Roosa on nummi

Ma siis uuendasin oma voodipesu ja muude ihutarvete tonaalsust. Mul on nüüd mitu asja, mis on läbi teinud kevadise uuenduskuuri, jäädes tegelikult samaks. Nagu remont või nii. Seega oman ma justkui uut saunalina (kollased servad, roosa keskpaik), kaks helerohelist sokki (roosad), kollane padjapüür (lähedalt uurides mõnest kohast roosa), üks khakivärviline sokk (roosa varbaga) ja ühed aluspüksid (beežikasroosad). Ahjaa, roheline voodilina, mis näeb välja, nagu oleks selle peal Prantsuse revolutsiooni ajal mõni mässaja une pealt surnuks pussitatud (ehk siis rohekas-roosaka laiguga). Kui tol ajal oleks need pealevenitatavad linad juba olemas olnud. Aga natuke kirju oli ta juba viimati. Jah, saite õigesti aru, ma panin muu kirju pesu hulka ka kaks punast sokki.

Teetähised

Ma olen veel elus.

Seljataga on võitlused internetiga, ajaga, unega, rongiliiklusega. Mõtetega. Nädalalõpp algas neljapäevase(öise) grillpeoga, liikus sujuvalt edasi kultuuridevahelise kommunikatsiooni seminari (mille kõrghetk oli kultuuridevaheline disko), vajus vaikselt pühapäevasesse päikesesse ja umbse õhuga inimestest pungil rongisõitu ning lõppes üsna valusalt tänahommikuse äratuskellaga.

In vino veritas.

*

Kõik kevaded on mingil kombel ühtemoodi. Isegi kuupäevad võivad aastate lõikes kokku langeda.

Mälu on õnnistus ja nuhtlus ühes.

Jälle

on käes need ajad, kui kojusaabumise hommikute ilma ilu on pöördvõrdelises seoses enesetundega ja maja taga on kraana vinnas.

Meil on kõige realistlikum uus hüljeste, pingviinide ja jääkarudega dušikardin.

Töösuutäite lugeja

Kõrvalkabineti praktikant hakkab vaikselt närvidele käima. Mitu korda on ta juba küsinud, et kuidas ma küll viis minutit enne nelja ära lähen. Kui ütlesin, et olen vähemalt viis enne kaheksat kohal ka, tuli kohe vastus, et tema ju ka. Viisin ta tähelepanu siis sellele, et tema saab selle eest ka palka. Eile suutis ta jälle mu lahkumise hetkel kella vaadata. Täna tuli uue tobedusega lagedale. Kõmpis mu kabinetti, kõõritas ekraanile ja teatas, et see näeb mul ju täpselt samasugune välja kui eile ning küsis, kas ma teen ka üldse midagi. Hmm. Kui ma temalt hommikul bussi pealt tulles küsin, mis tal täna teha, venitab ta mulle vastuseks: "Eks paa-aaistab..." Ehk siis jõlgub meie kabineti ja töökoja vahet, sööb kogu šokolaadi ära, keerab kompressoril paar ventiili kinni või lahti ja teenib sellega 1500 eurot kuus. Täna läksin pool tundi varem ära, sest töö sai otsa ja kohe tuli küsimus, et juba õhtale. Vastasin, et sain jah lõpuks selle töö valmis, mida ma siin kaks päeva tegin. Kui ma oskaks saksa keelde tõlkida lause "Mis see sinu perset torgib?", siis ma teeks seda.

Vastukaaluks arvab boss, et ma teen ma tööd liiga kiiresti. Kui olin tõlkega ühele poole saanud (koos venitusharjutustega), arvas tema, et ma sain valmis teksti ülekandmisega. Wordist PowerPointi. Wordist. PowerPointi. Ei olnud ajalooline ürik ega midagi. Nonoh. Koos formateerimise ja ühe tülika joonisega pigem nagu viisteist minutit, mitte poolteist päeva.

Ma arvan, et sakslased on ikka aeglased küll.

*

Ja nii ma siis olen, maalaps, kammitsetud sellesse uimastavalt lõhnavasse linna, kus nende kummaliste puude õied muutuvad tuulega magusaks valgeks vihmaks; ilma oma jalgratta, muruniiduki, oksakääride ja raudrehata.

Aga suvi tuleb kirju, ütles mulle nädalapäevad tagasi too päeva-paabusilm, kes mu ette teerajale maandus.

Mange tak!

Taani oli värskendav. Ühe vana tutvuse uuendamine, paar uut, kaks päeva kommuunielu, nii mõnedki ilusad vaated, õlu, pooltunnike aerupaadiga jõel, murutšill, Taani rongiliikluse loogika otsimine, Taani Zavood, šovinistlikud naljad, poliitiliselt ebakorrektsed naljad ja kõvasti muud eesti huumorit. Ja muidugi ei tasu unustada rongi-, bussi- ja autoaknast sissepressivat hobusesita haisu. Mitte väga värskendav.

Värskendada tasuks ka oma inglise keelt. Või pole mitte see kängu jäänud, vaid saksa keel ees ära pannud (mis on muidugi ülimalt rõõmustav.) Igatahes kippus soome noormeestega inglise keeles rääkides jänni jäädes kukkuma lauseid stiilis "Ja, genau!" Kiirtoiduputkas inglise keelt mitterääkivalt mehelt pitsa suuruse kohta küsides tuli automaatselt rootsi keel. Loodame, et minust ei arene mingi segapusakeelte rääkija. Aga tuleb ikka meelde jätta, et Werkstatt on tegelikult töökoda ja Lieferschein on saateleht :)