Kolmapäev, peaaegu nagu vanasti

Eile oli minu- ja meesteõhtu. Veider, et kui meeste seltskonnas on ainult üks naine, muutuvad mehed kuidagi eriti... meheks ja võtavad sind ka peaaegu mehena. Välja tulevad kõik tavaliselt meesteringi kuuluvad naljad (loe: autod, väljaheited, naiste kehavormid). Ja kuigi mõni aeg-ajalt viskab kontrolliva pilgu, et näha, mis nägu mul järjekordselt sõna "rinnad" kuuldes on, läheb kõik samamoodi edasi (ilmselt sellepärast, et ma ei jookse "iu!" karjudes välja). Tegelt ongi nii normaalne, sest sõprade ringis ei peakski vajalik olema oma olemust kuidagi maha suruda. Ehk siis: aktsepteeri või ära suhtle.

Flensburgi ülikoolis on nüüd poolametlikult ka uus eriala - leheriisumine õppesuunaga tamm. Tõestatud, et ka sellist infot kandva üliõpilaspiletiga saab peole minnes tudengisoodustust.

Tornaado

Eile, kui mina põnevusega ainult müristamist ja lausvihma nautisin, viis väike tornaado Flensburgi äärealadel Franki maja katusest tüki minema ja rebis puid maast välja. Internetist vaatasime isegi klippi, kus oli näha, milline auk katuses haigutab ja kui suured puud olid juurtega maast välja ja kidaliseks kistud.

Seda, mitu katust Flensburgi Tornaado (kahes isikus) täna õhtul sõitma paneb, näeme varsti. Loodetavasti mitte uudistes.

Keskaeg

Maheda valgusega laualamp Helle läbipõlenud vannitoavalgustit asendamas pole midagi selle kõrval, et minu täna funktsioneerimise lõpetanud vannitoalambi aset täidab kolmeharuline küünlajalg. Tahaks näha, kuidas ma kombineerin näopesu ja kraanikausi niigi kitsukesel serval balansseeriva lühtrimõõtu raudmoodustise, mille küljes on kolm leeki. Samas, põnevus ja romantika on alati võitev kombinatsioon olnud.

Kui tegu oleks halva komöödiaga, oleks kellelgi kindlasti küünlavalguses kõhulahtisus.

Ühevärviline

Tavaliselt oli mu nädalalõppudel üks kindel muster ja isegi, kui see polnud alati kõige arukam muster, oli see lohutavalt kindel muster, mille peale võis alati loota. Ainult detailid varieerusid. Viimased kaks nädalavahetust on olnud ... mustrita. Hindamiskriteerium: kui ma pole pikemat aega oma kehalt ühtegi sinikat leidnud (seal on alati mõni), pole viimasel ajal midagi märkimisväärset toimunud.

Kõik nad

Tervitaksin siinkohal Sönket, Brunot, Franki, Andréd, Hans-Peterit, Jonathani, Herbertit, härra Rauschi, Birgitit, kuigi ta on peaaegu märkamatu, ja kahte kassi, kes moodustavad nii toreda töökollektiivi. Thomast ei tervita, sest tema mulle eriti ei meeldi (põhjuseid olen juba maininud). Ilusat nädalavahetust.

Ahjaa, Jonathan andis mulle täna Knoppersi.

Vaeslaps ja head võõrasisad

Nagu sellest oleks veel vähe, et mu ülemus arvab, et õnnetut vaeslast kaugel maal (mina siis) tuleb süstemaatiliselt šokolaadiga kostitada, unustamata seda, et mõlemad kunagised käigud trükikotta lõppesid kakao ja võileivaga kaubanduskeskuse kohvikus ja viimati, kui pärast vaba neljapäeva keegi reedel tööle ei tulnud, mina aga korraks - küll hiljemaks kui tavaliselt - ikka kohale läksin (et päeva mitte raisku lasta), lõpetasin ma ülemuse ja tema naisega hiinakas perekondlikul lõunasöögil. Nüüd on hakanud mu kabinetikaaslane ka mind toitma. Paar korda olen ma tema käest juba varemgi Snickersit saanud, nüüd on järg Knoppersi käes. Nii reedel kui täna (kui esmaspäev poleks vaba olnud, siis ilmselt poleks ka esmaspäev vahele jäänud) olen ma tema suust kuulnud lauset: "Mul on sulle midagi.", mille järel potsatab mu lauale järjekordne maiustus. Vähemalt tema ei saa arvata, et ma nälgin, sest mäletan täpselt meie arutelu teemal "söön-ennast-oimetuks-aga-juurde-ikka-ei-võta-oo-söök-on-hea-ilma-ei-saa", mille lõppedes mõtlesin ma, et viimaks ometi veel keegi minusugune. Milles siis ikkagi asi? Kaks võimalust: kas ma näen mingil mulle teadmata viisil eriti armetu välja või on tegu ühega neist inimestest, kes on lihtsalt loomu poolest nii kuradi head. Eks ma ole viimasel ajal jah päris palju üksinda kabinetis pidanud istuma, aga... Ei, ta on ikka üks neist, kes tekitab sus parandamatu soovi olla parem inimene.

Kahjuks on mu mälu jätkuvalt kehv ja mu kümmekond plaani talle šokolaadi osta on siiamaani lõppenud sellega, et ma virutan endale vastu otsaesist ja ütlen: "Persse, jälle!"

Orks on elu!

Tänane õnnelause: Inimeste jagamine heaks ja halvaks on absurdne. Inimesed on kas sarmikad või tüütud.

Need Orkuti õnnelaused on mõnikord ikka nii põhjapanevad. Sobivad hästi hommikutundidesse ja juhivad su kindlalt läbi algava päeva. Kui ma suureks saan, hakkan ma Orkuti õnnelausekirjutajaks. Hoiatan juba ette, midagi normaalselt sealt ei tule.