Sööda hunti, palju tahad, see vaatab ikka metsa poole

Poleks uskunud, et ma oma raamatukogutöötaja taustaga suudaks viriseda raamatukogu lahtiolekuaegade üle, aga no tõesti, üsna kindlalt ei saa ma terve järgmise poolaasta ehk siis praktika ajal ühtegi raamatut laenutada, sest raamatukogu on avatud 9-18. Ja kui tööpäev lõpeb kell 17 ja siis tuleb tulla bussiga sealt kaugelt kesklinna ja siis veel edasi kooli juurde, siis on tõenäosus enne kuut jõuda üsna tilluke. Arvestades veel seda, et poole kuue ajal loeb töötaja valjuhääldisse hoiatussõnad, et kes tahab veel laenutada, siis 17.45 on selleks viimane aeg. Võtke eeskuju Tartu Ülikooli Raamatukogust, ilusti iga päev kella 21 avatud ja laupäeval veel kella viieni, rääkimata sessiaegsest ööraamatukogust. Võimalik, et asi on selles, et neil ei ole seal "päris" töötajaid. Küsisin teise korruse tehnikasaalis leti taga istuvalt neiult ühe raamatu asukohta. Minu andmetel pidi see asuma kataloogisaalis, aga kuna ma polnud sellist silti ühegi ukse kohal näinud, läksin alguses tehnikariiulite juurde (mida on ka kahel korrusel, uue ja vana klassifikatsiooni järgi, ajage veel rohkem segadusse). Aga ta ei teadnud isegi, kus kataloogisaal on! Vabanduseks tõi, et ta on ka ainult tudeng ja ei tea ja bla bla. Einoh, mis kasu tast siis üldse on? Muideks, alumise laenutusleti töötaja suunas mu kohe õigesse saali. Päris suur saal, ma ei tea, kuidas seal töötades see kahe silma vahele jääb. Lisaks sellele tahaks veel imestada. Või vinguda. Ei tee vahet eriti. Nimelt ei lubata siin FH raamatukogus kotiga sisse minna. Kott tuleb panna garderoobikappi ja kõik, mis tahad kaasa võtta, nagu kaustik, pastakas, taskurätikud, rahakott, garderoobikapi võti, telefon ja mis iganes veel peab mahtuma kas kaenlasse või, vaata ja imesta, sinisesse plastkorvi. Põhimõtteliselt ostukorvi. Olen siiamaani selle kasutamist vältinud, toppides taskud pungile ja muu träni sülle. Täna üritasin siseneda läpakakotiga. Oh ei! Kus sa sellega! Ka see tuleb panna garderoobikappi ja läpakas ja adapter tuleb kaissu võtta. Või korvi panna. Tundsin ennast nagu lennujaama turvakontrollis: "Palun võtke arvuti välja ja asetage lindile." Minu arvates on palju suurem oht mitte see, et ma kõik kotid ja aluspesu raamatuid täis topin, vaid see, et kui ma seda juba teinud olen ja turvaväravatest läbi lipsan ja need üürgama pistavad (piiksuma tegelt), siis ei saa nad mind ever kätte, kuna nad on oma laenutusleti ehitanud tervet fuajeed hõlmava peaaegu suletud ringina, mille ainuke väljapääs avaneb välisukse suhtes täpselt vastassuunda.

*

Tegelikult ei ela keegi ju õhust ja armastusest. Õhu asemel elad võileibadest ja makaronidest hakklihaga ja kui oled tervislik toituja, siis ka jogurtist ja porganditest. Õhk ei ole tervislik. Esiteks ei ole ta tänapäeval enam puhas, teiseks on ta kohutavalt ühekülgne ja vitamiinivaene. Nagu armastuski. Armastuse asemel elad harjumusest, lähedustundest, adrenaliinist, mugavusest, turvatundest, prestiižist, mälestustest ja tervest rodust taolistest emotsioonidest. Ja ideaalidest. Need, mille täitumisele loodad. Nagu pensionifond või aktsiapakk.

Õhust ja armastusest. Keegi ei usu.

NasenSpray-ratiopharm ® Erwachsene

Kuna lennukiga pidi eriti sitt lennata olema, kui sul nohu on (ja kuna mul on niigi üsna valus, kui lennuk maanduma hakkab ja see neetud rõhuvahe ennast mu kõrvadele teatavaks teeb), siis ostsin endale täna nohutilgad. Ja kuna apteegionu ütles, et üle nädala ei tohi kasutada, siis lugesin nii igaks juhuks selle... noh, selle asja läbi. Kasutusjuhendi? Ausalt, ma ei ole kindel, kas eesti keeles niimoodi öeldakse. Infoleht? Ma tean, kuidas see saksa keeles on. Ma arvan, et ei ole eriti hea, et ma tean, kuidas see saksa keeles on, aga eesti keele kohta pole kindel. (Guugeldasin, ma arvan, et tegu on pakendi infolehega. Ma arvan üldse väga palju viimasel ajal). Ühesõnaga, minu arvates (sic!) on alati üsna hirmutav, et sa võid ravimi abil ühest oma hädast lahti saada, aga kõrvaltoimetena ja mis veel hullem, üledoseerimise korral saad kaela sada veel hullemat. Näiteks, mis juhtub, kui ma oma uusi ninatilku liiga palju ninna surtsutan (kohe väga liiga palju) või kogemata alla neelan? Pupillide laienemine või kitsenemine, iiveldus ja oksendamine, kahvatus, naha ja huulte siniseks värvumine (smurf!), palavik, higistamine või kehatemperatuuri langus, südamevereringehäired nagu liiga kiire või aeglane südamerütm, vererõhu tõus või langus, hingamiskatkestused, hirmutunne, erutus, hallutsinatsioonid, krambid, letargia, unisus ja kooma (!!!). Ja tavaliste kõrvaltoimetena igasugused ülitundlikkusreaktsioonid, peavalu, hallutsinatsioonid, krambid, südame pekslemine, ninaverejooks, vererõhu tõus, väsimus ja muidugi, see, mis veel puudu on ehk unetus.

Millegipärast on kõigi teiste blogid palju diibimad kui minu oma.

*

Irooniline on vaadata öösel kell üks, kui und veel ei ole (ja arvestades eilset, ei tule ka enne kella kolme) mingit PowerPoint presentatsiooni unehäirete kohta, mis kanti ette FH Flensburgi koordineeritud Taani-Saksa piirialade unehäiretega patsiente käsitleval sümpoosionil, mis leidis aset millalgi detsembris ja mille toimumise ma ilmselgelt maha magasin.

Lähen proovin magama jääda. Loeks lambaid, aga minu lambad jäävad alati enne seda takistust, millest üle tuleb hüpata, seisma.

Üle Emajõe jää

Avastasin telefonist ühe funktsiooni, mis pani mõtlema. Aja ja väärtushinnangute üle. Jah, ka telefoni funktsioonid võivad inimese selliste teemadeni juhtida. Situatsioon: Inimene saab sõnumi. Inimene loeb selle läbi ja valib siis "Vasta". Ekraanile kuvatakse variandid, kuidas vastust alustada. Kas "Tühjalt ekraanilt", lastes oma fantaasia käiku või "Algtekstilt" (plagiaat!) või "Blanketilt" (teate küll, variandid nagu "Olen koosolekul, helista hiljem, kl..."). Siis tuleb veel nimeiri sõnadest ja fraasidest, mida saab valida oma sõnumi alustamiseks, nagu "Jah" ja "Ei" ja "Hilinen" ja "OK". Arusaadav, äriinimese kiire elutempo ei võimalda meetritepikkusi sõnumeid toksida, las siis telefon vähendab näpuvaeva. Aga automaatvastused nagu "Kalli ja musi" ja mis veel hullem - "Mina sind ka"? Kas järgmise asjana poeb Inimene õhtul armsama juurde voodisse, kustutab öölambi ja virutab siis juba ka nupu pihta, mis käivitab lindistatud sõnumi nagu automaatvastaja puhul: "Head ööd, kallis. Armastan sind."?

...

- "Kallis, kas me jääme igavesti kokku?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps. "Jah" Vali. Saada.

- "Kallis, sa ju ei peta mind?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps. "Ei" Vali. Saada.

- "Ma armastan sind."
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps-klõps-klõps. "Mina sind ka" Vali. Saada.


Võtke aega, et siiras olla.

Sada vakka tarkuseteri

Järgnev lugu annab hea seletuse kahele asjale:
1) miks pikkus on oluline
2) miks on hea ainult Hellega tänaval käia

Sest kui väljas on pime, mütsinokk on silmile tõmmatud ja pilk maha suunatud, võib kergesti juhtuda, et kahe silma vahele jääb asjaolu, et sinu trajektooril on tänavapost. Lisaks jääb kahe silma vahele asjaolu, et posti küljes on silt. Ja kui arusaam, et 175 cm pikk inimene selle sildi alt läbi ei mahu, jõuab kohale alles siis, kui see on füüsiliselt su peale selgeks tehtud, moodustab publiku ainult üks naerukrampides pealtvaataja.

Vanad head ajad

Lumi sadas maha. Nüüd siis, kui üleeile oli nii kevad kui kevad. Täna aga tuiskas ja tuulutas ja tulemuseks sai kerge valge kiht. Kui läbi hämaruse raamatukokku kõndisin, olid lumel enne mind vaid ühed jäljed. Tagasi tulles oli üks jäljerida juurde tekkinud (lisaks minu omale muidugi, ma ei ole nagu Puhh ja Notsu, kes ümber põõsa tiirutades enda jälgi taga ajavad). Aga mõnes mõttes siiski, sest tuli meelde, kuidas Pohh ja Nudzu kunagi kaugel ajal Zavoodi poole viivaid ketsijälgi üles võtsid. Või olid need Zavoodi poolt tulevad? Kes seda enam täpselt mäletab. Vanad head ajad ikkagi, need võivadki natuke hägused olla.

Ah

ja siis on mul veel poolik leib, paberkotis, mille ots on lahti ja lõhn, see lõhn tuleb sealt välja. Kui nüüd järele mõelda, on mul päris palju asju. Ja mitteasju.

Millegipärast hakkas täiesti tühjast kohast kummitama "Singing in the rain". Vihmane on.

*

Ah et mis ma siis vahepeal teinud olen? Praktikakoha olen saanud, mis kahjuks ei mõjunud nii hästi, et mulle normaalne öine uni tekitada. Seega jätkan iga paari tunni tagant ärkamist ja mahalibiseva teki ning öökapi ja voodi vahele kukkuva padjaga võitlemist. Siis olen paadunud Jack Sparrow fänni haardesse langenud ja vaatasin täna ära kolmanda "Kariibi mere piraatide" osa. Üürilepingu pikendus - tehtud. Semestritasu ülekanne - tehtud. Kaneelikuklid - tehtud. Allahindlushooaja kasutamine - tehtud. Pidu - tehtud. Naerukrambid kombineerituna margitegemisega ja sellest tulenevad naerukrambid - tehtud. Eesti šokolaadi süstemaatiline hävitamine - teoksil. Järge ootavad ühiskokkamine, kooli jaoks tõendite kokkukorjamine ja muuseumikülastus vol 2.

Organism nõuab toorest. Jah, mu ostetud kiivid on toored tõesti.

Kontrastid

Tartus on jälle lumi maas.
Meil sajab vihma.

Toidupoed on pühapäeval kinni.
Muuseum on lahti.

Sokid on punased. Kindad on punased.
Õunu ei ole.

Kõht on täis.
Pea on tühi.

Tants ja trall

Pidasin küll Saksamaad pakendisorteerimisel arenenuks, aga võta näpust. Juba paar kuud tagasi, kui avastasin koridorist mingi prügikoti, mille sisu tundus olevat peamiselt pakendid, üritasin juurutada pakendite muust prügist eraldi kilekotti panemist, aga midagi läks ikka nihu. Tegin siis koti juurde sildi asjadega, mis peaks sinna käima (plastik, metall, tetra) ja mis mitte (paber/papp, olmeprügi ja bioloogilised jäätmed), aga keegi töötab mulle kangekaelselt vastu (või on düslektik ja loeb KEIN asemel REIN). Okei, munaresti võib veel kuidagi pakendite alla liigitada (kui välja arvata see muna, mis seal sees oli - või on munakoor omakorda pakend munasisule? Igatahes tuleks muna siis tühjaks teha.) Aga mida kuradit saab pakkida kurgiviilu sisse? Või vetsupaberirullidesse? (Oh ei, need ei ole ju ometigi papist!) Ja paneks kihiti ikka pappkarpe ja teadmata ajastutest (Devon?) löga, et korraliku lasu mõõtu välja anda. Samasugune vaade avaneb suurtes prügikastides. Brr.

Aga mis ma ikka. Tegin pannkooke, sest normaalne inimene (nagu mina) paneb munad ikka toidukotti suhkrupaki ja millegi veel alla, vigastades kaht muna piisavalt, et neist enam elulooma ei saaks. Ja kodune pohlamoos läks ka juba käiku. Nämm.

*

Ühel ööl nägin unes, kuidas Magnus peitis ennast pealtlaetavasse pesumasinasse, et sealt oma isa maha lasta. Järgmisel ööl ajas suur oranži nokaga karu minu isa mööda Voka metsa taga ja mingi mees oskas öelda, kus mu kehal sinikad on, kuigi mul olid riided seljas. Samal ajal palvetas kõrval kari ... ma arvan, et budiste või midagi sellist. Kolmanda öö unenägu oli vist seotud laevadega, aga ma ei mäleta enam. Täna käisin pilateses ja oleksin seal peaaegu magama jäänud, kui mu spontaansed naeruturtsatused poleks mind ärkvel hoidnud (põhjuseks treeneri hingamine nhh-nhh-nhh-huu-huu-huu). Nüüd kuulasin Vikerraadiost saadet "Luuleruum" Andra Teedega, samal ajal mõeldes, kas peaksin ka oma viimase banaani ära sööma. Jah, ja siis logisin ma oma postkasti ja leidsin kirja, et mind tahetakse vestlusele ja ma peaksin helistama, aga mu telefoniarvel on 18 eurosenti ja mu pangaarvel on 60 eurot, millest nüüd läheb 15 maha telefoni jaoks, seega jääb 45. Mis see eesti rahas teeb? 700 krooni alla kahe nädala jaoks. Piisab küll (emme, ära mõtlegi midagi üle kanda, mu eesti arve on ikka veel pontsakas). Varsti tuleb topeltstipp ehk 1080 eurot ja siis kohe 200 maha ja veel 82,77 semestritasuks. Kokku siis 797,23 eurot ühe kuu jaoks pluss selle kuu loodetav jääk ehk vähemalt 12436,788 krooni puhast raha. Selle eest sõidaks Eestisse.

Ma olen ikka natukene sassis.

Sinna...

... ja tagasi (aga kumb on siin või seal ja kas kust tagasi või kuhu tagasi?) Ootan paika loksumist. Õhk lõhnas täna imelikult. Natuke kevade moodi, aga võõralt. Linn peab mu jälle omaks võtma ja mina tema ka. Ja nii lähebki.