Yip-yip

Eilne stipendiaatide vaheseminar tõestas järjekordselt, et Saksamaa ei saa lumega hakkama. Kümme sentimeetrit ja rongiliiklus on halvatud. Ja kuna Flensburg sai esimest korda kuue aasta jooksul õiguse seminar siin korraldada, istusimegi meie, kolm flensburglast, tähtsate onude ja tädidega laua taga ja ootasime, millal Kieli ja Lübecki esindajad kohale jõuavad. Hilinemist üle tunni, mis oli kokkuvõttes hea, sest jäi vähem aega stipendiaatide miniettekannetele programmi senisest kulust ja vähem aega rääkimiseks peaks tegelikult tähendama vähem aega margitegemiseks. Looda sa. Kokkuvõttes läks aga normaalselt ja lõunasöök oli väärt asi. Lisaks oli lõunasöögilauas mees, kes mitte ainult ei teadnud, kus Eesti on, vaid teadis ka Tallinnat ja Narvat ja ilmselt veel paljusid kohti. Et nagu.. vau! Ja veel üheks lisaks ütles üks naine, et meil on hoopis teistsugune hääldus kui leedukatel ja lätlastel, mis tõesti paitas kõrvu, sest siiamaani oleme alati kuulnud küsimust, kas me oleme Venemaalt. Aga nüüd, nüüd lõpuks liigitati meid... skandinaavlaste hulka. Njah.

Õhtu kujunes mõnes mõttes traditsiooniliseks kolmapäevaks, samas, ega õhtud pole vennad. Ei kujutanud ettegi, et teletupsude teemal saab nii nilbeid nalju teha.

Prügihunt

Ma ei viska kunagi midagi vajalikku ära. Aga millalgi koristamistuhinas viskasin ma ära ühe paberi ühe olulise salasõnaga, mida saab kasutada eksamile registreerumiseks ja oma semestripileti väljatükkimiseks. Ja ma viskasin selle paberi ära, sest paberi teisel poolel olid mingid lollakad direktiivid ja kui ma näen oma tähtsate dokumentide hulgas paberit mingite järjekordsete lollakate direktiividega või katketega andmekaitseseadusest, mida siin tegelikult ei eksisteeri, siis ma ei vaata, mis paberi teisel poolel on, vaid teen paberi ilusti pisikesteks tükkideks ja topin muu prügikasti mineva pahna vahele. Nii ma siis oma salasõna ära viskasingi. Ma arvan vähemalt. Kõlab loogiliselt. Ja kuna automaadid, kust semestripiletit välja trükkida, ei töötanud, vaid trükkisid välja tühje pileteid (täida ise!), siis läksime preili Lemke (ametinimetus teadmata) jutule. Tal oli lõunapaus. Läksime ära. Tulime tagasi. Lemke suunas minu ja mu salasõnaprobleemi härra Mielke juurde. Härra Mielke ütles, et ma pean maksma viis eurot (!!!) salasõna eest, mida ma elus ainult ühe korra kasutan, rahadega tegelevale tädile ja saatis mu sinna. Rahakott oli mul loomulikult kodus. Läksin koju, tulin tagasi, leidsin õige ruumi üles (pärast ekslemist mööda koridore, sest ehmatuses viie euro pärast läks mul seletus selle ruumi asukoha kohta suht ühest kõrvast sisse, teisest välja) ja viisin kviitungi maksmise kohta härra Mielkele. Härra Mielke ütles, et saan oma salasõna kümne minuti pärast kätte. Läksin koju, võtsin pesu masinast välja ja läksin uuesti härra Mielke juurde. Enne, kui ta mulle paberi mu salasõnaga ulatas, vaatas ta mulle kahtlustavalt otsa, niipalju kui see mu mütsinoka all võimalik oli, küsis mu praegu kehtivat semestripiletit näha ja kergendunult, et ma ei petnud talt teise inimese parooli välja, ulatas mulle mu uue salasõna. Allkiri alla ja minema. Ja nii ma saingi oma uue, trükisooja semestripileti välja trükkida.

Lumi tuli maha ja kõik käituvad, nagu oleks tegu purgaaga. Vaevu hakkas hangeke tekkima, kui mööda ühikavahelisi kõnniteid tuiskas traktor ja treppidelt kühveldati lund. Hellikud.

Jänkud!

Panin üks päev lõpuks pärast mitut kuud passimist oma Bunny Suicides postri seinale. Teate küll ju neid vahvaid ja väga kreatiivseid tegelasi. Mul on oma toa kaunistamise suhtes ikka veider maitse. Aga värvid, roheline ja kollane, sobivad hästi. 27 erinevat pilti. Hah, mulle meeldib.

*

Õnnelikult on üle elatud nii ühe sõbra kontsert kui teise 30. juubel. Ainuke nähtav märk sellest, et sünnipäevapeol kameeleon olemine mulle teatavaid raskusi tekitas, on foto, kus ma mingit teadmata objekti mõrvarliku pilguga vaatan, endal käsi vaikselt oma pihukirve poole nihkumas. Pole ka ime, sest kohal olid peaaegu kõigi mulle vastumeelsete inimtüüpide esindajad - härra Ninapüsti Teankõike, härra Poliitiliselt Aktiivne Kodanik Pritsintatti, kiledahäälne preili Olen-28-näen-välja-18-ja-hõõrun-sulle-seda-nina-alla, härra Ilane ja muidugi sünnipäevalaps ise, härra Peaingel. Kokkuvõttes läks korda. Õhtu kulminatsioon oli Põhja-Saksa traditsiooni järgimine, mille kohaselt peavad mehed, kes 30. eluaastaks veel abielus pole, tänavat pühkima. Naised pidavat kusjuures ukselinke puhastama. Õnneks elan Eestis.

Sünnipäevale küpsetasime kaasa koogi, mille retsepti polnud varem proovinud. Tuli väga magus. Väga. Ise ka ei söönud. Ütleks, et kerge ebaõnnestumine. Aga vähemalt eelmise õhtu kontsert läks naelapea pihta, arvestades meie sõber bassimehe siirast rõõmu meie andunud fännkäitumise üle. Järgmise esinemiseni siis.

Katkeid

Hirmust Riias B-hepatiiti (mis lõpuks osutus siiski A-hepatiidi epideemiaks) nakatumise ees käisime apteegionult uurimas, kuidas selle vaktsineerimisega siiski lood on. Osa vestlusest oli päris naljakas.

Apteegionu: "Kui kaua te epideemiapiirkonnas viibite?"
Meie: "Pool päeva umbes."
Apteegionu: "Noh, A-hepatiit levib pesemata toidu ja vee, B-hepatiit peamiselt sugulise vahekorra kaudu. Et siis, noh, sellesse ei pea ju tingimata astuma."
*üldine naeruhoog*

Ahah, nii ma kavatsesingi oma pool päeva Riias veeta tegelikult. Jama.

Kuna aga vaktsiin nädal enne reisi erilist efekti andma ei pidavat, jääme lõppkokkuvõttes siis selle taktika juurde, et võõrastelt tänaval õunu vastu ei võta ja vetsus ka ei käi. Igaks juhuks võin ka jälgida Helle soovitust ja ennast oma kätedesinfitseerimisvedelikuga ka seestpoolt loputada.

Koduteel ootasime foori taga rohelist tuld vist viis minutit. Kui lõpuks minema saime, tuli teiselt poolt vastu üks tädike ja teatas mulle, et oi, näe, lasid meid ka lõpuks üle tee, kus ikka pidime ootama. Noogutasin nõustuvalt, kuulasin tädi viimased pobinad ära ja astusin edasi, et näha, kuidas järgmises fooris punane tuli süttib. Aitäh, tädi, mulle tegelt see ootamine päris meeldib.