Uus kodu viieks päevaks

Saingi kolitud. Magasin küll napid neli tundi, et hommikul kohe uue hooga pihta hakata. Pool kaheksa tassisime esimese laari asju ära. Kokku kolm käimist, millest teise ajal olime nii kottidega ülekoormatud, et pidin Hellel iga paari meetri tagant kas läpakat või õlakotti kergitama, sest tema tassis parajasti mu raamatuid. Kui raamatud minu kätte said, istusin mingi hetk maas ja üritasime üle saada naerukrampidest, mis tekkisid sellest, et ma lihtsalt ei saanud enam asju maast üles tõstetud, ilma pagasivirna all tasakaalu kaotamata. Kell üksteist olime omadega valmis. Paberid allkirjastatud, võtmed ära antud. Marvin laenas naabritädilt kaalu, et kohvrid üle kaaluda. Ilmselged ülekilod Helle kohvris, minu oma normis, aga mõlema seljakott ligi kümme kilo.

Nüüd istun üksinda oma kolmes toas ja köögis ja kuulan külmkapi surinat.

Kolimine vol 1 jätk

Kuidas peaks üldse võimalik olema aastapikkusest eksistentsist siin välja sorteerida see, mis tuleks kaasa võtta ja see, mis oleks targem maha jätta? Kerge on ju mööda panna...

Sein on nii tühi, nüüd kus ma oma kalli enesetapujänkude plakati maha olen võtnud.

Kolimine vol 1

Kohver laiutab keset tuba nagu põrsas, laienduslukud on juba kasutusele võetud ja suutsin välja sorteerida vaid ühe paari aluspükse. Ülejäänu, mis võib-olla kaasavõtmist ei vääri, lahkub kohvrist järgmiste päevade jooksul. Elus esimest korda viskan minema ka raamatu. Anna andeks, Bernd, aga kuigi sa oled mulle tuhat korda öelnud, et tuleb naeratada, on minu vastus endiselt, et naeratan ainult oma vabast tahtest. Seega, Louise L. Hay "Tervis kehale ja hingele" leiab loodetavasti varsti uue omaniku, kes teda hindab.

Oh, nüüd ma hakkasin seda raamatut lappama (ma olen alati asendustegevustes tugev olnud) ja tuli meelde, kuidas me Hellega kunagi seda lugedes kõhukrambid saime. Ma ei ole sellest raamatust vist veel kirjutanud, aga seal on lõpus lehekülgede kaupa tabeleid probleemidest, nende võimalikest põhjustest ja uuest mõtlemismustrist, mis peaks aitama neist lahti saada. Kihelev pärak - põhjus: süütunne möödunu suhtes; kahetsus - uus mõtlemismuster: hellalt andestan ma endale. Ma olen vaba.

Ma ei tea, kas ma ikka raatsin selle ära visata, sellega võib veel ilgelt nalja saada.

Diabeet - igatsus selle järele, mis oleks võinud olla. Tugev kontrollivajadus. Sügav mure. Elus ei ole enam midagi magusat.

Jalaseen - pettumus, kuna sind ei aktsepteerita. Võimetus kergel sammul edasi minna.

Kõrvetised - hirm, hirm, hirm. Rõhuv hirm.

Kõhukinnisus - tõrkumine vanadest ettekujutustest lahtilaskmise vastu. Minevikku pidamajäämine, vahel ka ihnus.

Sissekasvanud varbaküüned - mure ja süütunne sinu õiguse suhtes edasi minna. Lahendus: see on minu Jumala poolt antud õigus oma suund elus ise määrata. Ma olen kindlas kohas. Ma olen vaba.

Ja muideks, kui keegi teist peaks kunagi Parkinsoni tõve saama, siis teadke, et see tuli teie hirmust ja vajadusest kõige ja kõigi üle kontrolli omada.

Püha hommikusöömaaeg

Kuigi täna ei olnud mu viimane päev tööl, oli ette nähtud mu ärasaatmishommikusöök, kuna boss lendab homme kuhugi... Friedrichshafenisse vms. Kui puhkeruumi jõudsin, oli laud natuke rohkem kaetud, kui ma arvasin, alates salatitest-sinkidest-juustudest kuni lihapallide ja Mett'ini (toores hakkliha sibulaga, veider, aga olin Jonathani soovitusel nõus proovima, vaatamata sellele, et kõigesööja André mu kõrval ütles, et tal see küll alla ei lähe). Ja siis ma sain kingituseks raamatu ja raamitud fotokollaaži kõigist ja pildi taga paberi aadressite ja telefoninumbritega ööbimisvõimaluse jaoks tulevastel Saksamaal viibimistel. Ma üldse ei salli lõplikke hüvastijätte - lihtsalt ei leia sõnu. Niisiis vaikisin, tänasin ja teatasin, et hakaku nüüd kõik sööma, muidu läheb asi kurvaks. Isu mul muidugi polnud, seega lõunapausi ajal, kui hommikusöögist järelejäänut sõime, ajasin oma pool Brötchen'it ja tüki koogist, mille ma kaasa küpsetasin, sisse ainult selleks, et André rahule jääks.

Ja kuna saiakestevarustusmeeskond Jonathan ja André ostsid kümne inimese jaoks kokku 50 saiakest, siis on homne hommik/lõuna ka kindlustatud. Viimase tööks jätan homme neli ventiiliplaati. Siis on kõik.

"Kas sa purjetad või purjutad?"

Eilne koristamine jäi ootamatult pooleli, kui Sönke helistas ja mu purjetama viis. Tee paadisadamani oli tõeline ekskursioon läbi Põhja-Saksa maapiirkondade oma maisipõldude, lehmalõhna, rohetavate väljade, paari pisikese küla ja pideva vaatega fjordile, kaassõitjaks Sönke üle 70-aastane isa, kes tõelise vanakooli mehena mind kenasti teietas ja palus juhil aeglasemalt sõita, et ma saaks vaateid nautida. Kohalejõudnuna vaatasime aias ringi, jõime kes kohvi, kes mahla ja arutasime maailma asju. Vahva oli vahelduseks näha mingit peresuhet, pealegi kui see on hästi funktsioneeriv.

Purjetanud olen elus varem ainult korra. Paar suuremat lainet võtsid kõhus õõnsaks küll, aga sain isegi ise purjekat tüürida. Kokku olime fjordil vist kolm tundi. Ilm soosis meid ka. Tõeline tšill...

Ja kui olime mulle aiast veel kotitäie pirne kaasa pakkinud, sõidutas Sönke mu juba peaaegu pimedas tagasi. Vaevalt õhtusöögiga valmis jõudnuna purjetasin aga sama spontaanselt edasi üllatuslikult Flensburgis viibivate sõprade juurde. Kella seitsmeks hommikul võttis uni ka minu üle võimust. Hommikusöögilauas nägin igasuguseid kreatiivsusi, alates Lowe salaami-konservpaprika-riivjuustu võileibadest kuni Nico vaniljejäätiseni basiilikaga.

Kell kaks - iga roju oma koju. Meenetena kaasa üks natuke kasutatud õhupall ja kaks koopiat korterivõtmetest. Vastutasuks maha jäetud üks nööp.

Soundtrack: Turbonegro - Do you dig destruction?

Heanaaberlus

Kui mulle pool aastat tagasi oleks öeldud, et ma pean pidu koos kamba indoneeslaste ja muude lõunapoolsete tüüpidega ja mul on selle juures lõbus, siis oleks ma sellesse väitesse ilmselt kergelt skeptiliselt suhtunud. Aga uskumatul kombel on neil umbes sama nilbe huumorimeel kui meil ja kui välja arvata Guatemala esindaja, kes on ikka tõeline huanpablo (ilma naljata!), ei ole näiteks Indoneesia/Malaisia temperament (vähemalt lühiajaliselt) isegi liiga ahistav.

Sünnipäev oli. Sünnipäev oli kellelgi, keda ma polnud kunagi varem näinud, aga kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, siis vahet pole. Süüa oli vaaritatud isuga. Langesin jälle sellesse ei-ole-eriti-terav-toit-lõksu, aga selle sai kohe õllega alla loputada, sest seltskondliku osa tipphetk oli joomamäng. Eesmärgiks ei olnud mitte kohutaval kombel purjujäämine (kuigi korra oli indoneeslastega see igatahes juba juhtunud, kui õhtul kell kuus kõik juba tudisid). Tuli lihtsalt ringis istuda, kaardipakist kaarte tõmmata ja vastavalt saadud kaardile juua kas kaks-kolm lonksu, jagada oma lonksud laiali, võtta lonks, kui oled mees või naine või indoneeslane või mitteindoneeslane jne. Seejuures mitte unustada kehtestatuid reegleid, nagu näiteks, et pead pingile püsti tõusma ja vasaku käega paremast kõrvast kinni hoidma. Ja kes tõmbab neljanda kuninga, peab ära jooma klaasi sisu, kuhu eelmise kolme kuninga saajad midagi sisse kallanud on. Jah, mina olen see auväärne King of Cups. Õlu punase veiniga pole just hõrgutavaim kokteil. Kellel ei vea kaardimängudes...sellel lihtsalt ei vea.

Kes see ikka nalja teeb, kui õde ei tee

"Lugesin, et minu liikluskindlustuse väljastas Harjane Mets. Sa pole enam üksi, Dilaila Nahkur-Tammiksaar :D"

Päeva nali, ausõna.

Tuletab mulle meelde, et ühel meie kliendiks oleva firma kontaktisikul ei soovita ma kunagi Eestisse tulla. Pea meeles, härra Kube.

Kähku tehtud, kaunikene

Suutsin ühe päevaga haiguse läbi põdeda. Mõned tunnid pärast magamajäämist algasid mõnusad külmavärinad, nii et pidin tekile veel fliisi peale võtma ja ennast pisikeseks keraks tõmbama. Järgmised tunnid möödusid kord tunnis ärgates, nähes erinevaid unenägusid alates kuskil kuuris kassi pildistamisest, postist, mille otsas oli saksakeelne silt millestki kanepiga seostuvast ja posti all istuvatest rahvariietes tädikestest, lõpetades mingi purgitäie löga vannist alla lasta üritamisega, kui see tervet vanni täitvaks taignaks paisus, rääkimata veel sajast asjast, mis juba meelest läinud. Pool tundi enne äratuskella ärkasin higiga kaetuna ja kui kell kuus on palavik 37,5, siis ei tõota see just head. Seega jäin koju, magasin seitsmest kaheteistkümneni, sõin, magasin kahest neljani ja saingi terveks.

Helle ütles pärast, et oli kuulnud, et Saksamaal on 37 veel täiesti normaalne kehatemperatuur ja palavik algab kuskilt 38 juurest. Ma siis tean, et ma pean natuke oma "palavikule" natuke juurde panema, et mitte töölt viilija muljet jätta.

Eelmise jätkuks

Hommik oli tore. Hobustele õunu sööta, koerale palli visata ja aias ringi joosta, kass süles nurruma panna ja siis tükk aega kampsuni küljest karvu korjata, tiigis kuldkalu imetleda, päikese käes hommikusaiu ja keedumuna süüa ja herilasi minema peletada. Maaelu võlud. Tõeline puhkus. Kui kõik need eelmisel õhtul jagatud elutarkused ka veel kuhugi pidama jääks, siis oleks nende paarikümne tunni sees küll erinevat sorti meeldivaid ja kasulikke ühendatud.

*

Sügavad tänud firmale August Storm GmbH & Co. KG, kes tegi kunagi ääretult aruka otsuse lasta oma firmalogo mingite kleepuvmagusate likööride peale trükkida ja siis need muuhulgas ka Compartile kinkida. Ilma nendeta oleks eile õhtul tunduvalt harvemini kostnud "Prost!", "Skål!" või "Terviseks!". Ääretult arukas otsus, ääretult arukas...

*

Ametlik lõpuseminar oli ära. Vaatamata kõigile sekeldustele ja 45-minutisele hilinemisele, isegi kui olime võtnud kella seitsmese rongi, laabus lõpuks kõik. Kuigi jah, unustada tähtis mälupulk rongi prügikasti kaanele, tõlkida Helle surmväsimuse ja minu tapvalt täis põie kiuste ja valida kahest numbrit 11 kandvast bussist just see, mis vales suunas sõidab, pole just gerade intelligent.

Sain Sönkelt täna suvikõrvitsa. Tegin sellest ja muust söögi. Täna oli värskete toiduainete suhtes hea päev, sest pärast sadamapäevade (vabandan otsetõlke pärast) külastamist rüüstasime kollase kreegi puud, tühjakssöödud ploomipuid ja lõpuks saime saagiks ka kolm-neli valget klaari. Valged klaarid, saate aru! Viimase surusime endale vaevaga sisse, sest ma võin küll iga jumala kord oma Döneri lõpu ära visata, aga valget klaari ma põõsasse ei viruta.

Õhtu lõpp oli meie oma kahe-inimese-lõpuseminar. Sarnane ühele meie esimestest õhtutest, kuigi küünalde arv oli kümnekordistunud ja alkoholikraad poole lahjem. Ettekannetes sisaldusid kõik need juhtumised ja mälestused, mida stipendiaatide ja tähtsate ninade ees rääkida ei kannata. Aga need on just need asjad, mis meelde jäävad. Võib-olla aastaks, võib-olla kaheks, võib-olla selle ajani, kuni ma 70-aastaselt kiiktoolis jalgu kõlgutan.

Paganad

Tänane gospelkoori kuulamine tõestas järjekordselt, et kui sa pole elus kunagi suutnud fanaatilise ilmel Jeesusest laulda, siis on sul terve esinemise aja kas kummaline grimass, millega sa üritad naeru tagasi hoida või see nägu, mida ma tavaliselt kasutasin, kui ma ei tahtnud, et õpetaja tunnis mult midagi küsiks (võimalikult nähtamatu), sest minu keel ei paindu laulma, et Jeesus pesi mu patud ära. Ma ei tahagi. Mulle meeldivad mu patud. Mu patud on palju elulisemad ja usutavamad kui mingi imaginaarne Jeesus. Aga eks igaühel ole mingi asi, mille külge klammerdumine kuidagi head teeb...

*

Ma tahan šokolaadi, aga kõik poed on kinni. Nõme.

Ikka veel võõras...

Tegin täna pilte, kuni akud peaaegu tühjaks said. Alustasin tuttavatest kohtadest, tänavatest, kus võib juba silmad kinni kõndida, mõnest naljaka mälestusega seotud kohast, sadamast...Mingi hetk lõi välja see oh-kuhu-see-tänav-viib-tunne, millest arenes oh-seda-kohta-ma-olen-kaardi-peal-näinud-läheks-sinna. Ja kui ma sealt kiirteeäärsest puhkemetsast, kuhu ma mälus kummitavat tänavat järgides jõudsin, ära tulema hakkasin, sai mu tuttavate kohtade salvestamisest iroonilisel kombel äraeksimine. Tagasiteel alla ja paremale hoidmisest sai liiga paremale, nii et järsku seisin mingil Robert-Koch-Strasse nurgal silmitsi vaatepildiga Aldi-Lidl-tankla. Ja Flensburgi kontekstis ei ole tankla leidmine kindlasti hea märk, kui sihiks on kesklinn. Nõutu oli. Aga egas midagi, ots ümber pöörata, rõõmustada bussipeatuse leidmise üle, jõllitada natuke aega bussiliinide kaarti, peatuste nimed meelde jätta, tänavatel nende järgi liikuda ja kui nähtavale ilmusid esimesed Döneri-putkad, tuttava tänavanimega apteek ja mingi minu jaoks nimetu kiriku torn, olin pääsenud.

Pärast kolm ja pool tundi peatumatult kestnud jalutuskäiku koju jõudnuna avastasin oma lauale unustatud jogurtitassist äädikakärbsed ja pluusi alt lepatriinu.

August

Kuradi äädikakärbsed!

Ja küpsemine, nokitud-näritud ploomid muru sees ja päike, mis õues istudes naha tulikuumaks ajab ja viljalõikus (märkasin täna jooksmas käies, et vili on niidetud ja see tabas mind täiesti ootamatult) ja aeg, kus haavad ei taha paraneda.

Bilanss: Beach Party St. Peter Ording

48 tundi. Kaks ööd kolmekesi Volkswagenis ühel küljel magamisest valutav õlg, mõõdukas päikesepõletus, ilusad inimesed, koledad inimesed, vedelikupõhine toitumine, roheline tuli näitamas, kus kodu on, liiv sokis ja ketsis ja püksisäärtes, vähene uni ja...