Kaalud

Leidsin arvutist paar pildikest Kaalude kohta (ma küll ei tea, miks heade Kaalude pildil on mees ja halbade Kaalude pildil naine, aga ju siis nii peab). Enda kohta leian mõlemalt midagi. Kas siis teatud loomingulisuse/loovuse, tasakaalukuse, diplomaatilisuse ja lepitajaks olemise või hoopis püsimatuse, kannatamatuse,(loodetavasti kerge) kõrkuse, eskapismi ja otsustusvõimetuse. Niimoodi ma siis kõigun, kord oma paremate, kord halvemate omaduste poolele. Öelge veel, et Kaalud on alati tasakaalus.

Tee

Avarust oli vaja. Läksin jalutama. Kui korra kuhugi kõrgesse rohtu tallatud rajale pöörasin, hakkasid järgmised rajad mu ees hargnema, ühest kasvas teine, üks viis läbi heki, järgmine kuhugi lagendikule. Lõhnas nii suviselt. Ongi vist suvi. Oli just see hetk, kus päike pole veel loojunud ja päevasoe on alles. Mingi tuvi tegi oma huu-huu-hu-huud ja ma mõtlesin järsku, et ma pole see aasta veel kägu kukkumas kuulnud. Kuidas ma siis tean, mida on oodata? Kas siis kägu ei tea, et teadmatus on kõige hullem? Korjasin peotäie kõrsi ja tulikaid ja ristikunuppe, kõike, mis pihku jäi. Mingid linnud veel laulsid ja kellad ühes Flensburgi tosinkonnast kirikust lõid ja lõid ja lõid. Kui järgmine rada mu künka otsa viis, et korraks Tarupi punasele katusereale pilk heita, jäid need ka vait.

Same old

Lugesin just enda vanemaid blogipostitusi (juhuks, kui mälu mõne koha pealt juba tuhmistunud peaks olema). Ühes postituses kirusin ma naaberpraktikanti, et ta suure summa eest ainult šokolaadi sööb ja ventiile kinni keerab. Naer tuli peale, sest alles esmaspäeval tuli ta jälle meie kabinetti, võttis laualt viimase Merci ja toppis korraga suhu (mille peale Jonathan nii nokkimise mõttes ütles, et hei, see oli minu). Ja vähe sellest, esmaspäeval rääkis boss ka seda, et lineaarkompressori ventiil oli nii kõvasti kinni keeratud, et läks katki ja uputas pool töökoda ära. Keerajaks muidugi Ventiilikeeramise Üleminsener. Mõned asjad ei muutu ikka kunagi.

*

Täna öösel nägin unes, et olin pisi-pisikene jänes ja oli veel üks pisi-pisikene jänes, kellega koos ma kõndisin vett otsima. Samal ajal oli mingi lein või matus (kuhu me hilinesime) ja kui kõik teised pisi-pisikesed jänesed kallutasid leinamarsi ajal oma pisikestes kiivrites pead vasakule, sõime meie pohlamoosiga täidetud korvikesi. Järgmisel hetkel olime me rongis, suured inimesed olid ka, rongiakende taga möllasid multifilmivärvid, me kihutasime rongiga suurt jõge mööda üles ja ma üritasin veenda suurt inimest, kelle süles ma pisi-pisikese jänesena istusin, et ta ei tohi jätta ehitamata tervet maad läbivat raudteed, sest see on me ainuke võimalus.

Interpreteeri seda, Freud.

*

Jonathan näitas mulle töö juures Norra-puhkuse pilte. Ääretult ilusad kaadrid. Eriti ühest järsust ja sügavast fjordist. Ja siis ta rääkis selle fjordipildi juurde loo, kuidas enamus inimesi, kes selle fjordi kohale kaljuservale ronivad, võtavad prooviks mingi kivi, lasevad alla kukkuda ja ootavad, millal see ükskord alla jõuab. Üks ta sõber oli aga võtnud maast mingi oksa ja selle minema virutanud ja sel hetkel, kui oks ta käest lahti pääses, nägi ta silmanurgast, kuidas kellegi koer õhinaga mänguasjale järele jooksis.

Selline lugu siis. Ilusat päeva kõigile.

"On see õitsvate kaktuste sosin?"

Kibuvitsad õitsevad. Ja lõhnavad.

Alliksaare lugemise aeg on jälle käes. Pean küll piirduma internetiga, aga parem see kui mitte midagi.

Tsiteeriks, kui suudaks valida mõne rea, mis oleks parem kui teised.
Kui ma nüüd sellega alustaks, oleks oht, et lõppu enam ei tuleks. Seepärast "sookail soovitab soojalt loobuda."

Aga siiski. See õitsvate kaktuste sosin.

Igapäevaelu koletised

Ostsin raamatu. Ilusate piltidega ja äärmiselt õpetlik, niivõrd kui inimene üldse õppimisvõimeline on. "Monster des Alltags" ehk "Igapäevaelu koletised" on pealkiri. Mul on leksikoni esimene köide. Kui oleks kõik kolm, saaks täieliku ülevaate inimlikest pahedest. Tagakaanel seisab: "Unustage Mina, Ülimina ja pärispatt, arhetüübid, karma ja Saatan: meie sundide ja tungide, meie tegude ja olemuse taga ei seisa keegi muu kui igapäevaelu koletised!" Ühelt poolt humoorikas võimalus kõik oma patud pahesid kehastavate isikustatud kollide arvele kirjutada, kelle ohvriks me endast sõltumatult langenud oleme, teisalt... Teisalt peaks see tähelepanu viima sellele, kuivõrd me kannatame Edevuse, Enesehaletsuse, Ebatolerantsuse ja Kadeduse all, kuidas me igapäevasteks külalisteks on Piinlikkus, Hirm, Enesehävitus, Maailmavalu, Soovunelm, Kiusatus, Purjutamine ja Sisemine Tühjus. Ja kuidas me teeme näo, et oleme ju ainult inimesed, kõigil on inimlikud nõrkused, mis siis sellest. Aga isegi pärast kõige selle teadvustamist jääb ikkagi vaid küsimus: kas me üldse tahamegi neist kõigist lahti saada? Kas siis jääksid alles ainult Pühendumus, Heatahtlikkus, Töökus ja Moraal? Tundub, et siin tulevad mängu Ignorants, Nõrkus ja Lõbujanu ja võtavad olukorra jälle oma kätesse...

Hetked. Jälle.

Mõnikord tuleb mõni sõber üsna spontaanselt külla. Ja siis saab jälle mõnusasti koos aega veeta. Jäätist limpsida ja pargis kõrge rohu sees vedeleda ja raamatust ette lugeda ja kollase teki peal piknikku pidada. Olla (või vähemalt üritada olla) ainult selles hetkes, sest tead, et see on viimane kord, kui sa toda inimest näed (kuigi kunagi ei tea, mida elu toob), sest tema tee viib varsti tagasi lääne poole, Ameerikasse ja meie tee paar kuud hiljem itta. Ja siis jääb alles ainult ports hetki, mida meenutada. Ja võimalust neid hetki juurde tekitada tuleb ära kasutada. Carpe diem, teate küll.

Taevas ja maa

Vaba päev. Taevaminemispüha (aitäh, Kristus). Päeva tegu: paar lehekülge lugemist, kolm söögikorda, sõrmeküünte nulliga maha lõikamine (sest olin mõned murduma kippunud küüned lihtsalt vaikselt olematuks rebinud), varbaküünte punaseks lakkimine (sest viis kuud tagasi siniseks kukutatud küüs on endiselt sinine), üks harmooniatee ja juurdekäiv arutelu, paar lolli saadet MTV-st ja tervet pead täitev muusika, nii kõvasti, kui kõrvaklapid ja kõlarid võimaldavad.

Lähen pesen sokid ära.

Ikka-ikka lõuna poole

Kui me kunagi umbes kuu tagasi saime kutse järjekordsele seminarile, mõtlesime esimese asjana, et mis koht see Goslar ometi on. Guugeldasime tulemusena jõudsime järeldusele, et see on mingi väikelinn 400 km ehk viie tunni rongisõidu kaugusel ja leidsime, et sinna vist ikka ei viitsi sõita. Mingi kummalise tuju ajel muutsime aga meelt ja ausõna, see tõestab, et mõnikord on meil ikka natuke mõistust ka peas. Goslar osutus imekauniks Unesco maailmapärandi linnaks, tuhande punase katuse ja kirikutornidega, mis palistasid taevaserva, kuhu ka ei vaataks. Meie elukoht oli mõistust krussi ajava planeeringuga maja mäejalamil, armsa siseaiaga, mille tiigis sebis triljon konnakullest. Maja kõrval nõlval sai pauside ajal rohul lebada ja kuulata, vaadata, olla.

Seminarid lähevad iga korraga paremaks. Või on asi selles, et inimesed, kellega tihtipeale koos seminarile satume, on sõpradeks saanud. Sõpradeks, kellega mäe otsa pildistama ronida, allkorruse baari rüüstada ja lõunasöögi ajal eesti keelt harjutada. Teemaks oli seekord taas kliimamuutus (ja majanduskasv, mis langes teemade hulgast välja, sest seda lihtsalt pole). Kuid vastupidiselt eelmisele kliimamuutusi käsitlevale seminarile, kus ma suuremaltjaolt ainult mittemidagiütlevaid graafikuid nägin, oli seekord kogu aeg põnev. Dotsent oli kadestamisväärselt tark naine, kelle huumor oli üks põhjustest, miks terve grupp (väljaarvatud umbkeelsed hiinlased) seminari lõppemise üle kurvastas. Kui ma kunagi suureks saan, lähen ma ka midagi praktilist õppima. Mitte küll geograafiat nagu tema, aga näiteks keskkonnakaitset. Ja selles doktorikraadi omandada ei tundugi nii peletav.

Nalja ja naeru jätkus veel tagasiteelegi, kus me kohtade puudumisel rongis ühe lõigu esimeses klassis sõitma pidime. Tulemuseks oli meie kõrval üle nelja istme laiutava mehe meelepaha, kes meile lõpuks hapu näo vahelt midagi arusaamatut nähvas. Meie aga otsustasime üksmeelselt nõustuda Nataliyaga, kes paberile kirjutas (sest rääkida me enam ei julgenud): "Esimene klass suudab endale osta vaikust, kuid ei suuda osta uusi sokke, milles auku poleks."

Selliseks oleme me kõik loodud

Laupäeval sõitsime Anuga laevaga Glücksburgi, jalutasime pargis ja lossi lähedal ja lõpetuseks (või kulminatsiooniks) kasutasime ära olukorra, et mul on priipääse Gkücksburgi termidesse või siis vähemalt basseini. Kõigepealt mulistasime natuke basseinides, siis aga liikusime edasi saunade poole. Esimese asjana jäi teele mullivann, mille ümber ringis ahvatlesid juba erinevad saunad. Ronisime krapsakalt sisse ja lasime jahedal veel ennast saunade tarbeks natuke maha jahutada. Mööda jalutas üks vanamees. Vaatasin Anule hämmastunud pilguga otsa. Anu vastas samaga. Okei, mõtlesime, las tal olla siis ainult rätik teatud koha ette seatud. Ma lihtsalt ei vaata ta karvast tagumikku. Ju siis on selline imelik mees. Mees libistas rätiku täiesti eest, riputas nagisse ja kadus sauna. Panime Anuga suud uuesti kinni ja istusime edasi. Olukord aga kordus. Ja veel. Siis andis oma panuse ka naissugu. Meie silmad venisid veel natuke suuremaks. Lahendus saabus, kui termide töötaja meie juurde kõndis ja teatas, et bikiinidega ei tohi mullivannis olla, sest tegu on sellise tsooniga, kuhu ujumisriietega tulla ei tohi. Ahsoo. No me siis... läheme ja leiame lahenduse. Kuna meie pole oma avaliku alastuse suhtes veel nii vabameelsed (ehk oleme veel liiga noored...), otsisime riietusruumist oma rätikud ja kandsime edaspidi neid. Järgnevad tunnid kujunesid siiski selliseks, et ükskõik millisesse sauna me ka ei astunud, ootas meid alati vähemalt üks eksemplar juba ees. Ütleme siis nii, et sellist paletti pole me veel näinud. Vanusepiir oli kahjuks kuskil 40+ kandis, suuremalt jaolt üle kuuekümne. Tundub, et inimestel pole üldse häbi alasti olla, kui reeglid seda ette näevad, samas, kui võõrastele ei taheta tavaliselt isegi selle tunnistajaks, kuidas riideid vahetatakse.

Aga saunad olid head. Päriselt ka.

Been and gone

Jälle miski möödas. Anu on tagasi Eestis.

Kauaoodatud ja korduvalt edasilükatud soolaleivapidu Marvini, Lowe ja Sarah juures oli ka reedel ära. Soola ja leiba ei viinud, küll aga plekieemaldi spetsiaalselt punaveini jaoks, sest nädalake varem oli mul õnnestunud vaibale just selline ja üsna suure pindalaga plekk tekitada (kontrollimatud jalaliigutused, aga eks normaalsed inimesed panevad ikka avatud pudeli põrandale). Järgnes karm (kuigi loodetavasti vaid pooltõsine) keeld kui mitte igavesti, siis vähemasti soolaleivapeole veini mitte kaasa tuua. Andsin ükskord pühaliku lubaduse tollel peol kibeda lõpuni viibida. Tegin ära, kuigi lõpp... ei olnudki nii kibe. Pidu oli üldse selline armas. Sõbrad, kes naeratavad su saabudes, tuttavad, kes võib-olla ei lasku sügavamasse vestlusesse, aga löövad vähemalt klaase kokku (sest alkohol ühendab ju kõiki). Hommikune päike ja kummalisel kombel sokki tekkinud auk. Kaheksa kuud on teinud oma töö.

Kaheksa kuud. Anuga linnas jalutades ja tema ehedat vaimustust jälgides hakkasin ise ka uuesti märkama neid asju, mis on muutunud nii loomulikuks, lihtsalt ümbruseks, aga teisele tunduvad nii uued ja huvitavad. Püüdsin ise ka selle pilguga vaadata, nagu oleksin äsja saabunud. Ja jälle uusi tänavaid ja kohti avastada, kontrastiks igapäevasele bussipeatusesse-tööle-bussipeatusesse-poodi-koju-marsruudile. Kõrvaltänavad, pargid, eramajade aiad, tänavad, kuhu pole kunagi olnud põhjust sattuda. Viimasel ajal surub ennast aina teravamalt esiplaanile see tunne, et kui nüüd ei vaata ja jälgi ja ei tee ja ei ole ja kõike ära ei kasuta, mis veel kasutamata, siis varsti... varsti on jälle möödas.

Tundub, et see kibe lõpp, milleks ma ennast kohustasin, tuleb millalgi hiljem ja seda hullemini.

"Aber du bleibst ja bis zum bitteren Ende?"
"Ja, ich bleibe bis zum bitteren Ende."

Kauboid ja indiaanlased

Elu segas blogielule vahele. Ei mäleta, millal viimati välja magasin ja ega ei maga vist ka enam. Kunagi. Mitte-mitte kunagi. Nali. Aga tegelikult on kalendrit vaadates üsna mitmed nädalavahetused järjepanu sisustatud. Ja see tähendab tavaliselt vähest und.

Pesin vahepeal vannitoas pesu ja toppisime veel masina ka täis. Mõte läks sellega kaduma. Ahjaa. Sisukas nädalavahetus oli. Ameerika sõber Rostockist külastas eesti tüdrukuid Flensburgis. See ka põhjus, miks mul nii palju musta pesu on. Lõkketoss näiteks on hea seletus (sest rannas grillimine on õige viis 1. maid tähistada). Tihe tegevuskava, mis takistab sokkide pesemist, on näiteks teine (sest vaja on laevaga Glücksburgi sõita ja kinos käia ja peol ja kohvikus ja linnas jalutamas). Purjus inimesed, kes peol sulle alkoholi peale kallavad, on näiteks kolmas (sest... noh, purjus inimesed teevad nii). Ja nii edasi.

Aga ülehomme ärkan ma pool viis ja toon Anu Hamburgist siia. Kassanäe.