"Kas sa purjetad või purjutad?"

Eilne koristamine jäi ootamatult pooleli, kui Sönke helistas ja mu purjetama viis. Tee paadisadamani oli tõeline ekskursioon läbi Põhja-Saksa maapiirkondade oma maisipõldude, lehmalõhna, rohetavate väljade, paari pisikese küla ja pideva vaatega fjordile, kaassõitjaks Sönke üle 70-aastane isa, kes tõelise vanakooli mehena mind kenasti teietas ja palus juhil aeglasemalt sõita, et ma saaks vaateid nautida. Kohalejõudnuna vaatasime aias ringi, jõime kes kohvi, kes mahla ja arutasime maailma asju. Vahva oli vahelduseks näha mingit peresuhet, pealegi kui see on hästi funktsioneeriv.

Purjetanud olen elus varem ainult korra. Paar suuremat lainet võtsid kõhus õõnsaks küll, aga sain isegi ise purjekat tüürida. Kokku olime fjordil vist kolm tundi. Ilm soosis meid ka. Tõeline tšill...

Ja kui olime mulle aiast veel kotitäie pirne kaasa pakkinud, sõidutas Sönke mu juba peaaegu pimedas tagasi. Vaevalt õhtusöögiga valmis jõudnuna purjetasin aga sama spontaanselt edasi üllatuslikult Flensburgis viibivate sõprade juurde. Kella seitsmeks hommikul võttis uni ka minu üle võimust. Hommikusöögilauas nägin igasuguseid kreatiivsusi, alates Lowe salaami-konservpaprika-riivjuustu võileibadest kuni Nico vaniljejäätiseni basiilikaga.

Kell kaks - iga roju oma koju. Meenetena kaasa üks natuke kasutatud õhupall ja kaks koopiat korterivõtmetest. Vastutasuks maha jäetud üks nööp.

Soundtrack: Turbonegro - Do you dig destruction?