Täna Flensburgi Teatajas: Välisüliõpilaste huumor on labane!

Mulle ei piisa ainult piinlikke naljade tegemisest või kogemata halvasti kõlavate asjade ütlemisest, ma pean seda ka avalikult kirjeldama. Võib-olla on see mingit liiki pihtimine ja patukahetsus ühes, tänapäevases vormis muidugi (lunastusele ma veel ei loodaks). Meie esimene piinlik nali siin oli meie esimesel õhtul lõkke ääres (:majahoidja ongi see piiluja, kes siin ringi pidi liikuma). Keegi peale eestlaste ei naernud eriti. Täna õnnestus mul "Reis ümber maailma" mängides kohaliku tuttava kohta öelda, kui ta oli just kolm korda kuut veeretanud: "Er hat gerade drei Mal Sechs gehabt". Mõte oli, et ta sai kolm korda kuut, välja kukkus nagu ikka (mis teha, kui Sechs kõlab nagu Sex, ainult artikkel on erinev). Iga kord, kui kellelgi oli kuut vaja või sai kuue (või ei saanud kunagi kuut), oli jälle sama jama. Arvake, kes naeris ja kes mitte? Eestlased ikka! Saksa noormees ainult muigas, aga ta on ka kristlane, äkki nad ei tohigi. Vahepeal oleme veel paar korda oma margitegemisnormi täitnud, aga need on enesesäästmise nimel mälust kustunud. Ma hakkan juba kahtlustama, et kas 1) mu huumor hakkab nüristuma või 2) Saksamaal ei saada naljast aru. Või on mu huumor liiga paganlik? Või on kõigil eestlastel selline huumorimeel? Appi, kui palju küsimusi!

Sakslaste asjaajamisest

Eelmised flensburglased hoiatasid meid Saksamaa bürokraatia okkalise tee eest. Kummaline, sest meil laabus kõik ääretult sujuvalt ja ainuke dokument, mille me kogu selle aja jooksul esitama pidime, oli ID-kaart. Aga! Selgub, et Saksamaa bürokraatiapomm ei plahvata mitte kohe, kui sa sellele otsa koperdad, vaid annab sulle nädalakese-paar, mille jooksul sa rahulikult välja hingad ja mõtled, et küll on tore ja siis ühel hommikul tuleb ikka mingi pauk. Eile hommikul tuli meile Hellega kiri, et me pole ühikatoa eest tagatisraha maksnud. Noh, maksime küll, kohe saabudes. Uurisime siis asja ja tuli välja, et sularahakassa vaadatakse kord kuus üle ja saadetakse Kieli. Meie maksime muidugi sulas, sest kust me selle Saksamaa pangakonto oleks pidanud hankima? Kiel aga ei teadnud meie rahadest muidugi midagi. Okei, faksiga maksmist tõestavad kviitungid Kieli ja korras. Täna hommikul siis jälle kiri. Seekord tuleb välja, et me pole ennast siin sisse kirjutanud. Noh, teate, oleme küll, juba 10 päeva tagasi. Mis te arvate, et ma sissekirjutusega kaasneva tervituspaketi kõigi vabapääsemetega kuskilt pihta panin või? Eks siis esmaspäeval dokumendid kaasa ja seda asja selgeks tegema.

Muideks, järgmise nädala lõpus toimuval Berliini-reisil on ka sakslaste loogika maik juures. Nimelt peame me kõik kenasti koos teiste reisist osavõtjatega Hannoveris kohtuma ja sealt bussiga ühiselt Berliini sõitma. Ja tagasi ka Hannoveri kaudu. Sel juhul makstakse meile ka rongipiletid kinni. Kui me sõidaks Flensburgist otse Berliini ja samamoodi tagasi, tasutaks vaid see summa, mis katab reisi Hannoverisse. Vihje: rongisõit siit Berliini kestab neli ja pool tundi ja maksab 85 eurot. Meie sõidame kolm ja pool tundi Hannoverisse ja sealt siis veel bussiga (programmi kohaselt) neli tundi Berliini. Ehk siis 7 ja pool tundi. Rongipilet Hannoverisse maksab 63 eurot. Seega on meil valida, kas kolm tundi pikem sõit või rahaline kaotus 22 eurot. Kas pole mitte mõistlik?

Aga vähemalt kohalikus Ahhaa-keskuses Phänomenta oli lahe. Kas teate, et kui lindistada sõna "kuusepuu" tagurpidi ja siis see õigetpidi ette mängida, kõlab see ikka väga valesti?

"Tartu? That's on the coast, isn't it?" - "No." - "Well, it should be."

Jah, meie inglise keele õppejõud on veider tüüp, kindlasti pälvib veidraima õppejõu tiitli. Olin-kunagi-naistemees-kõnnakuga, korraliku inglise hääldusega ja sakslaste häälduse kulul nalja tegev.

Sylt see-eest pole üldse veider, vaid hästi tore. Lained on suured (mõõn jäi kahjuks nägemata), jalgupidi sai vees käidud ja mõned teokarbid korjatud ja siis jäätisega kõnniteeserval (neljatärnihotellide rajoonis) päikse käes jäätist söödud. Sylt on üldse vist rikkurite saar ja turismile üles ehitatud, sest iga teine maja on hotell. Aga ilus on. Meri on. Rookatusega majad on. Liivarand on (tasuline muidugi). Parim leid oli muidugi "kunstipood" nimega Matrjoschka, kust sai osta pussnuge, vaase ja meie rõõmuks ka purgi, mille sildil seisis "Ostrõe bolgarskije ogurtšiki" ja kaanel "Vkuz, znakoomõi iz detstva". Need sõime ka kõnnitee serval ära.

Enda säästmise huvides oleme Hellega arendanud välistudengitega toimuvate ekskursioonide tarbeks taktika, mida Helle eriti hästi valdab. Nimelt tuleb igal võimalikul juhul, kui on aru saada, et nüüd algab järgmine programmipunkt, mis ei pea tingimata ühiselt toimuma, küsida, et kus ja mis kell me kokku saame ning pärast soovitud vastuse kuulmist kohe minema tormata. Säästab ajusöövitavast viisakusvestlusest. Kui tuli välja, et pärast kokkulepitud kellaajal kohtumist on rongini ikka veel aega, tuli Helle oma küsimusega jälle lagedale, mis pani ühe tuutori muiates küsima, et kas me tahame jälle minema kaduda. Jah, just nii.

Nüüd pean selgeks õppima veel paar asja:
1. fotoka akud tuleb alati täis laadida
2. kolmanda korraga võiks selgeks saada, et eksursioonile eelneval õhtul pole mõttekas peole minna
3. ülikooli kirjatarvete poe sissepääsu leidmiseks ei pea tervet tiiru ümber maja ja piirdeaia tegema ja uksi jõllitama, millel on kirjas, et sealt sisenemine on eluohtlik kõrgepinge tõttu, vaid tuleb punase noole juurest kohe vasakule pöörata.

Kollanepunaneroheline.

Ma oskan täpselt nii palju suppi keeta, et see mu kollase tassi kenasti ära täidab ja üle ei jää midagi.

Tegelikult pole see kõige olulisem. Samas päris täpselt ei teagi, mida siis olulisemaks pidada. Kas seda, et kool hakkas peale ja esimesed inglise keele, tehnika, andmetöötluse ja toimetamise (ja veel mõned) loengud on kuulatud? Või seda, et homme sõidame Sylti saart uudistama ja nädala pärast mitmeks päevaks Berliini? Või hoopis, et Hellega kinos vaadatud film ("Away from her") oli täitsa hea (aga "Wanted" on täitsa halb)? Või äkki hoopis seda, et päike paistab ja lehed hakkavad punaseks tõmbuma, aga muru on veel kutsuvalt roheline?

Jah, praegu on aeg.

Hommikul. Kell kaheksa.

Hommikul kell kaheksa jooksis mööda õue päris metsajänes. Hüppas mööda ühte teerada, ehmus mu sammudest, kadus põõsa taha, hüppas edasi. Istus natuke paigal. Mõtles vist, eksinud nagu ta oli. Kui uuesti vaatasin, oli kadunud.

Kas sina juba tead, kes sa oled?

Ein bisschen Ruhe muss auch drin sein *

Olime kuulnud, et Flensburgis on parajasti Jahrmarkt. Läksime ka siis asja üle vaatama. Ega me midagi oodata ei osanud peale paari karusselli. Noh, tavalise laadaga just tegu ei olnud. Pigem nagu oleks tsirkus linna saabunud. Või siis tivoli, nagu Helle ütles. Erinevaid karusselle oli igal nurgal, lapsed rippusid vanemate käe otsas ja nõudsid sõitu, putkade kirjude katuste all müüdi sadat sorti peamiselt toiduvärvidest koosnevaid maiustusi (tundsin ennast nagu selles kommipoes, kus Pipi käis) ja praevorsti, pitsat, suhkruvatti, lagritsasse kastetud õunu, hiiglaslikke piparkooke erinevate armuavaldustega, röstitud pähkleid-mandleid ja creppe Nutellaga (mida kuradit?). Õuduste maja, õnneloos, mänguasjade õngitsemise aparaat ja labürint olid ka olemas. Minu jaoks jäid puudu veel habemega naine ja kondiväänaja. See-eest oli üleliia palju 15 aastat vanu hittlugusid, kisa, lärmi, magusat lõhna... Kuna mul hakkab juba karussellide tiirlemise jälgimisest halb ja ei soovinud osta ma ei flanellsärki ega sealtsamast putkast kolpadega kotti, tegime ringi ära ja kadusime. Ja Helle korterinaaber veel ütles, et seda peab kindlasti nägema.

Tulin koju ja panin tumepunased vahtralehed raamatu vahele kuivama.

---
*Natuke rahu peab ka asja juures olema. (tuttava sakslase kommentaar kolmapäevase peo kohta, arusaadav alles pärast pikka mõtlemist)

Loll saab kirikus ka peksa

Ettevaatlik tuleb olla igal sammul (mitte ainult selle pärast, et kõnniteed on iga veidi aja tagant kaunistatud koerajunnidega, sest ilmselgelt keelumärgid ei tööta), vaid ikka selleks, et mitte muul kombel tünga saada. Uurisin pagaripoes saiakesi ja valisin kõige parema hinna ja koguse suhte ehk siis 1,10 euro silt ühe hiigelsuure kringlilaadse asja juures. Kuna teised hinnad olid ka üle mõistuse, otsustasin selle osta. Tulemuseks keskmise suurusega moonisaiake mu kotis. Hmm. Nojah. Hea plaan ju. Paneme kõik hinnasildid suvaliselt toodete juurde! Nagu õnneloos - vali hind ja vaata, millise toote sa täna sellega kaasa saad. Ilmselt tuleb teada, kuidas mingi nimega asi täpselt välja näeb, aga selleks peab ilmselt pagaripoes sündinud olema. Liikusime siis edasi, et avastada döneriputka ukse juures olev silt, mille kohaselt oleksime tudengitena oma Döner'i juurde ka tasuta joogi saama. Aga eks me oleks pidanud muidugi ise küsima, mitte türklasest kavalpeale niisama jutu sees mainima, et me siin õpime. Samuti puudub mul poes kohati vaba valik. Täna ostsin 30 pakki taskurätikuid korraga, sest oli valida kas selle või nulli vahel. Samuti on ostukorvi seetõttu sattunud pool kilo sidruneid, 8 rulli vetsupaberit ja oma järge ootab ilmselt kaks kilo sibulaid. Kas kõigil on siin mees/naine ja kuus last, et ma nii suurtes kogustes pean ostma? Nojah, eks mul ole ka ju see 80x80 padjapüür, millest ma kaks endale sobiva suurusega püüri õmblesin. Võib-olla peaksin ma muidugi poodi vahetama, aga kahjuks on see kõige odavam. Turg pole siin meiesugustele, sest hinnad on poega võrreldes umbes topelt. Aga milleks osta turult värskeid puuvilju, kui ühika tagant õunapuu alt saab päris soodsalt.

Aga õnneks saime ennast siia sisse kirjutades kaasa tervituspaketi igat sorti soodustalongide ja vabapääsmetega. Kõigepealt saime täna semestripileti pealt 15 eurot tagasi ja nüüd lähme tasuta kinno ka. Mõne asjaga ikka veab ka!

Tähelepanu, pildistan!

(endiselt halvasti)

Aga siit saate natuke mu siinsest olemisest aimu. Esiteks kauanõutud info elamistingimuste kohta:

Vaade toale ühest suunast


Vaade toale natuke teise nurga alt


Vaade aknast välja



Ja eile käisime siin (memoriaal mereväelastele)



ja nägime seda



ja täna sõitsime mööda Flensburgi fjordi Glücksburgi lossi juurde, mille praegune omanik põlvneb Taani kuningast ja kannab nime Christoph Prinz zu Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburg.

Loss siis selline.



Vesi on seal eriti roheline (Helle arvates selle pärast, et vanasti viis toru tualetist otse vette (loss nimelt seisab tiigis 2,5 meetri kõrgustel graniitsammastel ja on seega vee peal, nagu ka eelmiselt fotolt näha)



See muuseas on Taanile kuuluv kallas.



Ja viimaks hoiatus koeraomanikele (see pruun käkk seal kõrval on õnneks/kahjuks kõigest puuleht).

Liin Flensburg-Kiel

Tänase päeva veetsime Kielis. Muuhulgas katsusin vaala lõualuud, korjasin endale paabulinnusule ja nuusutasin kalaküpsetusahju küljest head suitsulõhna (Schleswig-Holsteini vabaõhumuuseumis, kus on 70 hoonet liidumaa pealt maha lammutatud ja kivi kivi haaval ühele 60 ha suurusele platsile uuesti üles ehitatud), sõitsin laevaga Laboesse, tutvusin allveelaeva sisemusega ja vaatasin linnale 72 meetri kõrguselt alla (mereväes hukkunute memoriaali vaateplatvormilt). Siis proovisin veel Fischbrötchen 'it ja tunnetasin jätkuvalt, et välistudengitega pole muust rääkida kui ilmast. Minu lahendus on üldse mitte rääkida ja Helle lahendus on üritada rääkida, alla anda ja piinlikkust tunda.

Homme siis Glücksburg, tuntud ka kui koht, kus välistudengid ei räägi.

Rahvuslik

Jätkuvalt panen üles mittemidagiütlevaid fotosid.

Respekt ja tolerants ehk kitsedest ja lammastest

Ei tea, kas see on lühike suvi ja kõrged küttehinnad, mis eestlased nii teravmeelseks ja -keelseks (loe: õelaks) muudab? Meil Hellega on igatahes üsna raske ennast vaos hoida meie naisvälistudengite kambas, mis koosneb ülevoolavalt jutukast hirvenäolisest leedukast, hõljuvast türklasest, teisest leedukast (keda võib-olla annab veel ümber pöörata) ja hispaania neiust, kes küll ei räägi peaaegu üldse saksa keelt, aga õpib meiega sama asja. Tänane "kohvikuskäik" oli suuremalt jaolt vestlusvaene (sest kits-leedukas läks koju e-maile saatma) ja see vähenegi vestlus üsna mõttelage. Eile avastasime näiteks, et kits-leedukas suudab meie tuutoritelt iga asja peale küsida, et palju see maksab, ei oska raamatukogu kasutada (selleteemalisi küsimusi oli mul eriti valus kuulata: "Kas siit saab raamatuid välja ka laenutada? Kuidas ma nad üles leian?") ja täidab enamiku vestlusest naeruga. Türklane plaksutab ripsmeid ja on hapu näoga. Teine leedukas räägib ilmast. Hispaanlane oli üsna piinatud, sest ei saanud ühestki sõnast aru. Tänane kodutee türklannaga viis Helle nii suurde ahastusse, et ta vaikuse katkestamiseks teatas, et räägib kasvõi ilmast ja minu ehmatuseks tegigi seda, küsides, et kuidas Türgis ilm on ka. Vastuseks saime pärast küsimuse pikka ümbersõnastamist, et sooja on 40 kraadi. Interneti andmetel on Ankaras temperatuur 25 kraadi. Kuigi kõik teised on vähemalt natuke soojemast kliimast pärit ja ei peaks olema põhjamaiselt külmad, on karakterid kõigil, kuidas nüüd öelda...leiged. Tänase emotsioonitu päeva jooksul kogunenud energia väljaelamiseks pidime kõigepealt kahekesi jäädes natuke istuma ja tundeid välja laskma, siis läks Helle jooksma ja mina väljendan ennast siin, siis köögis ja lõpuks hakkan tolmu imema. Ja alates eilsest hakkame me nendega iga päev koos olema. Oh, saatke mulle postiga sarkastilisi nalju.

Varsti hakkame tolerantsi harjutama.

Meie esimesed Döner'id

Alati tuleb proovida kohalikke toite. Kuna mulle oli antud range käsk proovida türgi spetsialiteeti Döner'it ja teisalt hoiatus, et seda tuleb süüa siis, kui oled ikka väga-väga näljane, siis tundus õige hetk asi ära teha. Türgi onu lõikas suure saia lõhki, toppis liha ja kastet täis ja suutis muidugi samal ajal seltskondlikku vestlust arendada, a la kust me tuleme ja mis me siin teeme. Eesti oli talle muidugi nii tundmatu, et isegi maailmajaoga pani puusse. ("Meil siin Euroopas söövad kõik Döner'it." Mina muidugi kuulsin, et "Meil siin Arubal.", mis oleks ka usutavam variant.) Teadagi sellepärast, et McDonald's "palju raha. Teeb paks." Lahkusime siis õnnelikena ja mõlema käega portsu hoides ja millegipärast terve tee ohjeldamatult naerdes. Tarbimine tekitas aeg-ajalt raskusi, sest nägu sai kastet täis ja ühtegi vaba kätt ei olnud. Sellest ka pidevad laused :"Kuule, hoia mu Döner'it korra." Roa maitseomadused kahanesid vastavalt sellele, kui palju toitu veel alles oli. Ilmselt ei olnud ma siiski piisavalt näljane, sest viimased ruutsentimeetrid saia lõpetasid mingis hekis.

Linnuke kastikesse "Proovi Döner'it."

Seiklusjutte maalt ja merelt

Niipalju siis vananaistesuvest. Täna mühiseb tuul nii, et tahab juuksed peast viia ja on kole ja hall ja sügis. Värvilised on ainult need õunad, mille me Hellega ühika tagant õunapuu alt endale kotti poetasime, kenasti päevavalges, et vähem kahtlase mulje jätaks.

Täna saime siis lõpuks posti teel oma pangakaardid kätte. PIN-koodidest mitte lõhnagi, kuigi need pidid enne kaarti saabuma. Samas on mul ainult hea meel, et nad näiteks koode ja kaarti ühe ümbrikuga kohale ei saatnud. Väga ei imestaks ka, arvestades, kuivõrd puudulik on nende arusaam andmekaitsest ja isiku tuvastamisest. Näiteks saab pangas raha ühelt arvelt teisele kanda vaid ühe paberi täitmise abil. Ei mingeid dokumente! Annad aga paberi pangatädi kätte ja kõnnid minema (esimesel korral on lubatud ka üliimestunud nägu teha). Keegi isegi ei küsi isegi, kas see arve, millelt ma raha maha kannan, ikka minu oma on või see, millele ma kannan, minu oma pole. Oleks ma kurjade kavatsustega, saaks ma vabalt Helle stipendiumi endale üle kanda ja kedagi ei huvitaks ka. Ahjaa, eraldi aparaadiga saad enda koopiale tollest ülekandeblanketist templi ka peale trükkida lasta. Juhuks, kui tahad ikka tehingu toimumist tõestada ka.

Eile tegime pannkooke. Peame veel Hellega kokkuleppele jõudma, kui palju tohib tema taignasse soola ja kui palju mina suhkrut lisada. Suutsime asja siiski suuremate tülideta lahendada, mina oma kookidele ülimagusat moosi ja Helle mett peale määrida, teed juua (mina kangekaelselt suhkruga) ja lisaks veel sõbralikult ülejäänud munad ja jahu pooleks jagada. Normaalne ju!

--
Pilte ka. Kuna olen paadunud Zenit'i kasutaja, vajan veel aega, et sellise kõrgtehnoloogilise imega nagu Finepix ümber käia. Setõttu ka sellised pildid, mida võiks entsüklopeedia sissekannete "Alavalgustatus", "Ülevalgustatus" ja "Värisev käsi" juures illustreeriva materjalina kasutada.

Ära hõiska enne õhtut

Siiamaani tundus kõik eriti libedalt minevat. Saime Hausmeister'iga kokku ja niipalju, kui ta halva diktsiooniga jutust aru saime, tekkis lootus täna ühikasse nett sisse saada. Paar tundi hiljem tema kabinetis allkirju andes ja pabereid uurides hakkas juurduma kahtlus, et kui kõik lepingus kirjutatu paika peab, tohime me ühika netiühendust kasutada vaid kooliasjade ajamiseks ning privaattegevuste jaoks peaksime telefoni kaudu ühenduse looma. Paanika! Igaks juhuks küsisime ikka ilusti üle ja seda härra meile kinnitaski. Uus paanika! Ühikasse jõudes uurisime Hellega mõlemad korterinaabrite käest järgi (mina siis suht erivärviliste silmadega Caroline'lt ja Helle oma haisvalt indoneeslaselt) ja nemad väitsid õnneks, et keegi seda tegelt ei kontrolli, kui sa oma toas ikka Skype'i kasutad. Lisaks soovitas Caroline mul kohaliku arvutipede (vabandust!) Konstantini käest abi paluda, tal isegi vastuvõtuajad. Praeguse seisuga olen suutnud IP-aadresse, subnet maske ja porte sisse toksides nii kaugele jõuda, et suudan IE abil Fachhochschule Flensburgi postkasti jõuda. Muu vajab siis veel nikerdamist. Loodame Konstantini lahkele abikäele. Või Silveri omale. Või endale? Eks paistab.

Flensburg, den 10.09.2008

Siin tuli nüüd vist vananaistesuvi. Päike paistab juba teist päeva ja vihmavarju olen saanud rahuga koju jätta. Raamatukogu aknast on päris ilus välja vaadata, näha punaseid katuseid ja pihlakaid (ja kahte mormooninoormeest, nad on vist iga linna kohustuslik osa.) Lärmavad ülemeigitud puberteet-punk-tibid raamatukogu avalikus internetipunktis on ka vist klassika. Muus mõttes ootab linn veel avastamist, uusi marsruute, kõrvaltänavatel kondamist, sadamast läbipõikamist, värvide tabamist. Äraeksimist ja eneselegi ootamatult tuttavasse kohta jõudmist.

Aga õhus on juba sügiselõhna.

*

Nimekiri asjadest, mis mul olemas on [emmele ja vanaemale närvide rahustamiseks :)]

1. padi
2. tekk
3. voodipesu
4. voodikate (fliisist)
5. kardinad
6. vaip
7. tass ja taldrik (kollased, 16 eek)
8. söök
9. jook
10. pool kilo sidruneid (liigitub söögi ja joogi alla)
11. kingad (390 krooni)
12. internetikaabel
13. mikrofon
14. potid ja pannid, mida ma tohin laenata
15. pangaarve, millel on raha
16. teine pangaarve, millel on raha
17. sussid
18. täikalt ostetud kott, 16 eek
19. paber ja pastakas ja ümbrikud ja margid

Mingi päev lähme Hellega täikale triikrauda otsima. Ja ongi korras.

Täna käisime Kielis ja päike paistis ja inimesed olid normaalsed ja enesetutvustus ei olnud üle mõistuse piinlik ja süüa sai tasuta ja jube maitsvat kah veel. Paid teile.

Kolmas

(Jätkuvalt ebaoriginaalsed pealkirjad.)

Vihma sajab. Ja siis ei saja jälle, jõuad vihmavarju kinni panna ja hakkab jälle. Inimesed ütlevad endiselt tänaval tere ja juhatavad su hea meelega Aldi'sse ja väga tore, sest ise tegime mitu ringi meie tüüpilisel marsruudil ja läksime ikka vales suunas. Lisaks suutsime üldse udupead olla ja täna raamatukokku tulla, kui see veel suletud oli ja see ei ole just kõige lühem tee.
Muidu hakkab ühikas juba ilmet võtma, kui õmblusmasinana tegutsemine lõpetatud ja Greta ja Berndi juurest piparmündiga pott aknalauale ja vaibatükk põrandale saadud. Külmkapis on ka üht-teist ja paar raamatut saime ka külakostiks kaasa.
Latte mälestustilgakeste suhtes andsin alla ja enam ei ole king iga päev akna vahel tuuldumas, sest tundus, et see ainult võimendab asja. Ostsin uued. Mikrofoni ostsin ka, varsti kõik skaipima! Tulevikust veel niipalju, et homme rongiga Kieli ja ülehomme saame ametlikult üliõpilasteks. 15. algab mingi üritustenädal, kus on kindlasti palju enesetutvustamist. Ehk siis saab ka selgeks, et Helle ei ole mees ja minu perekonnanime ei hääldata hispaaniapäraselt.

Kui akud saavad täis laetud, teen paar pilti ja üritan oma tehnotaipu kasutades need siia riputada. Sadamas olime reedel natuke, aga sinna ma ei oska enam minna eriti ja lisaks on seal Helle maitse jaoks liiga palju kajakaid. Aga küll ma otsin tee.

*Muuhulgas andis Bernd mulle ka vaimse ja füüsilise tervise eneseabiraamatu (jah, raamatukogus liik 133). Ma küll küsisin, et kas see on vihje, aga vastust ei mäleta enam. Kui arvestada ka muskaatpähklit, mis peaks mürgid kehast välja ajama, siis on pilt selge. Kadunud hing, mis teha.

Teine

(Varsti hakkan huvitavamaid pealkirju välja mõtlema.)

Noh, nüüd said mõtted otsa. Aga kuna ma saan hetkel netti ainult raamatukogus, kasutan selle ära. Varsti hakkan paberkirju saatma. Ilm on nagu Eestis, inimesed on ülisõbralikud ja vihmavari (ikka see nupuga!) maksis ainult 4 eurot mingis säästukat meenutavas poes. Eilse õhtu veetsime Hellega endale kardinaid õmmeldes ja samaaegselt veini juues. Mingi ligi viis tundi ja valmis. Täna pean veel natuke jätkama tegelikult. Samuti kuulub igasse päeva oma papu pesemine, et ometi see Latte ennast iga päev meelde ei tuletaks (vähemalt mitte sellest aspektist).
Padja ostsin ka, sest kuigi kosmoselennud on kindlasti huvitavad, ei tahaks ma magada padjaga, mis ainult kosmose karmides tingimustes mugav tunduks (on imeõhuke marlilaadses materjalis ma-ei-tea-mis-keemilise-sisuga vetsupabeririba meenutav asi). Kahjuks on enamus patju siin tavalise voodi mõõtmetega (80x80) ja vastavalt sellele on ka voodipesu komplektides nii suur padjapüür. Seega karistuseks selle eest, et oled vallaline ja ei taha osta endale tervet pere mahutavat patja, pead ostma padjapüüri eraldi. Neid oli minu padjamõõdu jaoks poes tervelt üks.
Ja teate, et sakslaste jaoks on ID-kaart suht müstika. Saime selle esitamisel dokumendina kaks reaktsiooni. Esimene (tõlge) :"Mis asi see veel on?" ja teine: "Isikut tõendav dokument? See? Mis riigi oma? /.../ On teil Eestis aga uhked dokumendid! Eesti on tehnilise arengu poolest päris kaugel ees." Samas tegi see mees (pangatöötaja) meile ka kahtlase väärtusega komplimendi. Küsimusele, et kaua me juba Saksamaal oleme, vastasime, et teist päeva. Mees imestas, et juba nii hea saksa keel. Seletasime siis tegelikku saksa keele tausta. No ma ei tea, kas saab komplimendina võtta lauset, et teie saksa keel on teise siin viibimise päeva kohta ikka jube hea, kui oled keelt ..mmm...14 aastat õppinud?

Siia praegu rohkem ei kirjuta. Olge kallid.

Esimene

Kiire postitus Tallinna lennujaamast. Tervitaks Lattet, sest ma tunnen kuskilt talle iseloomulikke aroome, ma loodan, et need ei tule minu papudest, aga kardan, et kahjuks nii ongi. Tegelt tervitaks teisi ka. Jah, sind ja sind ja siis veel sind. Noh, teid ikka ka.

Elu esimene lend algab.

*Laura, hoovihmale prognoositakse lõppu.