis sõnastiku definitsiooni kohaselt jämedat viinerit või sardelli. Kuigi koolisöökla menüüs on iga päev neli erinevat rooga (täna nägin isegi viit), pakutakse neile lisaks iga päev Bockwursti friikartulitega. Järjekord vastava leti juures on alati kõige pikem. Täna nägin menüüs (ja kahjuks ka kellegi taldrikus) ülimat veidrust. Üsna jälki ka. Uus kombinatsioon on nimelt Holsteini kartulisupp Bockwurstiga. Ehk siis supp, milles hulbib sardell, mida tuleb siis lusika (või mõne muu abivahendiga) nüsida. Ja kui ma juba toiduteemale sattusin, siis pean märkima, et portsude suuruse arvestamisel kasutati ilmselt kogemata statistikat päev läbi põllul töötanud talumeestele vajaliku toidukoguse, mitte andmeid keskmise tudengi toidunormi kohta. Täna oli menüüs pool praekana. Mina näiteks, tegelikult üsna näljane tüüp, pole kunagi suutnud tervet portsu ära süüa. Aga võib-olla on siin kõik noored kasvavad poisid.

3. sakslased tõstavad tunnis kätt. Ma pole veel kunagi nii innukaid tudengeid näinud. Tunniteema on genitiivobjekt ja kerkib kätemeri. Meil ei tõstetud isegi gümnaasiumis enam kätt, kui keegi midagi öelda tahtis, tuli see lihtsalt välja hüüda. Huvitav, kas asi on tegelikult meie puudulikus kultuuris/kasvatuses/distsipliinis?

4. esimest korda mu elus on õppejõudude hulgas ülekaalus mehed. Praegu annab mulle loenguid kaheksa meest ja vaid kaks naist.

5. tavalise piima kõrval on lisaks ülisäilivale piimale, mida ei pea külmkappi panema ja ikka kõlbab veel kahe kuu pärast juua, müügil veel ka Buttermilch. Mõistatasime tükk aega, mis see olla võiks. Pakkusin nime põhjal, et tegu on võitegemisel eralduva vedelikuga. Sõnastik ütleb: võipiim, petipiim, pett, Helle ütleb: ökkk!

6. ükski sakslane ei tea, mis on Orkut! No andke abi!

Viimaseks hoopis teisel teemal. Aitäh neile, tänu kellele ootas mind mu toaukse taga täna pakk. Tiina kommid tegid õnnelikuks korraga kaks eestlast.

Spontaanne.

Saabusime just Taanist. Ega me täpselt ju ei teadnud, kui lihtne on Taani minna. Tegelikult on tarvis vaid bussi peale istuda, oma semestripiletit näidata ja 15 minuti pärast piiri ääres maha tulla. Natuke kõndimist, piirisilla ületamine ja lõkkeõhtu Taanis, otse Läänemere (nende jaoks küll Idamere) ääres vaatega Flensburgile ongi teostatav. Tegelikult on muidugi natuke paha, et homse Hamburgi-reisi jaoks on üsna vähe riideid, mis lõkketossu järgi ei haise, aga hea on asja juures see, et neljanda korraga saime lõpuks nii targaks, et lähme enne ekskursiooni magama, mitte peole. Ütle veel, et inimene ei õpi oma vigadest.

Kahjuks ei saanudki teada, millise vastuse lennukitossust taevasse moodustatud abieluettepanek sai. Kuigi samas, see polnud ka suurem asi abieluettepanek. No võiks ikka sõnastusega natuke vaeva ka näha, mitte lihtsalt suure valge küsimärgi taevasse visata.