Let the sun shine

Solaarenergia seminarile jõudmine oli natuke vaevaline. Kuna oli vaja jõuda Schwerini, kust meid ühise bussiga edasi viidaks, pidime kolm korda ümber istuma, aga Kieli jõudes oli rong, mis meid edasi viima pidi, juba läinud. Seega jäi ära ka meie plaanipärane Schwerini saabumine enne kella kuut. Plaanimuutus ja sõitsime tund hiljem teise rongiga, mis lisaks 15 minutit hilines, otse õigesse kohta ehk siis Mecklenburgi külla. Oli kottpime ja teed seminari toimumiskohta me ei teadnud, seega põrutasime pärast väikest järelpärimist õiges suunas minema, et avastada pärast viit minutit, et majad lõppevad otsa ja edasi tuleb ainult öö. Õnneks tuli teade, et meile tullakse bussiga järele, seega kihutasime tuldud teed tagasi, et meid ei korjataks üles kuskilt pärapõrgust, kui me üritame parajasti 20 km kaugusele keset pilkast pimedust jalgsi minna. Suurem häbi jäi õnneks ära.

Seminar toimus solaarenergia keskuses ehk siis hoones, mis oli kunagisest mõisahoonest renoveeritud kaasaegseks majaks, mis sai kogu energia päikesepaneelidest ja tuulegeneraatoritest, kogu reovesi puhastati uuesti tarbeveeks, kasutatud oli looduslikke värve ja materjale ja sadat sorti isolatsioonimaterjale, mida ma ei oskaks ettegi kujutada, kõik valgussüsteemid töötasid keskarvutisüsteemi kaudu, samuti õhutus, akende sulgemine ja nii edasi. Kõrval valmib ehitis, kuhu luuakse kolm kliimavööndit - paraskliima, tundra ja troopika. Kõik toimub mitte viimase tehnoloogia, vaid lausa tulevikutehnoloogia järgi. Ausõna, kui ma seminari alguses seminaril osalemise põhjenduseks tõin, et kuulun osalejate hulgas sellesse gruppi, kes päikeseenergiast suurt midagi ei tea, siis seminari lõpus olin oma teadmatuses üha enam veendunud. Aga meil on plaan, et kui me Hellega Eestisse tagasi tuleme, siis loome (piiratud vastutusega) ettevõtte, mis hakkab Eestis taastuvenergiat propageerima. Pärast filmi "Ebameeldiv tõde" (Al Gore, kinoaasta 2006 võitja) nägemist olen selle vajalikkuses üha enam veendunud.

Siinkohal palun järgneva lõigu pärast vabandust kõigi nälgivate Aafrika laste ees, kes peaksid seda blogi lugema. Kuna armastus käib kõhu kaudu, oli möödunud nädalavahetuse seminar Wietowis eriti armastusväärne, sest meid kostitati kokku kahe hommikusöögi, ühe lõunasöögi, kahe õhtueine ning kahe ootega, mis tähendab, et nii hästi pole me kunagi seminaril süüa saanud. Kõht ei jõudnud veel kolmekäigulisest lõunasöögist tühjaks minna, kui pakuti kooki, mida oli kolme erinevat sorti ja ma pidin muidugi kõiki proovima. Mõlemale õhtusöögile järgnes veel veiniõhtu. Ja kuna me oli solaarenergiakeskuses, oli kõik muidugi öko, kohapeal kasvatatud ja ise valmistatud. Nagu oleks jõulud kätte jõudnud!

Tilk tõrva meepotis olid järjekordselt kolm osavõtjat Egiptusest, kes siiani ei saa aru, et on ebaviisakas ja häiriv, kui nad kõva häälega lobisevad, samal ajal, kui teised tahavad ettekandjat kuulata. Ja oleks siis, et nad jäävad vait, kui neile öeldakse (kuna nad ise teatasid, et neile tuleb öelda, kui meid häirib), aga ei, minut hiljem algab kõik otsast peale! Vabandust, aga .. ahvid!

Aga muidu... päikseline nädalavahetus.