Roosa on nummi

Ma siis uuendasin oma voodipesu ja muude ihutarvete tonaalsust. Mul on nüüd mitu asja, mis on läbi teinud kevadise uuenduskuuri, jäädes tegelikult samaks. Nagu remont või nii. Seega oman ma justkui uut saunalina (kollased servad, roosa keskpaik), kaks helerohelist sokki (roosad), kollane padjapüür (lähedalt uurides mõnest kohast roosa), üks khakivärviline sokk (roosa varbaga) ja ühed aluspüksid (beežikasroosad). Ahjaa, roheline voodilina, mis näeb välja, nagu oleks selle peal Prantsuse revolutsiooni ajal mõni mässaja une pealt surnuks pussitatud (ehk siis rohekas-roosaka laiguga). Kui tol ajal oleks need pealevenitatavad linad juba olemas olnud. Aga natuke kirju oli ta juba viimati. Jah, saite õigesti aru, ma panin muu kirju pesu hulka ka kaks punast sokki.

Teetähised

Ma olen veel elus.

Seljataga on võitlused internetiga, ajaga, unega, rongiliiklusega. Mõtetega. Nädalalõpp algas neljapäevase(öise) grillpeoga, liikus sujuvalt edasi kultuuridevahelise kommunikatsiooni seminari (mille kõrghetk oli kultuuridevaheline disko), vajus vaikselt pühapäevasesse päikesesse ja umbse õhuga inimestest pungil rongisõitu ning lõppes üsna valusalt tänahommikuse äratuskellaga.

In vino veritas.

*

Kõik kevaded on mingil kombel ühtemoodi. Isegi kuupäevad võivad aastate lõikes kokku langeda.

Mälu on õnnistus ja nuhtlus ühes.

Jälle

on käes need ajad, kui kojusaabumise hommikute ilma ilu on pöördvõrdelises seoses enesetundega ja maja taga on kraana vinnas.

Meil on kõige realistlikum uus hüljeste, pingviinide ja jääkarudega dušikardin.

Töösuutäite lugeja

Kõrvalkabineti praktikant hakkab vaikselt närvidele käima. Mitu korda on ta juba küsinud, et kuidas ma küll viis minutit enne nelja ära lähen. Kui ütlesin, et olen vähemalt viis enne kaheksat kohal ka, tuli kohe vastus, et tema ju ka. Viisin ta tähelepanu siis sellele, et tema saab selle eest ka palka. Eile suutis ta jälle mu lahkumise hetkel kella vaadata. Täna tuli uue tobedusega lagedale. Kõmpis mu kabinetti, kõõritas ekraanile ja teatas, et see näeb mul ju täpselt samasugune välja kui eile ning küsis, kas ma teen ka üldse midagi. Hmm. Kui ma temalt hommikul bussi pealt tulles küsin, mis tal täna teha, venitab ta mulle vastuseks: "Eks paa-aaistab..." Ehk siis jõlgub meie kabineti ja töökoja vahet, sööb kogu šokolaadi ära, keerab kompressoril paar ventiili kinni või lahti ja teenib sellega 1500 eurot kuus. Täna läksin pool tundi varem ära, sest töö sai otsa ja kohe tuli küsimus, et juba õhtale. Vastasin, et sain jah lõpuks selle töö valmis, mida ma siin kaks päeva tegin. Kui ma oskaks saksa keelde tõlkida lause "Mis see sinu perset torgib?", siis ma teeks seda.

Vastukaaluks arvab boss, et ma teen ma tööd liiga kiiresti. Kui olin tõlkega ühele poole saanud (koos venitusharjutustega), arvas tema, et ma sain valmis teksti ülekandmisega. Wordist PowerPointi. Wordist. PowerPointi. Ei olnud ajalooline ürik ega midagi. Nonoh. Koos formateerimise ja ühe tülika joonisega pigem nagu viisteist minutit, mitte poolteist päeva.

Ma arvan, et sakslased on ikka aeglased küll.

*

Ja nii ma siis olen, maalaps, kammitsetud sellesse uimastavalt lõhnavasse linna, kus nende kummaliste puude õied muutuvad tuulega magusaks valgeks vihmaks; ilma oma jalgratta, muruniiduki, oksakääride ja raudrehata.

Aga suvi tuleb kirju, ütles mulle nädalapäevad tagasi too päeva-paabusilm, kes mu ette teerajale maandus.

Mange tak!

Taani oli värskendav. Ühe vana tutvuse uuendamine, paar uut, kaks päeva kommuunielu, nii mõnedki ilusad vaated, õlu, pooltunnike aerupaadiga jõel, murutšill, Taani rongiliikluse loogika otsimine, Taani Zavood, šovinistlikud naljad, poliitiliselt ebakorrektsed naljad ja kõvasti muud eesti huumorit. Ja muidugi ei tasu unustada rongi-, bussi- ja autoaknast sissepressivat hobusesita haisu. Mitte väga värskendav.

Värskendada tasuks ka oma inglise keelt. Või pole mitte see kängu jäänud, vaid saksa keel ees ära pannud (mis on muidugi ülimalt rõõmustav.) Igatahes kippus soome noormeestega inglise keeles rääkides jänni jäädes kukkuma lauseid stiilis "Ja, genau!" Kiirtoiduputkas inglise keelt mitterääkivalt mehelt pitsa suuruse kohta küsides tuli automaatselt rootsi keel. Loodame, et minust ei arene mingi segapusakeelte rääkija. Aga tuleb ikka meelde jätta, et Werkstatt on tegelikult töökoda ja Lieferschein on saateleht :)

Inimesed

Inimeste käitumine tekitab mõnikord nii kergelt hämmastust. Näiteks kui keegi Schippperklausest teatab, et teab mind küll, minul pole aga tema olemasolust aimugi. Või kui endine kursavend pärib minu pidevalt esineva kurja pilgu tagamaade kohta, jällegi miski, mille olemasolu ma väga ei taju. Või kui teine kursavend imiteerib lava ees hüplemist, kui me oma sõprade kontserdile kaasa elame, ja teenib sellega välja, noh, teadagi, mu kurja pilgu (sel hetkel teadlik, põhjendus: "On siis selline jobu!"). Või kui töökaaslased sunnivad mu ära sööma viimase Berlineri (juba neljanda), sest ma pean kasvama. Inimesed hämmastavad ja mõnikord hämmastad iseennast ka.

Lilled ja liblikad ja tingimusteta armastus ehk lillelapse igapäevaelu

Eile tuli äikest. Ilm andis mõista, et seda on oodata - oli teine selline lämbe ja sombune. Pärast oli õhk nii mõnus ja lõhnas vihma järgi. Täna koduteel sadas ka peenikest vihma. Inimestel olid torssis näod peas. Mulle meeldis. Kõik ju lõhnas jälle, vihma ja tolmu järgi ja kohati kirbelt ja toorelt, vist nendest kollaste tulika ja kuldtähe vahepealsete lillede lehtedest. Ja kõik õitseb. Need kollaste õitega põõsad, mille nime ma jällegi ei tea ja võililled ja veel üks tundmatu puu, millel on kirsi- või kreegilaadsed õied, aga ise on kõrge. Nuusutasin, lõhnas. Magusalt.

Mõtisklustest rebisid mind välja sõbrad, kes oma aknast vene aktsendiga "Schlampenfalle!" alla hüüdsid. Minu geniaalne tõlge kaheukselise auto ehk litsilõksu kohta on läinud üldisesse kasutusse. Ja kui idanaabrite teemal jätkata, siis leidsin töökoha lähedalt hiigeltoidupoest ootamatult karbi sprotte. Jah, ostsin pikemalt mõtlemata ära. Oh seda rahvaste sõprust.

Enne

kui emotsioonid jõuavad igapäevarutiinis ära lahtuda, panen Berliini seminarist paar sõna kirja.

OO!!!!

Okei. Saab ka pikemalt. Äratus pool viis, rong kell kuus, saabumine Berliini enne ühtteist. Esimese asjana lendas kaelast sall, siis muutus mantel liiaseks ja seejärel kampsun. Heitsime jõe äärde muru peale ja nautisime päikest. Edasi jätkasime samaga pargis, sest ei olnud südant üle 20-kraadist ilma raisku lasta. Ja lilled! Sinikellukesed ja nartsissid ja ja... Jah, me jõudsime ka seminarile. Julgen öelda, et senini parim Berliini seminar, sest seltskonna ja seminari sisu kooslus oli optimaalne. Teemaks Agenda 21 ja selle rakendamine kohalikul tasandil. Ütleks, et väga meeldiv kooslus teooriast ja praktilistest näidetest, lisaks pädev dotsent. Ja kui traditsioonilised jalutuskäigud linnas, õllekad ja kesköine Döner olid nimekirjas linnukestega märgistatud, saabus aeg lahkumiseks. Viimase asjana jalutasime veel Tiergartenis ja ronisime Siegessäule 285-st astmest üles, mille tulemusena pidime jalad päris kõvasti tööle panema, et rongile jõuda. 10 minutit varem, aga jõudsime.

Aga ega sellega meie rongisõidupõnevus ei lõppenud. Esimene ümberistumine oli Hamburgis. Kui pole ammu lõuna poolt Hamburgi sõitnud, siis avastad üks hetk, et peatus, kus pidi maha minema, oli kaks peatust tagasi ja järgmise rongini on pool tundi. Uuesti jalad tööle ja metroosse (või mis see ka eesti keeles poleks). Pileteid polnud tol hetkel aega osta, seega hoidsime sõidu jooksul viis korda hinge kinni, et järgmises peatuses kontroll meid vahele ei võtaks. Aga meil öeldakse alati, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Ma loodan, et ma võin ennast kategoriseerida kas ühe või teise alla. Ma võtaks lollid, palun.

Ja olimegi pühapäeva õhtuks tagasi ja nagu öeldakse, väsinud, aga õnnelikud. Vähemalt lükati ümber väide, et elus kohtutakse alati kaks korda. Kolmas kord tuli ära. Säh siis.

Tikk-takk

Mõnikord mulle meeldib mu sisemine kell. Näiteks siis, kui ma olen õhtul magama läinud ja telefoni välja lülitanud lootuses, et ma ei vaata siis iga tunni tagant ärgates kella, sest telefoni on tüütu sisse lülitada. Ja kui ma kella vaadata ei saa, siis ei muutu mu teadvus ka nii ärksaks, vaid keeran kohe teise külje. Ja kui ma siis hommikul silmad lahti löön ja mõtlen, et toas on natuke heledam kui muidu (ehk siis nüüd äkki võib juba telefoni sisse lülitada ja kella vaadata), olen ma jube vau!, sest kell näitab täpselt 6.15. Edasi mõtlen ma, et nii täpselt ärkasingi ja nüüd kohe peaks äratuskell helisema hakkama. Natukese aja pärast käivitub mõistus ja ütleb, et tegelt oleks täna pidanud kell juba viis minutit tagasi helisema. Siis käivituvad need aju osad, mis on seotud nägemisega ja ütlevad, et see pisike kelluke telefoniekraanil kellaaja kõrval on üsna... puudu. Seega siis ainukesel ööl, kui ma endale äratuskella ei pane, lülitan ma lisaks telefoni välja, et Helle mind vajadusel telefonikõnega üles äratada ei saaks, vaid peaks näiteks lillepotiga akna sisse viskama. Muidugi tingimusel, et ta ei ärka pool tundi pärast mind. Nagu täna. Jah, sellistel päevadel meeldib mulle mu sisemine kell.

Koju jalutades nägin meile juba tuttavat boheem/ joodik/ tänavamuusikut rulluiskudega selg ees pagaripoe-esisest tänavakallakust alla veeremas, jalad risti kiskumas. Aitäh, et panid mind end normaalsena tundma.