Head inimesed

Mõtlesin just, et kui naabrid öösel kolistavad, olen suht turts ja plärts ja ving-ving, aga mida on meie naabrid on kordi ja kordi välja kannatanud. Kõik varahommikused pannkoogid või makaronid. Kõik läbihüppavad külalised. Ja nii edasi. Ja meie sõbrad, kes sammu peavad ja andestavad kogu selle krempli alates punaveiniõnnetustest ja piinlikust huumorist lõpetades ... millega iganes. Reedene pidu oli juba uus dimensioon. Flensburgi Tornaado tegutseb jälle!

Tore. Ma ei teagi vist, mis täpselt. Sõbrad on toredad.

Ilusa näo tegemise päev

Täna olid majas kokku kuus külalist kahest kohast. Ülemus oli ennast ülikonnastanud ja naaberkabineti praktikant väikese vihje abil loobunud oma Die Toten Hosen dressikast tagasihoidliku musta kasuks. Esimesena saabusid kolm juhtimiskonsultanti või ettevõttenõustajat või kuidas neid ka ei nimetata. Kohvrid kõrisesid kõnniteel. Kohe algas ka naerukoor, mis jätkus vestluslaua tagagi. Selline tüüpiline ärimeeste naer, üsna vali ja kindlasti ülepingutatud, et jätta eriti vaba õhkkonna mulje. Järgmine samm oli ringkäik läbi meie kabinettide, meeste nägudel sõbralik naeratus peitmas huvipuudust meie tegemiste suhtes. Vastasin samaga. Mustades ülikondades, käed seljal, liiguti edasi. Nagu pingviinid. Vaevalt oli ülemus nendega töökoja poolele jõudnud (oh, ma ei kujuta ette, kui kauge teema see nende vaeste konsultantide jaoks oli), kui saabus järgmine grupp. Seekord firmast, millega hakatakse ühinemisläbirääkimisi pidama. Jälle sama naer. Jälle sama ringkäik. Huvipuudus oli seekord väiksem või teesklus osavam, aga need mehed olid vähemalt ise samal alal tegevad. Üks neist oli hiinlane, kelle inglise keel oli nagu hiinlastel ikka ja läks natuke aega, enne kui ta aru sai, mida ülemus talle uuest kuulventiilist räägib. Mina tõlkisin usinalt, sest külaliste silme all peab eriti töökas olemas. Ja siis pöördus üks meestest minu poole ja kuigi ülemus oli enne öelnud, kes ma olen, kust ma tulen ja mis ma siin teen, küsis, et kas ma saksa keelt ka räägin. Hmm. Huvitav küsimus. Vastasin, et muidugi, ma ei saaks ju muidu tõlkida. Aa. Kas te räägite siis inglise keelt ka? Mul tuli juba naer peale. Jah, sest muidu ma ei saaks ju tõlkida. Daah (seda ma ei lisanud sinna). Aga kas te vene keelt ka oskate? Ei, mitte eriti. Ja kui boss veel lisas, et mitte 'mitte eriti palju', vaid 'mitte eriti meelsasti', sai see vestlus ka läbi ja pingviinid suundusid järgmisesse kohta. Nojah, eks idablokist saadetakse ikka umbkeelseid noori tüdrukuid, keda firmabossid tõlkijate nime all koristajateks ja prostituutideks palkavad. Kui külalised tulevad, pannakse arvuti tööle, lükatakse hiir pihku, kuhjatakse sõnastikke ümber ja kästakse vait olla ja naeratada. Ohjaa. Niigi tegi kabinetikaaslane mu kulul koristajanalja, kui ma põrandalt kellegi võileivalt pudenenud kapsariba salvrätiga üles korjasin.

Võileivad olid muide tehtud külaliste jaoks ja katsid kõiki köögipindu, hävisid aga praktikantide ja töömeeste hammaste vahel.

Start ja finiš

Kevadhooaeg on ametlikult alanud. Ühel balkonil üürgas muusika ja kui teist korda sealt mööda jalutasin, hüüdis üks kolmest päikese käes tšillivast tüübist mulle, ega ma juhtumisi grillvorstikest ei taha. Naersin, aga keeldusin. Teisel balkonil plaksusid õllekorgid, naerumöiged kajasid üle õue ja köögiaknast pressis sisse grillsöe kõrbehaisu. Keset muruplatsi mängiti lendava taldrikuga. Töö juures ostis üks töökoja meestest kõigile soovijatele jäätist. Ilusa ilma puhul. Sõime need maja ees päikesepatareisid laadides ära. Õige, täna algas ju kevad.

Kurb oli see, et kui üks päev nägin võsast tööstushoonete vahele hüppavat jänest, siis täna bussilt maha astudes oli tee ääres ühe pisema jänese pinnalaotus. Kõigil ei lähe õnneks.

Alle gegen alle

Nägin täna öösel saksakeelset unenägu. Nagu see veel vähe oleks, et ma aeg-ajalt ennast saksakeelsetelt mõtetelt avastan.

Tänavamuusikud mängisid saksofoni, akordioni ja tšelloga "Tears in heaven". Poetasin neile raha ja jäin kaugemale kuulama. Kui hakkas tunduma, et see lugu on lõputu, astusin minema. Kaks meetrit hiljem kõlasid viimased helid.

Boss kutsus mind kaasa vaatama, kuidas lineaarkompressor töötab. Töökoja nurgas kolme mehega, üks tõmbab suitsu ja tögab bossi, teine mõõdab temperatuuri, kompressor lööb üle 50 bar tõusva rõhu juures ventiilist paugu saatel pahvaka auru. Pilguheit meeste maailma.

Fragmendid, killukesed, hetked. Ei näegi vaeva, et neid üldpildiks kokku lappida.

Preteeritum pluskvamperfekt

Täna seisin tööl akna juures, vaatasin, kuidas töömees kopaga mulda lükkas ja labidaga laiali kühveldas ja tundsin tungivat soovi püksid üles käärida, tal labidas käest ära võtta ja ise edasi teha.

Täna seisin ma endiselt akna juures, kui nägin majanurga tagant väljakalpsavat jänest, kes lidus mulda kühveldava mehe naaberplatsile, siis järgmisele, peatus ja nuhutas, lippas üle parkimisplatsi ja sõidutee ning kadus silmist. Tööstuspiirkonna imed.

Täna pakkus mu boss mulle paaripäevast töölähetust kuuetunnise sõidu kaugusel.

Täna tööpäeva lõpus traditsiooniliselt kaugemasse bussipeatusesse jalutades lisandus mu tähelepanuavalduste nimekirja juba eesootavatele signaalitamistele ka majakatuselt ehitusmeeste poolt saadetud vile.

Täna ukerdasin viigipükste ja korralike saabastega mullasel nõlvakaldal, püüdes fotokaga tabada pisikesi kollaseid lilli, kui möödaminev koeraga boheem mind imestunult vaatas ja mu kohmetunud pilgule vastuseks rõõmsalt "Moin!" hõikas.

Aga kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Eile nägin esimest õitsvat nartsissi.

Kiel

Tahaks ükskord oma kehal järjekordset hiigelsinikat avastades täie kindlusega teada, kust ma selle sain.

Seminar Kielis oli omamoodi. Seltskond oli siiani parim, ehk ka seetõttu, et see ei koosnenud 15 egiptlasest ja mitmed näod olid juba varasematest kordadest tuttavad. Lisaks ka meievanune tuutor. Seminari asjalikum pool oli aga senistest halvim. Kui teema on kliimamuutuste mõjud Läänemere piirkonnas, siis ei tahaks terve päeva vahtida graafikuid sademete hulgast, sadakonda kliimamudelit, mis ennustavad, mitme sentimeetri võrra Aafrikas sademetehulk kasvab või erinevaid sademetemõõturite tüüpe. Ahoi, ma pole meteoroloog, ma ei mõika. Õigemini, vahepeal ikka mõikan, aga juhul, kui tegu on värviliste kaartide ja tulpdiagrammidega, mitte mingite kõveratega, mida mahub ühele joonisele kümme ja siis nad kattuvad ja ühed on ühe mudeli järgi arvutatud ja teised teise järgi ja osad on mingite nihetega ja siis on keskmised ja hälbed ja oh seda statistikat. Tõsi ta on, mul oli magamajäämisest puudu ainult ports tahtejõudu, sest mu silmad hakkasid jälle tegema seda trikki: Vaata üles. Ei jaksa enam? Vaata ekraanile. Valus? Vaata alla. Puhka korra, pane silmad kinni. Ei! Ei-ei! Silmad lahti! Pöörita natuke silmi, vaata aknast välja. Nii. Vaata ekraanile. Okei, vaata siis üles. Ja nii edasi. Tegelikult ei olnud dotsent ka sihtgrupist teadlik. Ja eks need erialainimesed ole alati oma teemas sügavalt sees. Peaaegu andestan.

Aga õhtul, ohjaa, õhtul läksime kõik koos (ja seda juhtus mu seminaride ajaloos esimest korda) pruulikoda/õllekasse ja laulsime pinkidel seistes üksmeelselt kaasa nii kõige hullematele saksa šlaagritele kui saksakeelsele variandile "Moskvast" (eestikeelsete sõnadega).

"Komm wir tanzen auf dem Tisch
Bis der Tisch zusammenbricht
Ha ha ha ha ha"

Ja lisaks traditsiooniline linnaekskursioon, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, paar piinlikku hetke ja kellegi üllatuslikud pisarad rongijaamas. Oh seda elu.

Time was so long ago

Eile kevad, täna sügis. Kevad on kummaline aastaaeg. Selline magushapu, kahevahel, heitlik. See aeg, kui mõtled, et aasta on jälle möödas. Millegipärast on see tunne just kevaditi, isegi rohkem kui aastavahetusel. Meenutad siis eelmist kevadet ja üle-eelmist, nii kaugele kui mälu võtab. Siis tulevad need "oh-mäletad-seda"-hetked või "hmm, see oli ju 2004" või 2007 või mis iganes. Alati kevad. Tuletab sulle meelde, et vanus tuleb. Miks siis muidu elukevadeid loendatakse? Üks laps ronis täna kõrvaltänaval üle müüri ja kui kohakuti jõudsime, ütles mulle tere. Ehk tekitasid temas seda aukartust, mis piisavas vanuses võõrastele tere ütlema sunnib, mu kõnniteel kõpsuvad saapad. Need saapad moonutavad mu identiteeti, teevad mu kellekski teiseks. Kord tibiks, kord...täiskasvanuks. Eks siis tuleb eriti ise olla, kui väljaspool kõik kasvab ja kaob ja kujuneb.

*

Esimene töönädal selja taga. Elan. Kell 6.15 ärkamisega olen ära harjunud, tingimusel, et enne kuskil pool üksteist magama saab. Iseenesest võibolla ei peakski kaheksaks kohale minema, aga teised lähevad ju ka. Samas, teised saavad ka palka. Igatahes, kui ma millessegi suren seal, siis tegevusetusse. Olen neli päeva selle brošüüriga tegelenud. Pooleleheküljelistest tekstidest kolmerealiste sisutihedate kirjelduste kokkupanemine polegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub, eriti, kui päris täpselt aru ei saa, milles just selle kolvivardatihendi eripära siis täpselt seisneb. Aga valmis ma nad tegin, ilusa tiitellehe tegin ka ja täitsin veel kaks lehekülge tekstiga (kuigi see oli vaid suht kopeerimise vaev, kui olin välja mõelnud, mis seal seista võiks). Ja tõlkisin toodete lühikirjeldused inglise keelde ka. Aga kaua ma seda brošüüri ikka vahin ja logosid õigesse kohta kopeerin ja toodete pildikesi nihutan ja punktiirjooni vean ja kolmnurgakesi abijoontega paika sätin. Saaks asjaga juba ühele poole, aga boss sõitis kolmapäeva pärastlõunal ära ja ilmus täna ainult korraks. Suures hädas lugesin juba mingit hiigelpaksu tehnikaleksikoni ja joonestamisõpikut. Siis tegin terminitabeli. Siis lugesin netist kompressorite kohta. Kurtsin häda kabinetikaaslasele, kes just töökojast vaatlemast tuli. Soovitas mul ka sinna minna. Noh, olen küll poegtütar ja hea meelega vaataks seal, kuidas töö käib, aga teised sellest vist nii täpselt aru ei saa, kui ma kontsade klõpsudes oma roosa kampsuniga (peaks sellest vist loobuma, aga soe on) kellegi kõrvale saabun ja küsivale pilgule vastan, et noh, räägi, mis teed ka. Igatahes, kuna boss korraks resaabununa küsis, et ikka veel siin, tulin koju.

Ilmselgelt on mul alanud see kevadekiiks, mis paneb mind purgikestesse muru külvama. Suures värvivajaduses hankisin endale kollase džempri. Ei suutnud sisse astumata jätta ka klaasipoest, kus valitses kollaroheline meeleolu. Loodan, et kunagi majanduskriisi selles faasis, kus tõlkijale tööd ei ole, müüjale aga küll, satun mingisse sellisesse poodi müüjaks, et ma saaks neid klaasiasju päev otsa vahtida, kuni ükskord nii siiber saab, et saab ilma ohkimata ja ahhetamata neist mööda minna. Kingapoes ... noh, seal olid rohelised papud ja kollased papud ja... Ei suutnud aga välja mõelda, mis värvi papud oleks optimaalsed, kuna vaja oleks tegelt musti mittekõpsuvaid nende imeliste suurepäraste nunnude papude asemele, mis Latte täis kuses. Samas oleks vaja ka heledaid. Valgeid või beeže või nii. Ja siis olid seal ühed valged sandaalid. Oeh. Suures meeltesegaduses tulin tulema ja ostsin endale hoopis rohelise organza akna ette. Roheline on hea.

Balansseerimiskatsed

Arvasin küll, et mul praktika ees mingit paanikat ei ole. Panin äratuskella seitsmeks helisema, et hommikul bossile helistada. Silmad lõin lahti esimest korda öösel kell kolm, ise mõeldes, et on vist juba hommik. Ei olnud. Siis uuesti nelja paiku. Siis 5.20. Lõpuks 6.45. Ronisin välja, tegin kaheksa paiku kõne ja kadusingi järgmise bussiga, millele jõudsin, praktikale. Tundub, et hakkangi kaheksaks tööle minema, kuigi erilist survet iseenesest vist polnud. Saab vähemalt neljast juba õhtule. Esimese tööna ootab mind firma 25. juubeliks brošüüri kokkupanemine. Noh, õnneks ülemusega koostöös, vähemalt alguses. Ega ma täpselt ei teagi, mis pärast seda tegema hakkan, sest keskendun ülemuse jutu ajal noogutamisele ja kuulamine ununeb natuke ära. Ühesõnaga on mul nüüd kerge paanika. Esiteks ei oska ma brošüüri graafilist poolt teha, kuna olen siiamaani kasutanud ainult Wordi ja PowerPoint, millega eelmised infolehed tehtud olid, on minu jaoks lihtsalt slaidid, mille juures suurim kunst on kena taustavärvi valimine. Teiseks.. on lihtsalt paanika. Või noh, selline klomp kõhus. Ei tea, mis tegevused mulle järgmiseks kuueks kuuks leitakse, sest täna passisin küll suht niisama, vahtisin mingeid pabereid, mida boss mulle andis ja lugesin tehnilist kirjandust kompressorite kohta, milles eriti ikka aru ei saanud. Päeva peale olen söönud ühe võileiva ja kaks banaani ja nüüd vahin seda hiigelkogust makarone, millest ma ühe serva olen ära suutnud süüa. Loodame olukorra peatsele normaliseerumisele.

Poolaeg

Üle õue jalutades oli kõik nii vaikne. Ja asi ei ole ainult mu vasakus kõrvas, mis ikka veel lukus on. Nagu oleks maailm välja surnud. Oleks tegu Tartuga, oleks see vast lumevaikus. Aga siin mitte. Jalutasin meelega üle muru, et oma silmaga veenduda, et see valge puhmas, mis mulle köögiaknast vaadates silma jäi, ongi suur kuhi lumikellukesi. Ja teine veel. Ei teagi, mida arvata. Pool aega on möödas. Ja aeg on selline... poolik. Pole üks ega teine.

Aga kevad tuleb. Tule katsu mu pulssi, see hakkab varsti teisiti lööma.