*

"Saabujate taevas on sinine."

/Alliksaar/

<0>

Khm. Üks märksõna, mille abil mu blogini jõutud on, on putka.

Putka siis.

Ja millegipärast on külastajamaade nimekirja lisaks Eestile ja Saksamaale järsku lisandunud Soome, Filipiinid, Itaalia, Argentiina, Rumeenia, Venetsueela, Kreeka, Alžeeria, Hiina, Prantsusmaa, Brasiilia, Türgi, Hispaania, Portugal, USA ja Ühendkuningriigid.

Midagi lekib.

Hansalinnade nimekiri täieneb

Avastasime järjekordset linna Schleswig-Holsteinis, seekord siis Lübeckit. Jõudsime eluga kohale, kuigi terve tee Kielini kartsime, et too imelik mees meie kõrvalistmel, kes meid kogu aeg jõllitab, võtab põuest püstoli välja. Ei võtnud. Sõi hoopis kummikomme. Lübeckisse jõudes liikusime lambakarjana Holstentori juurde, kus pidime giidiga kohtuma (kusjuures tädi võttis ekskursiooni eest 50 eurot, toho pele). Pärast läbikülmutavat linnaekskursiooni, mis toimus tavatult omal jalal, mitte bussiga ja viis meid kokkuvõtlikult vaid kirikusse ja muusikakooli, hajusime Hellega jälle oma tegemiste juurde. Sellal, kui teised veetsid kogu aja jõululaadal (ja mõni võttis isegi hõõgveini ja sai sellest kohe peavalu), jõudsime meie ikka üht-teist ette võtta. Näiteks käisime vaaterattal, mis sest, et Helle paaniliselt kõrgust kardab. Sealt ka ülalnähtud vaade linnale. Edasi viis tee meid Günter Grassi muuseumi, kus sai vaadata stseene filmist "Plekktrumm", uurida Grassi joonistusi ja kuulata teda oma teostest katkendeid ette lugemas. Ülakorruse oli vallutanud Tallinnas sündinud kirjanik ja karikaturist Robert Gernhardt. Nagu Grassi maja töötajagi ütles, sai seal naerda küll. Kibekiirelt jõudsime veel Buddenbrookide majast läbi hüpata, mis tähendas, et jõululaat jäi meie jaoks üldse vahele. Mis siis ikka. Kultuuri tahaks ju ka. Ma arvan, et rongis jäin mingi hetk jälle magama.

Miks mulle meeldib ühikas elada

Sest kui sul on hommikul kell seitse vaja ärgata, formeerub kell pool kolm öösel köögis spontaanne lärmakas pidu, kus keegi ebameeldiva häälega neiu seletab valjult millegi mõttetu seoseid millegi muu mõttetuga ja keegi noormees üritab teda üle trumbata, korrutades tema nime ja just siis, kus su voodist välja koperdamiseni ja kohutava soengu eemaldamiseni, et asja parandama minna, on jäänud loetud minutid, saabub lohutav vaikus, lihtsalt selleks, et tekitada vajalik foon, millel saaks eristuda mingi (kolmanda?) tüübi oksendamise helid meie vannitoas, segatuna niigi väljasuremisohus oleva vetsupaberi meetrite kaupa ketramisega. Pool neli tuleb uni, aga mitte pääsemine, sest teise toa naabrid otsustavad, et on õige aeg suguelu elama hakata ja seda ka teistega jagada. Hommikul oma toa ust avades koperdad peaaegu otsa tüübile (ilmselt oksendaja), kes on madratsile magama pandud otse koridori, ümbritsetuna pohmelliaurudest, aga tunduvalt sügavamas unes kui mina kunagi suudan olla, sest minu hommikused toimetused ei sega teda üldse. Üks kõrvaltoa küülikutest on nii armas, et kustutab minu järelt selle kohutava köögitule, mis muidu ööd ja päevad põleb, et mitte häirida vaest okasroosikest. Koolist tagasi tulles on magaja kummalisel kombel oma surmaunest ärganud ja kui poleks pudelikorke köögilaual ja nõudepesusvammi prügikastis ja vahuveini külmkapis, kahvel sabapidi pudelis, võiks arvata, et see kõik oli ainult uni.

Mitte et see kõik minu jaoks mingilgi kombel uus oleks. Been there.

Täna

Hommikul paistis päike ja maa oli härmas. Ilus oli. Nüüd on küll udu, aga ikka on ilus päev. Natuke pisaraid ja naeratusi ja harjumatut tunnet. Raske sõnadesse panna.



Okstel ka silmad märjad. Kahjuks ei taba tehnika seda, mida näeb inimsilm, nagu ei anna 1600 km kauguselt telefonis rääkimine edasi seda, mida päriselt ütleks.

Hansestadt Hamburg üllatab jälle

Hea oli käia Hamburgis teistmoodi kui karja välisüliõpilastega ja kohustusliku bussiekskursiooniga. Päevaplaani mahtusid kunstimuuseum ja chai ühes linnajaos, india restoran suurepärase toidu ja teenindusega teises ja jõululaat ja tuttavad näod kolmandas ning lisaks hulk kaardilugemist ja igal teekonnal ühest kohast teise äraeksimist ja ringides liikumist. Õhtu lõpus lõdvestava kokteili joomiseks leidsime baari, kus oli parajasti kõik poole hinnaga, aga nii kui saime maha istuda, kleebiti meile õla peale kleeps numbriga ja saime teada, et oleme sattunud vallaliste peole. Noh, tunnike hiljem jõudis meile kohale, et oleme lisaks kõigele veel geibaaris. Rongis jäin magama.

Heade lastele toob jõuluvana hõõgveini

Täna oli teine õhtu jõululaadal tiirutada. Eilne õhtu algas plaaniga korra külastada kursavenda, kes ühes paljudest peatänavat täitvatest putkadest hõõgveini müütama pidi ja meid lahkelt mekkima kutsus. Tulemus oli päris mitu tassitäit mõnusat (rummiga) hõõgveini, mida kursavenna tööandja ise veinist, vürtsidest ja apelsinist kokku segas. Tassid täitusid, aga rahakott ei tühjenenud. Punase põlle varjus saab jooki smugeldada küll, aga tööandja, kes aeg-ajalt putka uksest sisse puges, kallas lõpuks niikuinii ülejäänud potipõhja meile. Ja tibake kõrbema läinud vorstid kadusid ka meie kõhtu. Tiirlesime pärast veel edasi putkade (pigem majakeste, sest mõni on ikka väga uhkelt kaunistatud ja ületab suvalise putka taseme) vahel, rääkisime paari müüjaga juttu (kes muide kuulsid meie päritolukoha nime valesti ja arvasid, et me oleme päris sakslased Hessenist) ja kohtasime juba tuttavaid ja alles võõraid nägusid. Täna liikusime veel natuke melu sees, limpsisime veel hõõgveini ja nuusutasime vahvilõhna. Lume asemel sadas kahjuks vihma. Vaatasin tehnoloogiaimesid kasutades, mis Tartus Raekoja platsil toimub. Jaa, lumi... Kahjuks on saanud tõeks mu jõuluõudusunenägu, mis puudutab kaunistusi, nimelt on keegi (kui mu silmad ei peta) arvanud, et tore oleks üle platsi sinised tuleketid tõmmata. Böö.

Homme vaatame, milline jõulume(eleo)lu Hamburgis valitseb.

Vanus...

Tundub, et muuhulgas on mul ka selle vitamiini puudus, mis mälu korras hoiab. Eile läksin Copyladenisse printima ja avastasin poolel teel, et mu kaasaskantav andmekandja on koju jäänud. Täna läksin raamatukokku, et kohale jõudes nentida, et tagastamistvajav raamat, arvake ära, jäi koju. Tõin siis raamatu ära ja raamatukogunoormees küsis, et ega mul seda sedelit ei ole, mis RKV puhul raamatu vahel käib. Sedel? Ahjaa. Noh, see teenib mul juba märkmepaberina. Õnneks sai ka niisama hakkama. Nagu vanaema ütleb, kui pea ei lõika, peavad jalad lõikama. Ostaks vastavat vitamiini, kui meeles oleks. Või olen lihtsalt juba selles eas.

Hammustan nüüd sellel šokolaadist jõuluvanal, mille kassatädi täna sööklas kõigile kandikule pani, pea ära.

Ebaoriginaalne pealkiri, aga...

...lumi! Hommikused taevast langevad lumekribalad ei andnud põhjust loota, et koolipäeva lõpuks päriselt lund sajab. Niiskevõitu ja hõre, aga siiski lumi. Poeskäigu tulemusena olid müts ja jakk lumekihi all ja kindad enda puhastamisest märjad. Aga rõõm oli ikkagi, astuda õue ja vaadata taevasse, sirutada käsi välja ja lasta helvestel kindale maanduda. Ja ostukoormaga tuppa jõudnuna panna kindad radiaatorile kuivama ja teevesi hakkama.

Tulgu need sakslased veel väitma, et Flensburgis ei saja kunagi lund!

Let the sun shine

Solaarenergia seminarile jõudmine oli natuke vaevaline. Kuna oli vaja jõuda Schwerini, kust meid ühise bussiga edasi viidaks, pidime kolm korda ümber istuma, aga Kieli jõudes oli rong, mis meid edasi viima pidi, juba läinud. Seega jäi ära ka meie plaanipärane Schwerini saabumine enne kella kuut. Plaanimuutus ja sõitsime tund hiljem teise rongiga, mis lisaks 15 minutit hilines, otse õigesse kohta ehk siis Mecklenburgi külla. Oli kottpime ja teed seminari toimumiskohta me ei teadnud, seega põrutasime pärast väikest järelpärimist õiges suunas minema, et avastada pärast viit minutit, et majad lõppevad otsa ja edasi tuleb ainult öö. Õnneks tuli teade, et meile tullakse bussiga järele, seega kihutasime tuldud teed tagasi, et meid ei korjataks üles kuskilt pärapõrgust, kui me üritame parajasti 20 km kaugusele keset pilkast pimedust jalgsi minna. Suurem häbi jäi õnneks ära.

Seminar toimus solaarenergia keskuses ehk siis hoones, mis oli kunagisest mõisahoonest renoveeritud kaasaegseks majaks, mis sai kogu energia päikesepaneelidest ja tuulegeneraatoritest, kogu reovesi puhastati uuesti tarbeveeks, kasutatud oli looduslikke värve ja materjale ja sadat sorti isolatsioonimaterjale, mida ma ei oskaks ettegi kujutada, kõik valgussüsteemid töötasid keskarvutisüsteemi kaudu, samuti õhutus, akende sulgemine ja nii edasi. Kõrval valmib ehitis, kuhu luuakse kolm kliimavööndit - paraskliima, tundra ja troopika. Kõik toimub mitte viimase tehnoloogia, vaid lausa tulevikutehnoloogia järgi. Ausõna, kui ma seminari alguses seminaril osalemise põhjenduseks tõin, et kuulun osalejate hulgas sellesse gruppi, kes päikeseenergiast suurt midagi ei tea, siis seminari lõpus olin oma teadmatuses üha enam veendunud. Aga meil on plaan, et kui me Hellega Eestisse tagasi tuleme, siis loome (piiratud vastutusega) ettevõtte, mis hakkab Eestis taastuvenergiat propageerima. Pärast filmi "Ebameeldiv tõde" (Al Gore, kinoaasta 2006 võitja) nägemist olen selle vajalikkuses üha enam veendunud.

Siinkohal palun järgneva lõigu pärast vabandust kõigi nälgivate Aafrika laste ees, kes peaksid seda blogi lugema. Kuna armastus käib kõhu kaudu, oli möödunud nädalavahetuse seminar Wietowis eriti armastusväärne, sest meid kostitati kokku kahe hommikusöögi, ühe lõunasöögi, kahe õhtueine ning kahe ootega, mis tähendab, et nii hästi pole me kunagi seminaril süüa saanud. Kõht ei jõudnud veel kolmekäigulisest lõunasöögist tühjaks minna, kui pakuti kooki, mida oli kolme erinevat sorti ja ma pidin muidugi kõiki proovima. Mõlemale õhtusöögile järgnes veel veiniõhtu. Ja kuna me oli solaarenergiakeskuses, oli kõik muidugi öko, kohapeal kasvatatud ja ise valmistatud. Nagu oleks jõulud kätte jõudnud!

Tilk tõrva meepotis olid järjekordselt kolm osavõtjat Egiptusest, kes siiani ei saa aru, et on ebaviisakas ja häiriv, kui nad kõva häälega lobisevad, samal ajal, kui teised tahavad ettekandjat kuulata. Ja oleks siis, et nad jäävad vait, kui neile öeldakse (kuna nad ise teatasid, et neile tuleb öelda, kui meid häirib), aga ei, minut hiljem algab kõik otsast peale! Vabandust, aga .. ahvid!

Aga muidu... päikseline nädalavahetus.