Poolaeg

Üle õue jalutades oli kõik nii vaikne. Ja asi ei ole ainult mu vasakus kõrvas, mis ikka veel lukus on. Nagu oleks maailm välja surnud. Oleks tegu Tartuga, oleks see vast lumevaikus. Aga siin mitte. Jalutasin meelega üle muru, et oma silmaga veenduda, et see valge puhmas, mis mulle köögiaknast vaadates silma jäi, ongi suur kuhi lumikellukesi. Ja teine veel. Ei teagi, mida arvata. Pool aega on möödas. Ja aeg on selline... poolik. Pole üks ega teine.

Aga kevad tuleb. Tule katsu mu pulssi, see hakkab varsti teisiti lööma.