*

Esimene töönädal selja taga. Elan. Kell 6.15 ärkamisega olen ära harjunud, tingimusel, et enne kuskil pool üksteist magama saab. Iseenesest võibolla ei peakski kaheksaks kohale minema, aga teised lähevad ju ka. Samas, teised saavad ka palka. Igatahes, kui ma millessegi suren seal, siis tegevusetusse. Olen neli päeva selle brošüüriga tegelenud. Pooleleheküljelistest tekstidest kolmerealiste sisutihedate kirjelduste kokkupanemine polegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub, eriti, kui päris täpselt aru ei saa, milles just selle kolvivardatihendi eripära siis täpselt seisneb. Aga valmis ma nad tegin, ilusa tiitellehe tegin ka ja täitsin veel kaks lehekülge tekstiga (kuigi see oli vaid suht kopeerimise vaev, kui olin välja mõelnud, mis seal seista võiks). Ja tõlkisin toodete lühikirjeldused inglise keelde ka. Aga kaua ma seda brošüüri ikka vahin ja logosid õigesse kohta kopeerin ja toodete pildikesi nihutan ja punktiirjooni vean ja kolmnurgakesi abijoontega paika sätin. Saaks asjaga juba ühele poole, aga boss sõitis kolmapäeva pärastlõunal ära ja ilmus täna ainult korraks. Suures hädas lugesin juba mingit hiigelpaksu tehnikaleksikoni ja joonestamisõpikut. Siis tegin terminitabeli. Siis lugesin netist kompressorite kohta. Kurtsin häda kabinetikaaslasele, kes just töökojast vaatlemast tuli. Soovitas mul ka sinna minna. Noh, olen küll poegtütar ja hea meelega vaataks seal, kuidas töö käib, aga teised sellest vist nii täpselt aru ei saa, kui ma kontsade klõpsudes oma roosa kampsuniga (peaks sellest vist loobuma, aga soe on) kellegi kõrvale saabun ja küsivale pilgule vastan, et noh, räägi, mis teed ka. Igatahes, kuna boss korraks resaabununa küsis, et ikka veel siin, tulin koju.

Ilmselgelt on mul alanud see kevadekiiks, mis paneb mind purgikestesse muru külvama. Suures värvivajaduses hankisin endale kollase džempri. Ei suutnud sisse astumata jätta ka klaasipoest, kus valitses kollaroheline meeleolu. Loodan, et kunagi majanduskriisi selles faasis, kus tõlkijale tööd ei ole, müüjale aga küll, satun mingisse sellisesse poodi müüjaks, et ma saaks neid klaasiasju päev otsa vahtida, kuni ükskord nii siiber saab, et saab ilma ohkimata ja ahhetamata neist mööda minna. Kingapoes ... noh, seal olid rohelised papud ja kollased papud ja... Ei suutnud aga välja mõelda, mis värvi papud oleks optimaalsed, kuna vaja oleks tegelt musti mittekõpsuvaid nende imeliste suurepäraste nunnude papude asemele, mis Latte täis kuses. Samas oleks vaja ka heledaid. Valgeid või beeže või nii. Ja siis olid seal ühed valged sandaalid. Oeh. Suures meeltesegaduses tulin tulema ja ostsin endale hoopis rohelise organza akna ette. Roheline on hea.