Töösuutäite lugeja

Kõrvalkabineti praktikant hakkab vaikselt närvidele käima. Mitu korda on ta juba küsinud, et kuidas ma küll viis minutit enne nelja ära lähen. Kui ütlesin, et olen vähemalt viis enne kaheksat kohal ka, tuli kohe vastus, et tema ju ka. Viisin ta tähelepanu siis sellele, et tema saab selle eest ka palka. Eile suutis ta jälle mu lahkumise hetkel kella vaadata. Täna tuli uue tobedusega lagedale. Kõmpis mu kabinetti, kõõritas ekraanile ja teatas, et see näeb mul ju täpselt samasugune välja kui eile ning küsis, kas ma teen ka üldse midagi. Hmm. Kui ma temalt hommikul bussi pealt tulles küsin, mis tal täna teha, venitab ta mulle vastuseks: "Eks paa-aaistab..." Ehk siis jõlgub meie kabineti ja töökoja vahet, sööb kogu šokolaadi ära, keerab kompressoril paar ventiili kinni või lahti ja teenib sellega 1500 eurot kuus. Täna läksin pool tundi varem ära, sest töö sai otsa ja kohe tuli küsimus, et juba õhtale. Vastasin, et sain jah lõpuks selle töö valmis, mida ma siin kaks päeva tegin. Kui ma oskaks saksa keelde tõlkida lause "Mis see sinu perset torgib?", siis ma teeks seda.

Vastukaaluks arvab boss, et ma teen ma tööd liiga kiiresti. Kui olin tõlkega ühele poole saanud (koos venitusharjutustega), arvas tema, et ma sain valmis teksti ülekandmisega. Wordist PowerPointi. Wordist. PowerPointi. Ei olnud ajalooline ürik ega midagi. Nonoh. Koos formateerimise ja ühe tülika joonisega pigem nagu viisteist minutit, mitte poolteist päeva.

Ma arvan, et sakslased on ikka aeglased küll.