Enne

kui emotsioonid jõuavad igapäevarutiinis ära lahtuda, panen Berliini seminarist paar sõna kirja.

OO!!!!

Okei. Saab ka pikemalt. Äratus pool viis, rong kell kuus, saabumine Berliini enne ühtteist. Esimese asjana lendas kaelast sall, siis muutus mantel liiaseks ja seejärel kampsun. Heitsime jõe äärde muru peale ja nautisime päikest. Edasi jätkasime samaga pargis, sest ei olnud südant üle 20-kraadist ilma raisku lasta. Ja lilled! Sinikellukesed ja nartsissid ja ja... Jah, me jõudsime ka seminarile. Julgen öelda, et senini parim Berliini seminar, sest seltskonna ja seminari sisu kooslus oli optimaalne. Teemaks Agenda 21 ja selle rakendamine kohalikul tasandil. Ütleks, et väga meeldiv kooslus teooriast ja praktilistest näidetest, lisaks pädev dotsent. Ja kui traditsioonilised jalutuskäigud linnas, õllekad ja kesköine Döner olid nimekirjas linnukestega märgistatud, saabus aeg lahkumiseks. Viimase asjana jalutasime veel Tiergartenis ja ronisime Siegessäule 285-st astmest üles, mille tulemusena pidime jalad päris kõvasti tööle panema, et rongile jõuda. 10 minutit varem, aga jõudsime.

Aga ega sellega meie rongisõidupõnevus ei lõppenud. Esimene ümberistumine oli Hamburgis. Kui pole ammu lõuna poolt Hamburgi sõitnud, siis avastad üks hetk, et peatus, kus pidi maha minema, oli kaks peatust tagasi ja järgmise rongini on pool tundi. Uuesti jalad tööle ja metroosse (või mis see ka eesti keeles poleks). Pileteid polnud tol hetkel aega osta, seega hoidsime sõidu jooksul viis korda hinge kinni, et järgmises peatuses kontroll meid vahele ei võtaks. Aga meil öeldakse alati, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Ma loodan, et ma võin ennast kategoriseerida kas ühe või teise alla. Ma võtaks lollid, palun.

Ja olimegi pühapäeva õhtuks tagasi ja nagu öeldakse, väsinud, aga õnnelikud. Vähemalt lükati ümber väide, et elus kohtutakse alati kaks korda. Kolmas kord tuli ära. Säh siis.