Tikk-takk

Mõnikord mulle meeldib mu sisemine kell. Näiteks siis, kui ma olen õhtul magama läinud ja telefoni välja lülitanud lootuses, et ma ei vaata siis iga tunni tagant ärgates kella, sest telefoni on tüütu sisse lülitada. Ja kui ma kella vaadata ei saa, siis ei muutu mu teadvus ka nii ärksaks, vaid keeran kohe teise külje. Ja kui ma siis hommikul silmad lahti löön ja mõtlen, et toas on natuke heledam kui muidu (ehk siis nüüd äkki võib juba telefoni sisse lülitada ja kella vaadata), olen ma jube vau!, sest kell näitab täpselt 6.15. Edasi mõtlen ma, et nii täpselt ärkasingi ja nüüd kohe peaks äratuskell helisema hakkama. Natukese aja pärast käivitub mõistus ja ütleb, et tegelt oleks täna pidanud kell juba viis minutit tagasi helisema. Siis käivituvad need aju osad, mis on seotud nägemisega ja ütlevad, et see pisike kelluke telefoniekraanil kellaaja kõrval on üsna... puudu. Seega siis ainukesel ööl, kui ma endale äratuskella ei pane, lülitan ma lisaks telefoni välja, et Helle mind vajadusel telefonikõnega üles äratada ei saaks, vaid peaks näiteks lillepotiga akna sisse viskama. Muidugi tingimusel, et ta ei ärka pool tundi pärast mind. Nagu täna. Jah, sellistel päevadel meeldib mulle mu sisemine kell.

Koju jalutades nägin meile juba tuttavat boheem/ joodik/ tänavamuusikut rulluiskudega selg ees pagaripoe-esisest tänavakallakust alla veeremas, jalad risti kiskumas. Aitäh, et panid mind end normaalsena tundma.