Yip-yip

Eilne stipendiaatide vaheseminar tõestas järjekordselt, et Saksamaa ei saa lumega hakkama. Kümme sentimeetrit ja rongiliiklus on halvatud. Ja kuna Flensburg sai esimest korda kuue aasta jooksul õiguse seminar siin korraldada, istusimegi meie, kolm flensburglast, tähtsate onude ja tädidega laua taga ja ootasime, millal Kieli ja Lübecki esindajad kohale jõuavad. Hilinemist üle tunni, mis oli kokkuvõttes hea, sest jäi vähem aega stipendiaatide miniettekannetele programmi senisest kulust ja vähem aega rääkimiseks peaks tegelikult tähendama vähem aega margitegemiseks. Looda sa. Kokkuvõttes läks aga normaalselt ja lõunasöök oli väärt asi. Lisaks oli lõunasöögilauas mees, kes mitte ainult ei teadnud, kus Eesti on, vaid teadis ka Tallinnat ja Narvat ja ilmselt veel paljusid kohti. Et nagu.. vau! Ja veel üheks lisaks ütles üks naine, et meil on hoopis teistsugune hääldus kui leedukatel ja lätlastel, mis tõesti paitas kõrvu, sest siiamaani oleme alati kuulnud küsimust, kas me oleme Venemaalt. Aga nüüd, nüüd lõpuks liigitati meid... skandinaavlaste hulka. Njah.

Õhtu kujunes mõnes mõttes traditsiooniliseks kolmapäevaks, samas, ega õhtud pole vennad. Ei kujutanud ettegi, et teletupsude teemal saab nii nilbeid nalju teha.