Kolmas

(Jätkuvalt ebaoriginaalsed pealkirjad.)

Vihma sajab. Ja siis ei saja jälle, jõuad vihmavarju kinni panna ja hakkab jälle. Inimesed ütlevad endiselt tänaval tere ja juhatavad su hea meelega Aldi'sse ja väga tore, sest ise tegime mitu ringi meie tüüpilisel marsruudil ja läksime ikka vales suunas. Lisaks suutsime üldse udupead olla ja täna raamatukokku tulla, kui see veel suletud oli ja see ei ole just kõige lühem tee.
Muidu hakkab ühikas juba ilmet võtma, kui õmblusmasinana tegutsemine lõpetatud ja Greta ja Berndi juurest piparmündiga pott aknalauale ja vaibatükk põrandale saadud. Külmkapis on ka üht-teist ja paar raamatut saime ka külakostiks kaasa.
Latte mälestustilgakeste suhtes andsin alla ja enam ei ole king iga päev akna vahel tuuldumas, sest tundus, et see ainult võimendab asja. Ostsin uued. Mikrofoni ostsin ka, varsti kõik skaipima! Tulevikust veel niipalju, et homme rongiga Kieli ja ülehomme saame ametlikult üliõpilasteks. 15. algab mingi üritustenädal, kus on kindlasti palju enesetutvustamist. Ehk siis saab ka selgeks, et Helle ei ole mees ja minu perekonnanime ei hääldata hispaaniapäraselt.

Kui akud saavad täis laetud, teen paar pilti ja üritan oma tehnotaipu kasutades need siia riputada. Sadamas olime reedel natuke, aga sinna ma ei oska enam minna eriti ja lisaks on seal Helle maitse jaoks liiga palju kajakaid. Aga küll ma otsin tee.

*Muuhulgas andis Bernd mulle ka vaimse ja füüsilise tervise eneseabiraamatu (jah, raamatukogus liik 133). Ma küll küsisin, et kas see on vihje, aga vastust ei mäleta enam. Kui arvestada ka muskaatpähklit, mis peaks mürgid kehast välja ajama, siis on pilt selge. Kadunud hing, mis teha.