*

"Saabujate taevas on sinine."

/Alliksaar/

<0>

Khm. Üks märksõna, mille abil mu blogini jõutud on, on putka.

Putka siis.

Ja millegipärast on külastajamaade nimekirja lisaks Eestile ja Saksamaale järsku lisandunud Soome, Filipiinid, Itaalia, Argentiina, Rumeenia, Venetsueela, Kreeka, Alžeeria, Hiina, Prantsusmaa, Brasiilia, Türgi, Hispaania, Portugal, USA ja Ühendkuningriigid.

Midagi lekib.

Hansalinnade nimekiri täieneb

Avastasime järjekordset linna Schleswig-Holsteinis, seekord siis Lübeckit. Jõudsime eluga kohale, kuigi terve tee Kielini kartsime, et too imelik mees meie kõrvalistmel, kes meid kogu aeg jõllitab, võtab põuest püstoli välja. Ei võtnud. Sõi hoopis kummikomme. Lübeckisse jõudes liikusime lambakarjana Holstentori juurde, kus pidime giidiga kohtuma (kusjuures tädi võttis ekskursiooni eest 50 eurot, toho pele). Pärast läbikülmutavat linnaekskursiooni, mis toimus tavatult omal jalal, mitte bussiga ja viis meid kokkuvõtlikult vaid kirikusse ja muusikakooli, hajusime Hellega jälle oma tegemiste juurde. Sellal, kui teised veetsid kogu aja jõululaadal (ja mõni võttis isegi hõõgveini ja sai sellest kohe peavalu), jõudsime meie ikka üht-teist ette võtta. Näiteks käisime vaaterattal, mis sest, et Helle paaniliselt kõrgust kardab. Sealt ka ülalnähtud vaade linnale. Edasi viis tee meid Günter Grassi muuseumi, kus sai vaadata stseene filmist "Plekktrumm", uurida Grassi joonistusi ja kuulata teda oma teostest katkendeid ette lugemas. Ülakorruse oli vallutanud Tallinnas sündinud kirjanik ja karikaturist Robert Gernhardt. Nagu Grassi maja töötajagi ütles, sai seal naerda küll. Kibekiirelt jõudsime veel Buddenbrookide majast läbi hüpata, mis tähendas, et jõululaat jäi meie jaoks üldse vahele. Mis siis ikka. Kultuuri tahaks ju ka. Ma arvan, et rongis jäin mingi hetk jälle magama.

Miks mulle meeldib ühikas elada

Sest kui sul on hommikul kell seitse vaja ärgata, formeerub kell pool kolm öösel köögis spontaanne lärmakas pidu, kus keegi ebameeldiva häälega neiu seletab valjult millegi mõttetu seoseid millegi muu mõttetuga ja keegi noormees üritab teda üle trumbata, korrutades tema nime ja just siis, kus su voodist välja koperdamiseni ja kohutava soengu eemaldamiseni, et asja parandama minna, on jäänud loetud minutid, saabub lohutav vaikus, lihtsalt selleks, et tekitada vajalik foon, millel saaks eristuda mingi (kolmanda?) tüübi oksendamise helid meie vannitoas, segatuna niigi väljasuremisohus oleva vetsupaberi meetrite kaupa ketramisega. Pool neli tuleb uni, aga mitte pääsemine, sest teise toa naabrid otsustavad, et on õige aeg suguelu elama hakata ja seda ka teistega jagada. Hommikul oma toa ust avades koperdad peaaegu otsa tüübile (ilmselt oksendaja), kes on madratsile magama pandud otse koridori, ümbritsetuna pohmelliaurudest, aga tunduvalt sügavamas unes kui mina kunagi suudan olla, sest minu hommikused toimetused ei sega teda üldse. Üks kõrvaltoa küülikutest on nii armas, et kustutab minu järelt selle kohutava köögitule, mis muidu ööd ja päevad põleb, et mitte häirida vaest okasroosikest. Koolist tagasi tulles on magaja kummalisel kombel oma surmaunest ärganud ja kui poleks pudelikorke köögilaual ja nõudepesusvammi prügikastis ja vahuveini külmkapis, kahvel sabapidi pudelis, võiks arvata, et see kõik oli ainult uni.

Mitte et see kõik minu jaoks mingilgi kombel uus oleks. Been there.

Täna

Hommikul paistis päike ja maa oli härmas. Ilus oli. Nüüd on küll udu, aga ikka on ilus päev. Natuke pisaraid ja naeratusi ja harjumatut tunnet. Raske sõnadesse panna.



Okstel ka silmad märjad. Kahjuks ei taba tehnika seda, mida näeb inimsilm, nagu ei anna 1600 km kauguselt telefonis rääkimine edasi seda, mida päriselt ütleks.

Hansestadt Hamburg üllatab jälle

Hea oli käia Hamburgis teistmoodi kui karja välisüliõpilastega ja kohustusliku bussiekskursiooniga. Päevaplaani mahtusid kunstimuuseum ja chai ühes linnajaos, india restoran suurepärase toidu ja teenindusega teises ja jõululaat ja tuttavad näod kolmandas ning lisaks hulk kaardilugemist ja igal teekonnal ühest kohast teise äraeksimist ja ringides liikumist. Õhtu lõpus lõdvestava kokteili joomiseks leidsime baari, kus oli parajasti kõik poole hinnaga, aga nii kui saime maha istuda, kleebiti meile õla peale kleeps numbriga ja saime teada, et oleme sattunud vallaliste peole. Noh, tunnike hiljem jõudis meile kohale, et oleme lisaks kõigele veel geibaaris. Rongis jäin magama.

Heade lastele toob jõuluvana hõõgveini

Täna oli teine õhtu jõululaadal tiirutada. Eilne õhtu algas plaaniga korra külastada kursavenda, kes ühes paljudest peatänavat täitvatest putkadest hõõgveini müütama pidi ja meid lahkelt mekkima kutsus. Tulemus oli päris mitu tassitäit mõnusat (rummiga) hõõgveini, mida kursavenna tööandja ise veinist, vürtsidest ja apelsinist kokku segas. Tassid täitusid, aga rahakott ei tühjenenud. Punase põlle varjus saab jooki smugeldada küll, aga tööandja, kes aeg-ajalt putka uksest sisse puges, kallas lõpuks niikuinii ülejäänud potipõhja meile. Ja tibake kõrbema läinud vorstid kadusid ka meie kõhtu. Tiirlesime pärast veel edasi putkade (pigem majakeste, sest mõni on ikka väga uhkelt kaunistatud ja ületab suvalise putka taseme) vahel, rääkisime paari müüjaga juttu (kes muide kuulsid meie päritolukoha nime valesti ja arvasid, et me oleme päris sakslased Hessenist) ja kohtasime juba tuttavaid ja alles võõraid nägusid. Täna liikusime veel natuke melu sees, limpsisime veel hõõgveini ja nuusutasime vahvilõhna. Lume asemel sadas kahjuks vihma. Vaatasin tehnoloogiaimesid kasutades, mis Tartus Raekoja platsil toimub. Jaa, lumi... Kahjuks on saanud tõeks mu jõuluõudusunenägu, mis puudutab kaunistusi, nimelt on keegi (kui mu silmad ei peta) arvanud, et tore oleks üle platsi sinised tuleketid tõmmata. Böö.

Homme vaatame, milline jõulume(eleo)lu Hamburgis valitseb.

Vanus...

Tundub, et muuhulgas on mul ka selle vitamiini puudus, mis mälu korras hoiab. Eile läksin Copyladenisse printima ja avastasin poolel teel, et mu kaasaskantav andmekandja on koju jäänud. Täna läksin raamatukokku, et kohale jõudes nentida, et tagastamistvajav raamat, arvake ära, jäi koju. Tõin siis raamatu ära ja raamatukogunoormees küsis, et ega mul seda sedelit ei ole, mis RKV puhul raamatu vahel käib. Sedel? Ahjaa. Noh, see teenib mul juba märkmepaberina. Õnneks sai ka niisama hakkama. Nagu vanaema ütleb, kui pea ei lõika, peavad jalad lõikama. Ostaks vastavat vitamiini, kui meeles oleks. Või olen lihtsalt juba selles eas.

Hammustan nüüd sellel šokolaadist jõuluvanal, mille kassatädi täna sööklas kõigile kandikule pani, pea ära.

Ebaoriginaalne pealkiri, aga...

...lumi! Hommikused taevast langevad lumekribalad ei andnud põhjust loota, et koolipäeva lõpuks päriselt lund sajab. Niiskevõitu ja hõre, aga siiski lumi. Poeskäigu tulemusena olid müts ja jakk lumekihi all ja kindad enda puhastamisest märjad. Aga rõõm oli ikkagi, astuda õue ja vaadata taevasse, sirutada käsi välja ja lasta helvestel kindale maanduda. Ja ostukoormaga tuppa jõudnuna panna kindad radiaatorile kuivama ja teevesi hakkama.

Tulgu need sakslased veel väitma, et Flensburgis ei saja kunagi lund!

Let the sun shine

Solaarenergia seminarile jõudmine oli natuke vaevaline. Kuna oli vaja jõuda Schwerini, kust meid ühise bussiga edasi viidaks, pidime kolm korda ümber istuma, aga Kieli jõudes oli rong, mis meid edasi viima pidi, juba läinud. Seega jäi ära ka meie plaanipärane Schwerini saabumine enne kella kuut. Plaanimuutus ja sõitsime tund hiljem teise rongiga, mis lisaks 15 minutit hilines, otse õigesse kohta ehk siis Mecklenburgi külla. Oli kottpime ja teed seminari toimumiskohta me ei teadnud, seega põrutasime pärast väikest järelpärimist õiges suunas minema, et avastada pärast viit minutit, et majad lõppevad otsa ja edasi tuleb ainult öö. Õnneks tuli teade, et meile tullakse bussiga järele, seega kihutasime tuldud teed tagasi, et meid ei korjataks üles kuskilt pärapõrgust, kui me üritame parajasti 20 km kaugusele keset pilkast pimedust jalgsi minna. Suurem häbi jäi õnneks ära.

Seminar toimus solaarenergia keskuses ehk siis hoones, mis oli kunagisest mõisahoonest renoveeritud kaasaegseks majaks, mis sai kogu energia päikesepaneelidest ja tuulegeneraatoritest, kogu reovesi puhastati uuesti tarbeveeks, kasutatud oli looduslikke värve ja materjale ja sadat sorti isolatsioonimaterjale, mida ma ei oskaks ettegi kujutada, kõik valgussüsteemid töötasid keskarvutisüsteemi kaudu, samuti õhutus, akende sulgemine ja nii edasi. Kõrval valmib ehitis, kuhu luuakse kolm kliimavööndit - paraskliima, tundra ja troopika. Kõik toimub mitte viimase tehnoloogia, vaid lausa tulevikutehnoloogia järgi. Ausõna, kui ma seminari alguses seminaril osalemise põhjenduseks tõin, et kuulun osalejate hulgas sellesse gruppi, kes päikeseenergiast suurt midagi ei tea, siis seminari lõpus olin oma teadmatuses üha enam veendunud. Aga meil on plaan, et kui me Hellega Eestisse tagasi tuleme, siis loome (piiratud vastutusega) ettevõtte, mis hakkab Eestis taastuvenergiat propageerima. Pärast filmi "Ebameeldiv tõde" (Al Gore, kinoaasta 2006 võitja) nägemist olen selle vajalikkuses üha enam veendunud.

Siinkohal palun järgneva lõigu pärast vabandust kõigi nälgivate Aafrika laste ees, kes peaksid seda blogi lugema. Kuna armastus käib kõhu kaudu, oli möödunud nädalavahetuse seminar Wietowis eriti armastusväärne, sest meid kostitati kokku kahe hommikusöögi, ühe lõunasöögi, kahe õhtueine ning kahe ootega, mis tähendab, et nii hästi pole me kunagi seminaril süüa saanud. Kõht ei jõudnud veel kolmekäigulisest lõunasöögist tühjaks minna, kui pakuti kooki, mida oli kolme erinevat sorti ja ma pidin muidugi kõiki proovima. Mõlemale õhtusöögile järgnes veel veiniõhtu. Ja kuna me oli solaarenergiakeskuses, oli kõik muidugi öko, kohapeal kasvatatud ja ise valmistatud. Nagu oleks jõulud kätte jõudnud!

Tilk tõrva meepotis olid järjekordselt kolm osavõtjat Egiptusest, kes siiani ei saa aru, et on ebaviisakas ja häiriv, kui nad kõva häälega lobisevad, samal ajal, kui teised tahavad ettekandjat kuulata. Ja oleks siis, et nad jäävad vait, kui neile öeldakse (kuna nad ise teatasid, et neile tuleb öelda, kui meid häirib), aga ei, minut hiljem algab kõik otsast peale! Vabandust, aga .. ahvid!

Aga muidu... päikseline nädalavahetus.

Põnev tund ja viisteist minutit

Tänasel ühikakoosolekul, mis kulutas üle tunni meie väärtuslikust ajast, mille oleks võinud veeta... ma ei tea, midagi muud tehes, saime muuhulgas teada kolm asja: esiteks, milline on arvutipede Konstantin, kelle abi meil septembris siiski vaja ei läinud, sest olen ise arvutipede; teiseks, kes saab uueks arvutipedeks (Stefan, meie tuttav, nii et kõik keelatud leheküljed on nüüd lubatud) ja kolmandaks, kuidas on parandatud osade rõdude kandekonstruktsioonid. Vastus: teibiga (juhuks, kui keegi peaks mu turvalisuse pärast nüüd muret tundma hakkama, lisan, et mul pole rõdu). Päev kirjas.

Ja kuna ka minu Orkuti esilehel on viimasel ajal uued tuuled puhunud, toon näiteks tänase tarkusetera: Pessimist näeb raskust igas võimaluses, optimist näeb võimalust igas raskuses. Vot!

Ja et algsest teemast veel kaugemale triivida (ärge seda kirjandites tehke!), pean mainima, kui ebaaus see on, et saan oma blogi töökeeleks valida nii läti kui leedu keele, aga eesti keelt mitte. Tulevane tööpõld?

Postiga lund?

Ma kujutan ette, et paljudel eestlastel on lumetormist ja sellega kaasnevast jamast juba üsna kõrini, aga mina olen suure lumesaju esimestest päevadest unistanud, et minu saabumise ajaks lumest midagi ikka veel alles on. Tahaks hangedes hüpata ja kelgutada ja lumesõda teha ja räitsakaid käpikule püüda (juhuks, kui just ei tuiska, siis pole räitsakatest juttugi) ja pärast mitut tundi õues möllamist tuppa sooja pugeda, teed teha, varbad radiaatori vastu sooja panna ja tuult kuulata. Aga siin... Jalanõudeks sobivad endiselt ketsid ja lähim aseaine lumele on kerge hommikune härmatis ja mingi imenipiga mäekallakule tekkinud jäärada. Ega mul sooja vastu iseenesest midagi ei ole, aga... tahaks ikka paari head neljakümnenda aasta talvepäeva ka.

Kohl- und Pinkeltour

Kauaoodatud Kohl- und Pinkeltour on nüüd läbitud suuremate vigastusteta (kui häda ajab härja kaevu, siis mind ajab häda metsa alla, kus hüpe üle kraavi päädis muda ja libedate lehtede tõttu maandumisega vastu lähimat puutüve. Sellest ka väiksemad vigastused.) Paremaid tingimusi kahjuks võtta ei olnud - kogunesime juba kell 10.30 ja veetsime järgmised 7 tundi 40-pealise kambaga mööda metsi kolistades, ainukeseks lohutajaks külma vastu seesama kolisev hõõgveinikäru. Iga veidi aja tagant tehti paus, täideti tassid uuesti kuuma joogiga, aeti juttu ja siis kolistati edasi. Käru andis küll retke lõpupoole alla ja ajas esirattad risti, aga noh, ega mõnel osavõtjalgi parem seis ei olnud. Tee viis meid nii mere äärde kui üle Taani piiri, kus lõpuks bussi peale hüppasime, käru kuulekalt kaasas, ja linna tagasi sõitsime. Pärast soojenemispausi ühe tuuritaja üliruumikas korteris saime lõpuks sööma, eks ikka traditsioonilist Kohl- und Pinkeltouri toitu. Pool osavõtjatest läks kergema vastupanu teed ja tellis endale šnitsli, aga meie mitte. Nüüd on see siis igatahes proovitud. Pinkel ehk mingi vorst on maitsev, Grünkohl on hunnik rohelist peenekshekseldatud massi (söödav), lisaks oli praekartulit, suitsulihaviil ja pekine suitsulihaviil (viimane jäi ülejäänud kapsamassile seltsi pakkuma).

Suhelda saime ka. Siiamaani on kõik meie sõbrad-tuttavad olnud väljastpoolt meie kursust, nüüd saime ka enda kursusega jutule. Äkki nad ei peagi meid erilisteks friikideks, kuigi selles oleme juba selgust saanud, et vastupidiselt meie arvamusele oleme silmatorkavalt mittesakslaslikud. Kui seni pidasime põhiliseks eristajaks seda, et me saksa tüdrukute moodi kokteili limpsimisele õlut eelistame, tuli viimati Schipperklauses paari uue tuttava suust esimese asjana välja (enne kui me olime neile oma vene aktsenti kuulda toonud), et me oleme ida-euroopalike näojoontega. Seostub kuidagi põskedega, aga täpselt me pole veel pihta saanud. Edasine uurimine antud teemal kestab.

Tore oli.

Hommikune huumorinurk

"Kährikute ohjeldamiseks on kaks võimalust: kas panna tööle jahimehed või hakata neile loomadele lisaks marutaudivastasele vaktsiinile metsa sokutama ka tiinusevastast vahendit.

Viimase kasutamine ehk suukaudne steriliseerimine on küll koomasõbralik, kuid oma puudustega."

/Tartu Postimees online 20.11.2008/

Elu voolab kuidagi. On tekkinud mingi sisseharjunud rütm, kool-uni-kool-trenn-kool-vegeteerimine-pidu-kool-kool-poeskäik-trenn-kool-pidu-uni...Korraks lööb nohu rütmi paigast ära, magamise osakaal kasvab, sidrunit kulub rohkem ja toast välja minemist on vähem. Ja siis läheb kõik jälle oma rada, nädal algab ja mingid kindlad punktid, mille abil orienteeruda, on selles kindlad. Esmaspäev - kaks päeva selleni, kolmapäev - poolteist päeva tolleni. Kaks päeva Kohl-und Pinkeltourini, kolm päeva teemapeoni, nädal ja kaks päeva InWenti seminarini, natuke üle kolme nädala Lübecki-ekskursioonini. Samal ajal tiksub peas, kaua kojusõiduni aega on. Nimekirjale vajalikega ostudega on algus tehtud, Eestis-olemise tegevuskava täieneb. Samas on selle voolava eluga tekkinud mingi ükskõiksus, mingi rutiin on ju tekkinud (kummalisel kombel annab rutiin mingi kindlustunde) ja teatud asjad ei löö enam elu sassi. Mõni loeng on muutunud piinavalt igavaks, sest algne vaimustus on möödas (tegelikult pole mul selle loengu suhtes kunagi mingit vaimustust olnud). Ja mõne draama võimalik arenemine paneb õlgu kehitama. Pisiasi, millele ei raatsi energiat kulutada, kui seda niigi kunstlike abivahenditega juurde tuleb tekitada. Aeg-ajalt tuleb siiski ette üllatusi, justkui meeldetuletuseks, et hoia ennast valvel, kõik ei ole ette planeeritud. Ja iga päev on ometi uus. Ja see kõik kokku annabki tasakaalu.

Taustamuusika - Kings of Convenience. Aitäh, Magnus.

Novembrisoojus

Raamatukogu aknast paistev roheline muru ja päikesepaiste (ja jalgadega siblivad kajakad) tekitasid tunde, et koju minnes tuppa istuma küll ei taha jääda. Selleks ajaks muidugi, kui ma ennast jalutama sättisin, hakkas päike juba kaduma. Aga see polnudki oluline. Tunne oli korraks nagu Tartus, kui vahel niisama üksinda kuskile tänavatele kondama läksin, selle vahega, et siin päris huupi minema ei hakka, kui pimedus läheneb. Esimese naeratuse tõi näole keegi naine, kes tänaval küsis, kas ma linna tunnen ja mu vastuse peale, et enam-vähem, palus ennast Kaubandus- ja Tööstuskoja juurde juhatada. Iroonia natuke, aga naerma ajas ja mitte kibestunult. Osutasin siis saja meetri kaugusel asuvale majale. Naine oli tänulik. Jalakäijate tänaval mängis keegi lõõtspillil "Läänemere laineid" ja hulkuri koer oli ennast kerra tõmmanud. Astusin sisse ühte poodi ja teise ja märkamatult läks pimedaks. Kummaline, esimesed jõulukaunistused on juba väljas, aga hekkide juures on ikka veel tunda sügisest kõdulõhna. Inimesed kiirustasid töölt koju, aga minul oli aega. Pimedal tänaval piilusin sisse kondiitriäride ja kohvikute akendest ja vaatasin inimesi möödasõitvas bussis. Ja naeratus oli minu sees. Koju jõudes oli nina natuke punane ja käed külmad, sest mu uppumissurmast päästetud, kaotatud, leitud ja peaaegu uuesti kaotatud kindad jäid koju, aga värske oli olla. Ja kui siis keegi veel spetsiaalselt internetiühenduse otsib, et mu võimalikku halba tuju parandada, on kõik ju hästi.

Ja lõpuks leidsin ma poe, kus müüakse dokumendikilesid ka väiksemates kui sajaühikulistes pakkides!

Jojo

Tundub, et tõusule järgneb alati langus ehk siis ära hõiska enne õhtut. Lootust annab see, et pärast langust peaks jälle tõus tulema. Nagu öeldakse: "Never regret. If it's good, it's wonderful. If it's bad, it's experience." Sobitame antud konteksti, nii et seekord siis kogemus. Ma ei kaotanud muud, kui vaid kribala eneseuhkust ja võitsin teadmise, et mul on vähemalt suurem sotsiaalne kompetents kui vestluspartneril, isegi kui ma ei olnud eriti ekstrasenss, aga see oli juba kahjuks ette määratud.

Nägin unes

kuidas ma kastsin sooja veega mingit lillepotis kasvavat taime ja selle lehed kasvasid mu silme all, tungisid mullast välja, erkrohelised ja värsked. Nagu nendes loodusfilmides, kus taime arengut kiirendusega näidatakse. Ja Laura sõnul läks Elul jälle õis lahti (teadmiseks neile, kes veel ei tea: Elu on mu potilill Tartus, minu sealne (Laura, loe: siinne) eksistents). Ma pole küll mingi eriline märgilugeja, kes kõikjal sümboleid näeb, aga pole vajagi. Milleks tekitada kunstlikult mõtet, et ju läheb hästi, kui see mõte niigi olemas on.
Noh, loodame, et see tunne kestab ka pärast vestlust praktikakoha asjus. Aga äkki pöidlahoidmine ikka mõjub.

Saadaks kõigile lemmikutele pai.

Jätk

Plaanisin panna sellele postitusele pealkirjaks "Kuidas Siri ja Hele Berliinis käisid", kuid avastasin, et Hele (eestipäraselt siis Helle) on peaaegu samasuguse pealkirja oma blogis juba kasutusele võtnud. Mis siis ikka. Ja kui kedagi huvitab, miks Siri ja Hele, siis tulge Saksamaale, laske meil ennast kellelegi tutvustada, jälgige sakslaste pingutavat ilmet ja nende täielikuks piinaks paluge nimed ka äkki üles kirjutada. Siiski suur tänu meie seminarijuhataja Holgerile, kes meie nimed vähemalt peaaegu korrektselt välja ütleb, mis sest, et kirjapildiga tibake puusse paneb.

Paar sõna ka seminari sisu kohta. Programmis oli kohustuslikult muidugi Bundestagi külastus, meil juba läbitud teema, aga sai siis aja sealse väljapaneku peale kulutada. Lisaks kuulasime, mida ajakirjanik/saatejuht Rico meile Berliini ajakirjandusmaastikust räägib, kujutasime ennast ajakirjanikeks ja arutasime päevakajalisi teemasid ning lõpuks käisime Berliner Morgenposti hommikusel redaktsioonikonverentsil. Euroopa suurimal kinoekraanil (600 ruutmeetrit! "Mõnel vennal pole põllumaad nii paljugi." /Magnus/) vaatasime seekord "The Dark Knighti", mis mulle, kes ma end nõrganärviliseks ei pea, judinad peale ajas. Kes näinud, teab kindlasti näiteks Jokeri pliiatsitrikki.

Ja nagu ikka, tegime ka natuke marki, mina suutsin viimasel hetkel stiilse jalatõstega mööda manööverdada keset tänavat paiknevast postist (tänan, emme ja issi, et ma nii pikaks kasvasin, sest muidu poleks mu jalg nii kõrgele tõusnud ja oleksin näoli maandunud) ja Helle kõndis peaaegu läbi restorani klaasukse. Aga muidu suutsime viksid ja viisakad olla, natuke nalja teha, üritada kruviga veini avada, mis kujunes lihtsalt vannitoapõrandal maadlemiseks ja lõpuks retseptsioonist korgitser hankida ning lõpetuseks rõõmuga kuulda, et kevadel oleks tore meid jälle seminaril näha.

Tänasest õhtust veel soovitus, et Berliini-seminari iseloomustav omadussõna hammergeil (umbmäärane tõlge: ülikõva) tuleks ülehomsest vestlusest praktikakoha teemal välja jätta. No selle peale oleks ma ise ka tulnud.

Berliin. Jälle.

Seekordsel Berliini seminaril õppisime, et Berliin on maailmas suuruselt kolmas türgi linn Ankara ja Istanbuli järel ja et kõigile Bundestagi liikmetele ei peagi laudu jätkuma, sest kandideeritakse ometi ju kohale parlamendis ehk siis piisab toolist küll (saksa keeles kõlas nali natuke paremini, sest Sitz on nii istekoht kui koht liikmena). Tegelikult oli ikka muud ka, aga rongisõidud ja vähene uni teevad mõtted natuke organiseerimatuks. Vähene uni on muuseas tingitud heast seltskonnast (vastupidiselt eelmisele seminarile). Lisan siia veel hea seltskonna valemi. Seega: hea seltskond= halb seltskond - 15 egiptlast. Mulle Berliin meeldib. Oh, selle ma pean ikka veel üles kirjutama, kui karmid naised me Hellega oleme. Elus teist korda Berliinis ja selle asemel, et juhendi järgi bussidega rongijaamast sihtkohta sõita, võtame meie kätte ja orienteerume vähimagi eksimuseta ise kohale, kulutades kõnnile vaid 50 minutit ja läbides marsruudi, mis möödub enamikest Berliini vaatamiväärsustest. Lahe!

Pikemalt millalgi hiljem.

Alguslõppalgus

Inglise keele õppejõud (see veider) näitas meile täna loengus Youtube'ist Monty Pythonit. Ei olnudki väga üllatav käik tegelikult, ta ise sobiks sinna tegelaseks. Ega mulle üllatused eriti ei meeldigi. Täpsemalt need, kuhu mind paratamatult kaasatakse, nii et ma ise valida ei saa. Abitu tunne tekib - oled millegi sees, mis eriti ei meeldigi ja minema ka ei saa, nii et mängi aga kaasa ja ürita head nägu teha. Spontaansus on muidugi hoopis midagi muud. See mulle meeldib, sest otsus on minu. Ja rohkem spontaansust on vähem rutiini. Ehk sellepärast nimetabki meie peaingel-tuttav meid hulludeks. Üldse on selline eksoodi tunne tekkinud, nagu oleks mingi haruldane eksemplar loomaaias. Õppejõud kipuvad meid nähes muigama ja muidu vabal ajal oleme ka natuke... omamoodi. Sakslastega võrreldes vist veidi iseäralikud. Aga see-eest meeldejäävad. Näiteks teab inglise keele õppejõud meid nimepidi, privileeg, mida naudib meie kursusel ehk vaid käputäis inimesi. Ja sellega olengi ringiga tagasi alguses inglise keele juures. Kas pole kummaline, kui lihtne on algusesse tagasi jõuda? Ja kui hea, sest midagi tuttavat ootab juba ees.

Hälloviin

Mina pole kunagi varem halloweeni tähistanud. Ju siis sellepärast oligi nii põnev haarata kinni ideest oma nõialik pale veel teravamalt esile tuua. Pikk must seelik, sõrmedeta kindad, silmaga sõrmus, kahe näoga kassipea vööle rippuma ja juuksed meeletu koguse laki ja sihikindla tupeerimise tulemusena horisontaali. Lisaks veel punane juukselakk ja mitu kilo musta silmapliiatsit ja nõiad võisid minna linna peale lehvima. Ühikapidu, kust alustasime, oli ootamatult kostüümivaene (õnneks sai järgmisesse kohta liikudes vähemalt natuke ketšupit särgil näha), parimal juhul oli hangitud paar maski. Hommikul pärast pidu ärgates on see lahendus muidugi parim, sest laialiläinud meik ja tupeeritud pahmakas tekitavad koosluse, millega võiks vanainimestel infarkti tekitada. Hiilisin vannituppa ja tegin ennast natuke inimlikumaks. Juuste puutumiseks olin natuke arake, aga polnud ka mõtet, sest halloween osa kaks leiab aset täna õhtul.

Rahu, ainult rahu...

Järjekordne külaskäik linnast välja hipikommuni päädis emotsionaalse energia madalseisuga. Uskumatu, kui palju ma ometi distantsi vajan ja kui palju energiat ja pingutust nõuab see, kui ma pean pidevalt kontrollima, ega ma liiga mõtlik välja ei näe, sundima ennast seltskondlikult vestlema ja konstantselt naeratama. Aga no tõesti, kuskil on ka ju piir ja kuulda kahekümnendat korda päevas küsimust "Miks sa ei naerata?" või "Millest sa mõtled?" ajab lõpuks nii närvi, et ma kas blokeerun täiesti (mis tekitab muidugi küsimuse, miks eestlased mossitavad) või tunnen äärmist vajadust teha midagi destruktiiv-konstruktiivset nagu puulõhkumine või vastupidi, tõmmata kummikud jalga ja kõige veidram maalkäimise jope selga ning minna vanaema juures metsa, kuulata tuult puulatvades ja lehtede sahinat jalge all ja mõnda vihmatiba nina otsas. Õnneks sai mere ääres käia (taaskord Taanis) ja natuke avarust tunnetada. Hea vaheldus tundele, et keegi kogu aeg su selja taga seisab. Ühikasse jõudes sulgusin oma tuppa ja nautisin vaikust. Ja kuna kõigest arenes välja ka füüsilise energia vaegus, pidin ennast turgutama sidruniga teega ja seejärel õunamoosiga pannkookidega, mida ma õhtul kell üheksa küpsetama hakkasin. Mõnele sakslasele olen juba suutnud - alguses sõbraliku korrutamise, seejärel otse ja karmilt ütlemisega selgeks teha, et vajan rahu ja üksiolemist ja õigust ise oma vaba aega planeerida (jah, just, ise-ise-ise), aga mõnega ei tasu vaeva nähagi.
Ja kui mina tahan Karlssonit vaadata, siis mina vaatan Karlssonit!

Muinasjutt

Ühel päeval (eile nimelt) oli ilus ilm. Nii läksid Helle ja Siiri jalutama ja jõudsid fjordi äärde paadisillale. Siiri suutis pildile jälle lollaka näoga jääda.



Päike soojendas ja oli mõnus ning Siiri kaotas valvsuse. Ühel hetkel tuli suur tuulehoog ja võttis Siiri punase kinda ning lennutas vette.



Oh häda! Ei ulatunud kindani ei Siiri ega Helle ja Siiri mõtles juba, et punane kaaslane on jäädavalt kadunud. Siis aga astusid paadisillale võõrad mehed ja pakkusid kindale abikäe. Nii oligi kindake jälle Siiri juures.



Oli ka oht, et Helle kukub vette, sest ringi üle pea pikeerisid hirmsad linnud. Sellised enamasti:



Aga kõik lõppes kenasti ning Siiri ja Helle jõudsid õnnelikult koju. Trepi juures tegi Siiri veel pilti, et pärast näidata, kui kevadine siin veel mõnikord välja näeb (täna enam mitte):





Sellega saigi jalutuskäik läbi.
Lõpp.

Margi-Vellod

Margi-Vello on Helle sõnul see, kes marki teeb. Ma ei tea, miks Vello, aga las jääb. Margi-Vello naljad on meil tehtud, lisaks ka välismaalastega eesti keeles rääkimine ja võhivõõraste inimestega eesti keeles rääkimine (Helle puhul tavaliselt lühinägelikkusest tingitud.) Minul on lisandunud ka blondiinilikud küsimused a la "Miks me teise semestri aineid võtta ei saa?" Vastus: need on kevadel. Või: "Me võiks ju enne piletid [postiga] ära saata ja siis koopiad teha." Tõesti, võikski või? Ja nii edasi. Helle muidugi üritab maaga ühele tasapinnale langeda, kui mõni lind üle pea vuhiseb, või meeste riietusruumi siseneda. Või võpatab linnuks osutunud orava või inimeseks osutunud linnu peale. Eilne parim pala oli see, kui me keset terminihalduse tundi püsti tõusime, õppejõu juurde kõndisime ja teatasime, et meie anname nüüd alla. Õppejõud arvas, et me keeldume mittefunktsioneerivate arvutitega töötamast (90% olemasolevatest), mille peale me seletasime, et ei, ikka kogu kupatusega. Nimelt oleks Access küll kasulik, kui tüüp didaktikast midagigi teaks. Seda me talle muidugi ei öelnud, vaid jahusime ülekoormusest ja sellest, kuidas see teisipäeval juba viies loeng on (mis on tegelt tõsi). Millegipärast muutus õppejõud näost kergelt roosakaks. Põgenesime.

Trennis oleme võtnud kahekilosed hantlid, harjutuskummi, mis ei veni ja itsitanud natuke ebasündsate harjutuste juures. Ja muidugi peame alati teed ületades ülekäiguradade puudumise tõttu napilt enne teisele poole jõudmist märkama, et auto läheneb ja siis kiljuma ja jooksu pistma. Või kõndima rahumeeli tänaval, mis meile teadmata on ka bussidele lubatuks muudetud ja mõtlema, mis see imelik hääl küll on, mis meile läheneb. Ja siis kiljuma.

Pimedas ühikanaabrite rõduakna all mahakukkunud õunte kottitoppimine on juba tuttav teema. Helle ülistatud tindiseened hävisid kahjuks murutraktori vuramise tõttu, muidu oleks saanud veel korilasi mängida. Aga pisikesed pirnikesed on veel puus!

Põmm ja piraki

Esimesele äraütlemisele ja ühele vaikimisele praktikakoha asjus järgnes üks kutse vestlusele. Võtab seest natuke õõnsaks, aga millegipärast on tunne, et ega ma sinna ei saa, sest tegu ikkagi Kaubandus- ja Tööstuskojaga. Aga vähemalt on tunne, et on aeg keskenduda muule, kui lõputule inimestega tutvumisele (loe:pidu ja pillerkaar). Mitte et see viimane nüüd täiesti plaanist välja jääks, oh ei. Raamatukogust on ka paar raamatut juba kaasa haaratud, järgmine asjalikolemise faas on nendega seotud ja koolis hakkavad ka kodused tööd tekkima.

Kui ma ennast aga paari nädala pärast vestlusel lolliks teen, siis lohutuseks võin uuesti lugeda, mida Laura asjast arvab:

L. says:
no nad teavad, et sa pole kohalik
L. says:
sa ei pea mingi ekstrasenss ka olema

***

Tahaks suhelda inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et nendest paremaid ei ole, mitte inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et kedagi paremat pole hetkel võtta.

Aga "Võlur Oz" ja suur kollane tass täis Blueberry Blissi ja trühvlid ja kommid aitavad. Igasse õhtusse mõni neist ja akna taga hiiliv hämarus ja kestev uduvihm ja tühi tuba ei olegi enam nii hirmsad.

Tähelepanekuid

Olen korduvalt märganud, et
1. sakslased ütlevad sulle tere ka siis, kui nad sind kunagi varem näinud ei ole. Umbes kord päevas ütleb ühika juures mulle tere keegi, kelle olemasolust mul varem aimugi ei olnud. (Kummalisel kombel pole seda aga teinud ükski naissoost sakslane.)

2. sakslased armastavad Bockwursti ehk siis sõnastiku definitsiooni kohaselt jämedat viinerit või sardelli. Kuigi koolisöökla menüüs on iga päev neli erinevat rooga (täna nägin isegi viit), pakutakse neile lisaks iga päev Bockwursti friikartulitega. Järjekord vastava leti juures on alati kõige pikem. Täna nägin menüüs (ja kahjuks ka kellegi taldrikus) ülimat veidrust. Üsna jälki ka. Uus kombinatsioon on nimelt Holsteini kartulisupp Bockwurstiga. Ehk siis supp, milles hulbib sardell, mida tuleb siis lusika (või mõne muu abivahendiga) nüsida. Ja kui ma juba toiduteemale sattusin, siis pean märkima, et portsude suuruse arvestamisel kasutati ilmselt kogemata statistikat päev läbi põllul töötanud talumeestele vajaliku toidukoguse, mitte andmeid keskmise tudengi toidunormi kohta. Täna oli menüüs pool praekana. Mina näiteks, tegelikult üsna näljane tüüp, pole kunagi suutnud tervet portsu ära süüa. Aga võib-olla on siin kõik noored kasvavad poisid.

3. sakslased tõstavad tunnis kätt. Ma pole veel kunagi nii innukaid tudengeid näinud. Tunniteema on genitiivobjekt ja kerkib kätemeri. Meil ei tõstetud isegi gümnaasiumis enam kätt, kui keegi midagi öelda tahtis, tuli see lihtsalt välja hüüda. Huvitav, kas asi on tegelikult meie puudulikus kultuuris/kasvatuses/distsipliinis?

4. esimest korda mu elus on õppejõudude hulgas ülekaalus mehed. Praegu annab mulle loenguid kaheksa meest ja vaid kaks naist.

5. tavalise piima kõrval on lisaks ülisäilivale piimale, mida ei pea külmkappi panema ja ikka kõlbab veel kahe kuu pärast juua, müügil veel ka Buttermilch. Mõistatasime tükk aega, mis see olla võiks. Pakkusin nime põhjal, et tegu on võitegemisel eralduva vedelikuga. Sõnastik ütleb: võipiim, petipiim, pett, Helle ütleb: ökkk!

6. ükski sakslane ei tea, mis on Orkut! No andke abi!

Viimaseks hoopis teisel teemal. Aitäh neile, tänu kellele ootas mind mu toaukse taga täna pakk. Tiina kommid tegid õnnelikuks korraga kaks eestlast.

Spontaanne.

Saabusime just Taanist. Ega me täpselt ju ei teadnud, kui lihtne on Taani minna. Tegelikult on tarvis vaid bussi peale istuda, oma semestripiletit näidata ja 15 minuti pärast piiri ääres maha tulla. Natuke kõndimist, piirisilla ületamine ja lõkkeõhtu Taanis, otse Läänemere (nende jaoks küll Idamere) ääres vaatega Flensburgile ongi teostatav. Tegelikult on muidugi natuke paha, et homse Hamburgi-reisi jaoks on üsna vähe riideid, mis lõkketossu järgi ei haise, aga hea on asja juures see, et neljanda korraga saime lõpuks nii targaks, et lähme enne ekskursiooni magama, mitte peole. Ütle veel, et inimene ei õpi oma vigadest.

Kahjuks ei saanudki teada, millise vastuse lennukitossust taevasse moodustatud abieluettepanek sai. Kuigi samas, see polnud ka suurem asi abieluettepanek. No võiks ikka sõnastusega natuke vaeva ka näha, mitte lihtsalt suure valge küsimärgi taevasse visata.

Berlin, Berlin!

"Wir sind arm, aber sexy," ütles kunagi Berliini linnapea (see oli lihtsalt huvitav märkus, ei seostu suurt millegagi). Reis oli lahe. Asja juures oli igasuguseid huvitavaid konkse. Näiteks see, et kuna gruppi ei saadud alguses täis, saadeti kutse ka Hessenisse, mis on liiga lõunas, et algselt kutsutud saada. Sel põhjusel liitus meiega Berliinis egiptlaste grupp, mis ajas grupisisese tasakaalu suhteliselt metsa. Tulemus oli seega järgmine: 21 osavõtjat, neist 5 valget naist, üks valge mees ja 15 moslemiusulist. Algus oli lihtsalt üllatav, muutus mingi hetk hirmutavaks, siis tüütavaks, siis ahistavaks, seejärel jälle üllatavaks ja lõppes kergendustundega, kui me Berliinis rongi peale läksime ja nemad Hannoverisse sõitsid. Tüütav oli muidugi nende pidev lärm ja kooris naermine, rääkimata sellest, et spetsiaalselt nende lõunapalvuse pärast tegime linnas tobeda ringi, panime nad mošee juures maha (ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et mõnel neist oli otsa ees muhk suurest palvetamisest) ja ise kasutasime ülejäänud lõunapausi kesklinnas võimalikult efektiivselt ära. Vähe sellest, nad suutsid igale võimalikule kokkulepitud kogunemisele naiseliku enesestmõistetavusega hilineda. Seletame nüüd hirmutavat osa. Esimesel õhtul käisime lõimumise eesmärgil araabia restoranis (just seda keelt nad kõik rääkisid). Kükitasime sokkides diivanil ja maitsesime suurele alusele asetatud roogi. Mingil põhjusel valis minu vastas istuv mees just minu välja kui selle, kes peaks riisitaldriku tühjaks sööma. Puiklesin vastu, algul ikka naljaga. Ka siis veel, kui mees selgitas, et nende jaoks on see tabu, kui külaline toidu alles jätab. Kui ta aga mulle juba tõsise näoga otsa vaatas ja teatas, et ma pean, tõmbusin pisikeseks ja sõin kuulekalt konflikti ennetamise nimel taldriku tühjaks. Edaspidi üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Asi tipnes muidugi viimasel õhtul sellega, et üks neist küsis meie leedutarilt tema toa numbrit, seletades selle teadmise vajalikkust sõnadega, et ta soovib neiuga telefoneerida. Ma küll ei mõista, miks peaks selleks samas toas olema, aga samas pole me päris kindlad, mida moslemid telefoneerimise all täpsemalt mõtlevad ja kui palju jutumärke tuleks juurde mõelda. Nimelt tuli varsti veel üks neist sama sooviga lagedale. Hakkasime kasutama "peitu-ja-põgene"-taktikat ja veetsime viimase õhtu pärast filoloogidele kohaselt raamatupoes šoppamist Oktoberfestil. Pidu! Kallis õlu! Inimesed, noored ja vanad, röökisid kaasa laulda nii saksa hitte kui kunagisi diskolugusid. See oli tõeline kontrast eelmisele õhtule, mis tipnes spontaanse ooperikülastusega. Kohtusime nimelt juhuslikult, tänu helendavale klaasplaadile platsisillutises, mis kohe kutsus ennast uudistama, ühe saksa noormehe ja ühe saksa neiuga. Rahvusvahelises meeleolus (eestlased, venelane, leedukas, süürialane) hakkasime vestlema ja noormees teatas, et võib meid ooperisse smugeldada, parajasti on vaatustevaheline paus ja ooperimaja nimelt siin kohe kõrval. Jooksuga sisse, sest aega enam polnud, treppidest üles ja nii me vaatasimegi ära viimase vaatuse ooperist "Tosca". Väljudes kontrollisin üle, kas ma olin ikka õigesti aru saanud, kus ma just olin. Jah, just nimelt, Saksa Rahvusooper.
Illegaalset oli asja juures veelgi. Näiteks viidi meid bussiga Potsdamisse, kuigi me oleks pidanud ainult Berliinis olema. Programmi järgi olimegi Berliinis linnaekskursioonil, kuigi tegelikult imetlesime Sanssouci lossi. Jah, seda tänu InWenti koolitajale, kes reeglitest kinnipidamist liiga oluliseks ei pidanud. Ta jagas ka kõigile 30 eurot söögiraha. Vihjan sellele, et osalustasu oli ka, just-just, 30 eurot. Ja me käisime ka kaks korda ühiselt söömas (loe: ei maksnud ise midagi). Viimane söögikord oli vähemusrahvuste varjamatuks rõõmuks tüüpilises saksa söögikohas, kus meie tellitud Schweinshaxe osutus üüratuks seakintsuks, kont sees ja no vähemalt kümme kilo, ei, kakskümmend kilo liha küljes. Kohapeal pruulitava õlle abiga sai peaaegu kõik otsa. Hapukapsas muidugi ka.
Ja me nägime kõiki tüüpilisi turismiobjekte. Reichstag, Checkpoint Charlie, Unter den Linden, Berliini müüri jäänused, raekoda...Ja tuba, kus ööbisin, oli kaks korda nii suur kui mu ühikatuba ja mul oli telekas ja külmkapp ja suur vannituba ja lai voodi! Programmi kuulus ka 3D kino külastamine. Elevandilont ronis peaaegu näkku ja kõrred sahisesid otse nina ees. Emotsioone kui palju.

Lõpetuseks pean veel lisama, et Berliinis on peaaegu kolm korda nii palju elanikke kui Eestis. Aga teisel päeval suutsime juba ilma linnaplaanita hotelli tagasi jõuda. Hetk enne meiega hüvastijätmist, demonstratiivselt pisaraid pühkides, jagas seminarijuhataja kõigile tõendi eduka Berliini-seminarist osavõtmise kohta. Raamin ära.

**

Pannkoogid enda tehtud õunamoosiga on hommiku alustuseks päris head.

Täna Flensburgi Teatajas: Välisüliõpilaste huumor on labane!

Mulle ei piisa ainult piinlikke naljade tegemisest või kogemata halvasti kõlavate asjade ütlemisest, ma pean seda ka avalikult kirjeldama. Võib-olla on see mingit liiki pihtimine ja patukahetsus ühes, tänapäevases vormis muidugi (lunastusele ma veel ei loodaks). Meie esimene piinlik nali siin oli meie esimesel õhtul lõkke ääres (:majahoidja ongi see piiluja, kes siin ringi pidi liikuma). Keegi peale eestlaste ei naernud eriti. Täna õnnestus mul "Reis ümber maailma" mängides kohaliku tuttava kohta öelda, kui ta oli just kolm korda kuut veeretanud: "Er hat gerade drei Mal Sechs gehabt". Mõte oli, et ta sai kolm korda kuut, välja kukkus nagu ikka (mis teha, kui Sechs kõlab nagu Sex, ainult artikkel on erinev). Iga kord, kui kellelgi oli kuut vaja või sai kuue (või ei saanud kunagi kuut), oli jälle sama jama. Arvake, kes naeris ja kes mitte? Eestlased ikka! Saksa noormees ainult muigas, aga ta on ka kristlane, äkki nad ei tohigi. Vahepeal oleme veel paar korda oma margitegemisnormi täitnud, aga need on enesesäästmise nimel mälust kustunud. Ma hakkan juba kahtlustama, et kas 1) mu huumor hakkab nüristuma või 2) Saksamaal ei saada naljast aru. Või on mu huumor liiga paganlik? Või on kõigil eestlastel selline huumorimeel? Appi, kui palju küsimusi!

Sakslaste asjaajamisest

Eelmised flensburglased hoiatasid meid Saksamaa bürokraatia okkalise tee eest. Kummaline, sest meil laabus kõik ääretult sujuvalt ja ainuke dokument, mille me kogu selle aja jooksul esitama pidime, oli ID-kaart. Aga! Selgub, et Saksamaa bürokraatiapomm ei plahvata mitte kohe, kui sa sellele otsa koperdad, vaid annab sulle nädalakese-paar, mille jooksul sa rahulikult välja hingad ja mõtled, et küll on tore ja siis ühel hommikul tuleb ikka mingi pauk. Eile hommikul tuli meile Hellega kiri, et me pole ühikatoa eest tagatisraha maksnud. Noh, maksime küll, kohe saabudes. Uurisime siis asja ja tuli välja, et sularahakassa vaadatakse kord kuus üle ja saadetakse Kieli. Meie maksime muidugi sulas, sest kust me selle Saksamaa pangakonto oleks pidanud hankima? Kiel aga ei teadnud meie rahadest muidugi midagi. Okei, faksiga maksmist tõestavad kviitungid Kieli ja korras. Täna hommikul siis jälle kiri. Seekord tuleb välja, et me pole ennast siin sisse kirjutanud. Noh, teate, oleme küll, juba 10 päeva tagasi. Mis te arvate, et ma sissekirjutusega kaasneva tervituspaketi kõigi vabapääsemetega kuskilt pihta panin või? Eks siis esmaspäeval dokumendid kaasa ja seda asja selgeks tegema.

Muideks, järgmise nädala lõpus toimuval Berliini-reisil on ka sakslaste loogika maik juures. Nimelt peame me kõik kenasti koos teiste reisist osavõtjatega Hannoveris kohtuma ja sealt bussiga ühiselt Berliini sõitma. Ja tagasi ka Hannoveri kaudu. Sel juhul makstakse meile ka rongipiletid kinni. Kui me sõidaks Flensburgist otse Berliini ja samamoodi tagasi, tasutaks vaid see summa, mis katab reisi Hannoverisse. Vihje: rongisõit siit Berliini kestab neli ja pool tundi ja maksab 85 eurot. Meie sõidame kolm ja pool tundi Hannoverisse ja sealt siis veel bussiga (programmi kohaselt) neli tundi Berliini. Ehk siis 7 ja pool tundi. Rongipilet Hannoverisse maksab 63 eurot. Seega on meil valida, kas kolm tundi pikem sõit või rahaline kaotus 22 eurot. Kas pole mitte mõistlik?

Aga vähemalt kohalikus Ahhaa-keskuses Phänomenta oli lahe. Kas teate, et kui lindistada sõna "kuusepuu" tagurpidi ja siis see õigetpidi ette mängida, kõlab see ikka väga valesti?

"Tartu? That's on the coast, isn't it?" - "No." - "Well, it should be."

Jah, meie inglise keele õppejõud on veider tüüp, kindlasti pälvib veidraima õppejõu tiitli. Olin-kunagi-naistemees-kõnnakuga, korraliku inglise hääldusega ja sakslaste häälduse kulul nalja tegev.

Sylt see-eest pole üldse veider, vaid hästi tore. Lained on suured (mõõn jäi kahjuks nägemata), jalgupidi sai vees käidud ja mõned teokarbid korjatud ja siis jäätisega kõnniteeserval (neljatärnihotellide rajoonis) päikse käes jäätist söödud. Sylt on üldse vist rikkurite saar ja turismile üles ehitatud, sest iga teine maja on hotell. Aga ilus on. Meri on. Rookatusega majad on. Liivarand on (tasuline muidugi). Parim leid oli muidugi "kunstipood" nimega Matrjoschka, kust sai osta pussnuge, vaase ja meie rõõmuks ka purgi, mille sildil seisis "Ostrõe bolgarskije ogurtšiki" ja kaanel "Vkuz, znakoomõi iz detstva". Need sõime ka kõnnitee serval ära.

Enda säästmise huvides oleme Hellega arendanud välistudengitega toimuvate ekskursioonide tarbeks taktika, mida Helle eriti hästi valdab. Nimelt tuleb igal võimalikul juhul, kui on aru saada, et nüüd algab järgmine programmipunkt, mis ei pea tingimata ühiselt toimuma, küsida, et kus ja mis kell me kokku saame ning pärast soovitud vastuse kuulmist kohe minema tormata. Säästab ajusöövitavast viisakusvestlusest. Kui tuli välja, et pärast kokkulepitud kellaajal kohtumist on rongini ikka veel aega, tuli Helle oma küsimusega jälle lagedale, mis pani ühe tuutori muiates küsima, et kas me tahame jälle minema kaduda. Jah, just nii.

Nüüd pean selgeks õppima veel paar asja:
1. fotoka akud tuleb alati täis laadida
2. kolmanda korraga võiks selgeks saada, et eksursioonile eelneval õhtul pole mõttekas peole minna
3. ülikooli kirjatarvete poe sissepääsu leidmiseks ei pea tervet tiiru ümber maja ja piirdeaia tegema ja uksi jõllitama, millel on kirjas, et sealt sisenemine on eluohtlik kõrgepinge tõttu, vaid tuleb punase noole juurest kohe vasakule pöörata.

Kollanepunaneroheline.

Ma oskan täpselt nii palju suppi keeta, et see mu kollase tassi kenasti ära täidab ja üle ei jää midagi.

Tegelikult pole see kõige olulisem. Samas päris täpselt ei teagi, mida siis olulisemaks pidada. Kas seda, et kool hakkas peale ja esimesed inglise keele, tehnika, andmetöötluse ja toimetamise (ja veel mõned) loengud on kuulatud? Või seda, et homme sõidame Sylti saart uudistama ja nädala pärast mitmeks päevaks Berliini? Või hoopis, et Hellega kinos vaadatud film ("Away from her") oli täitsa hea (aga "Wanted" on täitsa halb)? Või äkki hoopis seda, et päike paistab ja lehed hakkavad punaseks tõmbuma, aga muru on veel kutsuvalt roheline?

Jah, praegu on aeg.

Hommikul. Kell kaheksa.

Hommikul kell kaheksa jooksis mööda õue päris metsajänes. Hüppas mööda ühte teerada, ehmus mu sammudest, kadus põõsa taha, hüppas edasi. Istus natuke paigal. Mõtles vist, eksinud nagu ta oli. Kui uuesti vaatasin, oli kadunud.

Kas sina juba tead, kes sa oled?

Ein bisschen Ruhe muss auch drin sein *

Olime kuulnud, et Flensburgis on parajasti Jahrmarkt. Läksime ka siis asja üle vaatama. Ega me midagi oodata ei osanud peale paari karusselli. Noh, tavalise laadaga just tegu ei olnud. Pigem nagu oleks tsirkus linna saabunud. Või siis tivoli, nagu Helle ütles. Erinevaid karusselle oli igal nurgal, lapsed rippusid vanemate käe otsas ja nõudsid sõitu, putkade kirjude katuste all müüdi sadat sorti peamiselt toiduvärvidest koosnevaid maiustusi (tundsin ennast nagu selles kommipoes, kus Pipi käis) ja praevorsti, pitsat, suhkruvatti, lagritsasse kastetud õunu, hiiglaslikke piparkooke erinevate armuavaldustega, röstitud pähkleid-mandleid ja creppe Nutellaga (mida kuradit?). Õuduste maja, õnneloos, mänguasjade õngitsemise aparaat ja labürint olid ka olemas. Minu jaoks jäid puudu veel habemega naine ja kondiväänaja. See-eest oli üleliia palju 15 aastat vanu hittlugusid, kisa, lärmi, magusat lõhna... Kuna mul hakkab juba karussellide tiirlemise jälgimisest halb ja ei soovinud osta ma ei flanellsärki ega sealtsamast putkast kolpadega kotti, tegime ringi ära ja kadusime. Ja Helle korterinaaber veel ütles, et seda peab kindlasti nägema.

Tulin koju ja panin tumepunased vahtralehed raamatu vahele kuivama.

---
*Natuke rahu peab ka asja juures olema. (tuttava sakslase kommentaar kolmapäevase peo kohta, arusaadav alles pärast pikka mõtlemist)

Loll saab kirikus ka peksa

Ettevaatlik tuleb olla igal sammul (mitte ainult selle pärast, et kõnniteed on iga veidi aja tagant kaunistatud koerajunnidega, sest ilmselgelt keelumärgid ei tööta), vaid ikka selleks, et mitte muul kombel tünga saada. Uurisin pagaripoes saiakesi ja valisin kõige parema hinna ja koguse suhte ehk siis 1,10 euro silt ühe hiigelsuure kringlilaadse asja juures. Kuna teised hinnad olid ka üle mõistuse, otsustasin selle osta. Tulemuseks keskmise suurusega moonisaiake mu kotis. Hmm. Nojah. Hea plaan ju. Paneme kõik hinnasildid suvaliselt toodete juurde! Nagu õnneloos - vali hind ja vaata, millise toote sa täna sellega kaasa saad. Ilmselt tuleb teada, kuidas mingi nimega asi täpselt välja näeb, aga selleks peab ilmselt pagaripoes sündinud olema. Liikusime siis edasi, et avastada döneriputka ukse juures olev silt, mille kohaselt oleksime tudengitena oma Döner'i juurde ka tasuta joogi saama. Aga eks me oleks pidanud muidugi ise küsima, mitte türklasest kavalpeale niisama jutu sees mainima, et me siin õpime. Samuti puudub mul poes kohati vaba valik. Täna ostsin 30 pakki taskurätikuid korraga, sest oli valida kas selle või nulli vahel. Samuti on ostukorvi seetõttu sattunud pool kilo sidruneid, 8 rulli vetsupaberit ja oma järge ootab ilmselt kaks kilo sibulaid. Kas kõigil on siin mees/naine ja kuus last, et ma nii suurtes kogustes pean ostma? Nojah, eks mul ole ka ju see 80x80 padjapüür, millest ma kaks endale sobiva suurusega püüri õmblesin. Võib-olla peaksin ma muidugi poodi vahetama, aga kahjuks on see kõige odavam. Turg pole siin meiesugustele, sest hinnad on poega võrreldes umbes topelt. Aga milleks osta turult värskeid puuvilju, kui ühika tagant õunapuu alt saab päris soodsalt.

Aga õnneks saime ennast siia sisse kirjutades kaasa tervituspaketi igat sorti soodustalongide ja vabapääsmetega. Kõigepealt saime täna semestripileti pealt 15 eurot tagasi ja nüüd lähme tasuta kinno ka. Mõne asjaga ikka veab ka!

Tähelepanu, pildistan!

(endiselt halvasti)

Aga siit saate natuke mu siinsest olemisest aimu. Esiteks kauanõutud info elamistingimuste kohta:

Vaade toale ühest suunast


Vaade toale natuke teise nurga alt


Vaade aknast välja



Ja eile käisime siin (memoriaal mereväelastele)



ja nägime seda



ja täna sõitsime mööda Flensburgi fjordi Glücksburgi lossi juurde, mille praegune omanik põlvneb Taani kuningast ja kannab nime Christoph Prinz zu Schleswig-Holstein-Sonderburg-Glücksburg.

Loss siis selline.



Vesi on seal eriti roheline (Helle arvates selle pärast, et vanasti viis toru tualetist otse vette (loss nimelt seisab tiigis 2,5 meetri kõrgustel graniitsammastel ja on seega vee peal, nagu ka eelmiselt fotolt näha)



See muuseas on Taanile kuuluv kallas.



Ja viimaks hoiatus koeraomanikele (see pruun käkk seal kõrval on õnneks/kahjuks kõigest puuleht).

Liin Flensburg-Kiel

Tänase päeva veetsime Kielis. Muuhulgas katsusin vaala lõualuud, korjasin endale paabulinnusule ja nuusutasin kalaküpsetusahju küljest head suitsulõhna (Schleswig-Holsteini vabaõhumuuseumis, kus on 70 hoonet liidumaa pealt maha lammutatud ja kivi kivi haaval ühele 60 ha suurusele platsile uuesti üles ehitatud), sõitsin laevaga Laboesse, tutvusin allveelaeva sisemusega ja vaatasin linnale 72 meetri kõrguselt alla (mereväes hukkunute memoriaali vaateplatvormilt). Siis proovisin veel Fischbrötchen 'it ja tunnetasin jätkuvalt, et välistudengitega pole muust rääkida kui ilmast. Minu lahendus on üldse mitte rääkida ja Helle lahendus on üritada rääkida, alla anda ja piinlikkust tunda.

Homme siis Glücksburg, tuntud ka kui koht, kus välistudengid ei räägi.

Rahvuslik

Jätkuvalt panen üles mittemidagiütlevaid fotosid.

Respekt ja tolerants ehk kitsedest ja lammastest

Ei tea, kas see on lühike suvi ja kõrged küttehinnad, mis eestlased nii teravmeelseks ja -keelseks (loe: õelaks) muudab? Meil Hellega on igatahes üsna raske ennast vaos hoida meie naisvälistudengite kambas, mis koosneb ülevoolavalt jutukast hirvenäolisest leedukast, hõljuvast türklasest, teisest leedukast (keda võib-olla annab veel ümber pöörata) ja hispaania neiust, kes küll ei räägi peaaegu üldse saksa keelt, aga õpib meiega sama asja. Tänane "kohvikuskäik" oli suuremalt jaolt vestlusvaene (sest kits-leedukas läks koju e-maile saatma) ja see vähenegi vestlus üsna mõttelage. Eile avastasime näiteks, et kits-leedukas suudab meie tuutoritelt iga asja peale küsida, et palju see maksab, ei oska raamatukogu kasutada (selleteemalisi küsimusi oli mul eriti valus kuulata: "Kas siit saab raamatuid välja ka laenutada? Kuidas ma nad üles leian?") ja täidab enamiku vestlusest naeruga. Türklane plaksutab ripsmeid ja on hapu näoga. Teine leedukas räägib ilmast. Hispaanlane oli üsna piinatud, sest ei saanud ühestki sõnast aru. Tänane kodutee türklannaga viis Helle nii suurde ahastusse, et ta vaikuse katkestamiseks teatas, et räägib kasvõi ilmast ja minu ehmatuseks tegigi seda, küsides, et kuidas Türgis ilm on ka. Vastuseks saime pärast küsimuse pikka ümbersõnastamist, et sooja on 40 kraadi. Interneti andmetel on Ankaras temperatuur 25 kraadi. Kuigi kõik teised on vähemalt natuke soojemast kliimast pärit ja ei peaks olema põhjamaiselt külmad, on karakterid kõigil, kuidas nüüd öelda...leiged. Tänase emotsioonitu päeva jooksul kogunenud energia väljaelamiseks pidime kõigepealt kahekesi jäädes natuke istuma ja tundeid välja laskma, siis läks Helle jooksma ja mina väljendan ennast siin, siis köögis ja lõpuks hakkan tolmu imema. Ja alates eilsest hakkame me nendega iga päev koos olema. Oh, saatke mulle postiga sarkastilisi nalju.

Varsti hakkame tolerantsi harjutama.

Meie esimesed Döner'id

Alati tuleb proovida kohalikke toite. Kuna mulle oli antud range käsk proovida türgi spetsialiteeti Döner'it ja teisalt hoiatus, et seda tuleb süüa siis, kui oled ikka väga-väga näljane, siis tundus õige hetk asi ära teha. Türgi onu lõikas suure saia lõhki, toppis liha ja kastet täis ja suutis muidugi samal ajal seltskondlikku vestlust arendada, a la kust me tuleme ja mis me siin teeme. Eesti oli talle muidugi nii tundmatu, et isegi maailmajaoga pani puusse. ("Meil siin Euroopas söövad kõik Döner'it." Mina muidugi kuulsin, et "Meil siin Arubal.", mis oleks ka usutavam variant.) Teadagi sellepärast, et McDonald's "palju raha. Teeb paks." Lahkusime siis õnnelikena ja mõlema käega portsu hoides ja millegipärast terve tee ohjeldamatult naerdes. Tarbimine tekitas aeg-ajalt raskusi, sest nägu sai kastet täis ja ühtegi vaba kätt ei olnud. Sellest ka pidevad laused :"Kuule, hoia mu Döner'it korra." Roa maitseomadused kahanesid vastavalt sellele, kui palju toitu veel alles oli. Ilmselt ei olnud ma siiski piisavalt näljane, sest viimased ruutsentimeetrid saia lõpetasid mingis hekis.

Linnuke kastikesse "Proovi Döner'it."

Seiklusjutte maalt ja merelt

Niipalju siis vananaistesuvest. Täna mühiseb tuul nii, et tahab juuksed peast viia ja on kole ja hall ja sügis. Värvilised on ainult need õunad, mille me Hellega ühika tagant õunapuu alt endale kotti poetasime, kenasti päevavalges, et vähem kahtlase mulje jätaks.

Täna saime siis lõpuks posti teel oma pangakaardid kätte. PIN-koodidest mitte lõhnagi, kuigi need pidid enne kaarti saabuma. Samas on mul ainult hea meel, et nad näiteks koode ja kaarti ühe ümbrikuga kohale ei saatnud. Väga ei imestaks ka, arvestades, kuivõrd puudulik on nende arusaam andmekaitsest ja isiku tuvastamisest. Näiteks saab pangas raha ühelt arvelt teisele kanda vaid ühe paberi täitmise abil. Ei mingeid dokumente! Annad aga paberi pangatädi kätte ja kõnnid minema (esimesel korral on lubatud ka üliimestunud nägu teha). Keegi isegi ei küsi isegi, kas see arve, millelt ma raha maha kannan, ikka minu oma on või see, millele ma kannan, minu oma pole. Oleks ma kurjade kavatsustega, saaks ma vabalt Helle stipendiumi endale üle kanda ja kedagi ei huvitaks ka. Ahjaa, eraldi aparaadiga saad enda koopiale tollest ülekandeblanketist templi ka peale trükkida lasta. Juhuks, kui tahad ikka tehingu toimumist tõestada ka.

Eile tegime pannkooke. Peame veel Hellega kokkuleppele jõudma, kui palju tohib tema taignasse soola ja kui palju mina suhkrut lisada. Suutsime asja siiski suuremate tülideta lahendada, mina oma kookidele ülimagusat moosi ja Helle mett peale määrida, teed juua (mina kangekaelselt suhkruga) ja lisaks veel sõbralikult ülejäänud munad ja jahu pooleks jagada. Normaalne ju!

--
Pilte ka. Kuna olen paadunud Zenit'i kasutaja, vajan veel aega, et sellise kõrgtehnoloogilise imega nagu Finepix ümber käia. Setõttu ka sellised pildid, mida võiks entsüklopeedia sissekannete "Alavalgustatus", "Ülevalgustatus" ja "Värisev käsi" juures illustreeriva materjalina kasutada.

Ära hõiska enne õhtut

Siiamaani tundus kõik eriti libedalt minevat. Saime Hausmeister'iga kokku ja niipalju, kui ta halva diktsiooniga jutust aru saime, tekkis lootus täna ühikasse nett sisse saada. Paar tundi hiljem tema kabinetis allkirju andes ja pabereid uurides hakkas juurduma kahtlus, et kui kõik lepingus kirjutatu paika peab, tohime me ühika netiühendust kasutada vaid kooliasjade ajamiseks ning privaattegevuste jaoks peaksime telefoni kaudu ühenduse looma. Paanika! Igaks juhuks küsisime ikka ilusti üle ja seda härra meile kinnitaski. Uus paanika! Ühikasse jõudes uurisime Hellega mõlemad korterinaabrite käest järgi (mina siis suht erivärviliste silmadega Caroline'lt ja Helle oma haisvalt indoneeslaselt) ja nemad väitsid õnneks, et keegi seda tegelt ei kontrolli, kui sa oma toas ikka Skype'i kasutad. Lisaks soovitas Caroline mul kohaliku arvutipede (vabandust!) Konstantini käest abi paluda, tal isegi vastuvõtuajad. Praeguse seisuga olen suutnud IP-aadresse, subnet maske ja porte sisse toksides nii kaugele jõuda, et suudan IE abil Fachhochschule Flensburgi postkasti jõuda. Muu vajab siis veel nikerdamist. Loodame Konstantini lahkele abikäele. Või Silveri omale. Või endale? Eks paistab.

Flensburg, den 10.09.2008

Siin tuli nüüd vist vananaistesuvi. Päike paistab juba teist päeva ja vihmavarju olen saanud rahuga koju jätta. Raamatukogu aknast on päris ilus välja vaadata, näha punaseid katuseid ja pihlakaid (ja kahte mormooninoormeest, nad on vist iga linna kohustuslik osa.) Lärmavad ülemeigitud puberteet-punk-tibid raamatukogu avalikus internetipunktis on ka vist klassika. Muus mõttes ootab linn veel avastamist, uusi marsruute, kõrvaltänavatel kondamist, sadamast läbipõikamist, värvide tabamist. Äraeksimist ja eneselegi ootamatult tuttavasse kohta jõudmist.

Aga õhus on juba sügiselõhna.

*

Nimekiri asjadest, mis mul olemas on [emmele ja vanaemale närvide rahustamiseks :)]

1. padi
2. tekk
3. voodipesu
4. voodikate (fliisist)
5. kardinad
6. vaip
7. tass ja taldrik (kollased, 16 eek)
8. söök
9. jook
10. pool kilo sidruneid (liigitub söögi ja joogi alla)
11. kingad (390 krooni)
12. internetikaabel
13. mikrofon
14. potid ja pannid, mida ma tohin laenata
15. pangaarve, millel on raha
16. teine pangaarve, millel on raha
17. sussid
18. täikalt ostetud kott, 16 eek
19. paber ja pastakas ja ümbrikud ja margid

Mingi päev lähme Hellega täikale triikrauda otsima. Ja ongi korras.

Täna käisime Kielis ja päike paistis ja inimesed olid normaalsed ja enesetutvustus ei olnud üle mõistuse piinlik ja süüa sai tasuta ja jube maitsvat kah veel. Paid teile.

Kolmas

(Jätkuvalt ebaoriginaalsed pealkirjad.)

Vihma sajab. Ja siis ei saja jälle, jõuad vihmavarju kinni panna ja hakkab jälle. Inimesed ütlevad endiselt tänaval tere ja juhatavad su hea meelega Aldi'sse ja väga tore, sest ise tegime mitu ringi meie tüüpilisel marsruudil ja läksime ikka vales suunas. Lisaks suutsime üldse udupead olla ja täna raamatukokku tulla, kui see veel suletud oli ja see ei ole just kõige lühem tee.
Muidu hakkab ühikas juba ilmet võtma, kui õmblusmasinana tegutsemine lõpetatud ja Greta ja Berndi juurest piparmündiga pott aknalauale ja vaibatükk põrandale saadud. Külmkapis on ka üht-teist ja paar raamatut saime ka külakostiks kaasa.
Latte mälestustilgakeste suhtes andsin alla ja enam ei ole king iga päev akna vahel tuuldumas, sest tundus, et see ainult võimendab asja. Ostsin uued. Mikrofoni ostsin ka, varsti kõik skaipima! Tulevikust veel niipalju, et homme rongiga Kieli ja ülehomme saame ametlikult üliõpilasteks. 15. algab mingi üritustenädal, kus on kindlasti palju enesetutvustamist. Ehk siis saab ka selgeks, et Helle ei ole mees ja minu perekonnanime ei hääldata hispaaniapäraselt.

Kui akud saavad täis laetud, teen paar pilti ja üritan oma tehnotaipu kasutades need siia riputada. Sadamas olime reedel natuke, aga sinna ma ei oska enam minna eriti ja lisaks on seal Helle maitse jaoks liiga palju kajakaid. Aga küll ma otsin tee.

*Muuhulgas andis Bernd mulle ka vaimse ja füüsilise tervise eneseabiraamatu (jah, raamatukogus liik 133). Ma küll küsisin, et kas see on vihje, aga vastust ei mäleta enam. Kui arvestada ka muskaatpähklit, mis peaks mürgid kehast välja ajama, siis on pilt selge. Kadunud hing, mis teha.

Teine

(Varsti hakkan huvitavamaid pealkirju välja mõtlema.)

Noh, nüüd said mõtted otsa. Aga kuna ma saan hetkel netti ainult raamatukogus, kasutan selle ära. Varsti hakkan paberkirju saatma. Ilm on nagu Eestis, inimesed on ülisõbralikud ja vihmavari (ikka see nupuga!) maksis ainult 4 eurot mingis säästukat meenutavas poes. Eilse õhtu veetsime Hellega endale kardinaid õmmeldes ja samaaegselt veini juues. Mingi ligi viis tundi ja valmis. Täna pean veel natuke jätkama tegelikult. Samuti kuulub igasse päeva oma papu pesemine, et ometi see Latte ennast iga päev meelde ei tuletaks (vähemalt mitte sellest aspektist).
Padja ostsin ka, sest kuigi kosmoselennud on kindlasti huvitavad, ei tahaks ma magada padjaga, mis ainult kosmose karmides tingimustes mugav tunduks (on imeõhuke marlilaadses materjalis ma-ei-tea-mis-keemilise-sisuga vetsupabeririba meenutav asi). Kahjuks on enamus patju siin tavalise voodi mõõtmetega (80x80) ja vastavalt sellele on ka voodipesu komplektides nii suur padjapüür. Seega karistuseks selle eest, et oled vallaline ja ei taha osta endale tervet pere mahutavat patja, pead ostma padjapüüri eraldi. Neid oli minu padjamõõdu jaoks poes tervelt üks.
Ja teate, et sakslaste jaoks on ID-kaart suht müstika. Saime selle esitamisel dokumendina kaks reaktsiooni. Esimene (tõlge) :"Mis asi see veel on?" ja teine: "Isikut tõendav dokument? See? Mis riigi oma? /.../ On teil Eestis aga uhked dokumendid! Eesti on tehnilise arengu poolest päris kaugel ees." Samas tegi see mees (pangatöötaja) meile ka kahtlase väärtusega komplimendi. Küsimusele, et kaua me juba Saksamaal oleme, vastasime, et teist päeva. Mees imestas, et juba nii hea saksa keel. Seletasime siis tegelikku saksa keele tausta. No ma ei tea, kas saab komplimendina võtta lauset, et teie saksa keel on teise siin viibimise päeva kohta ikka jube hea, kui oled keelt ..mmm...14 aastat õppinud?

Siia praegu rohkem ei kirjuta. Olge kallid.

Esimene

Kiire postitus Tallinna lennujaamast. Tervitaks Lattet, sest ma tunnen kuskilt talle iseloomulikke aroome, ma loodan, et need ei tule minu papudest, aga kardan, et kahjuks nii ongi. Tegelt tervitaks teisi ka. Jah, sind ja sind ja siis veel sind. Noh, teid ikka ka.

Elu esimene lend algab.

*Laura, hoovihmale prognoositakse lõppu.