Been and gone

Jälle miski möödas. Anu on tagasi Eestis.

Kauaoodatud ja korduvalt edasilükatud soolaleivapidu Marvini, Lowe ja Sarah juures oli ka reedel ära. Soola ja leiba ei viinud, küll aga plekieemaldi spetsiaalselt punaveini jaoks, sest nädalake varem oli mul õnnestunud vaibale just selline ja üsna suure pindalaga plekk tekitada (kontrollimatud jalaliigutused, aga eks normaalsed inimesed panevad ikka avatud pudeli põrandale). Järgnes karm (kuigi loodetavasti vaid pooltõsine) keeld kui mitte igavesti, siis vähemasti soolaleivapeole veini mitte kaasa tuua. Andsin ükskord pühaliku lubaduse tollel peol kibeda lõpuni viibida. Tegin ära, kuigi lõpp... ei olnudki nii kibe. Pidu oli üldse selline armas. Sõbrad, kes naeratavad su saabudes, tuttavad, kes võib-olla ei lasku sügavamasse vestlusesse, aga löövad vähemalt klaase kokku (sest alkohol ühendab ju kõiki). Hommikune päike ja kummalisel kombel sokki tekkinud auk. Kaheksa kuud on teinud oma töö.

Kaheksa kuud. Anuga linnas jalutades ja tema ehedat vaimustust jälgides hakkasin ise ka uuesti märkama neid asju, mis on muutunud nii loomulikuks, lihtsalt ümbruseks, aga teisele tunduvad nii uued ja huvitavad. Püüdsin ise ka selle pilguga vaadata, nagu oleksin äsja saabunud. Ja jälle uusi tänavaid ja kohti avastada, kontrastiks igapäevasele bussipeatusesse-tööle-bussipeatusesse-poodi-koju-marsruudile. Kõrvaltänavad, pargid, eramajade aiad, tänavad, kuhu pole kunagi olnud põhjust sattuda. Viimasel ajal surub ennast aina teravamalt esiplaanile see tunne, et kui nüüd ei vaata ja jälgi ja ei tee ja ei ole ja kõike ära ei kasuta, mis veel kasutamata, siis varsti... varsti on jälle möödas.

Tundub, et see kibe lõpp, milleks ma ennast kohustasin, tuleb millalgi hiljem ja seda hullemini.

"Aber du bleibst ja bis zum bitteren Ende?"
"Ja, ich bleibe bis zum bitteren Ende."