Põnev tund ja viisteist minutit

Tänasel ühikakoosolekul, mis kulutas üle tunni meie väärtuslikust ajast, mille oleks võinud veeta... ma ei tea, midagi muud tehes, saime muuhulgas teada kolm asja: esiteks, milline on arvutipede Konstantin, kelle abi meil septembris siiski vaja ei läinud, sest olen ise arvutipede; teiseks, kes saab uueks arvutipedeks (Stefan, meie tuttav, nii et kõik keelatud leheküljed on nüüd lubatud) ja kolmandaks, kuidas on parandatud osade rõdude kandekonstruktsioonid. Vastus: teibiga (juhuks, kui keegi peaks mu turvalisuse pärast nüüd muret tundma hakkama, lisan, et mul pole rõdu). Päev kirjas.

Ja kuna ka minu Orkuti esilehel on viimasel ajal uued tuuled puhunud, toon näiteks tänase tarkusetera: Pessimist näeb raskust igas võimaluses, optimist näeb võimalust igas raskuses. Vot!

Ja et algsest teemast veel kaugemale triivida (ärge seda kirjandites tehke!), pean mainima, kui ebaaus see on, et saan oma blogi töökeeleks valida nii läti kui leedu keele, aga eesti keelt mitte. Tulevane tööpõld?

Postiga lund?

Ma kujutan ette, et paljudel eestlastel on lumetormist ja sellega kaasnevast jamast juba üsna kõrini, aga mina olen suure lumesaju esimestest päevadest unistanud, et minu saabumise ajaks lumest midagi ikka veel alles on. Tahaks hangedes hüpata ja kelgutada ja lumesõda teha ja räitsakaid käpikule püüda (juhuks, kui just ei tuiska, siis pole räitsakatest juttugi) ja pärast mitut tundi õues möllamist tuppa sooja pugeda, teed teha, varbad radiaatori vastu sooja panna ja tuult kuulata. Aga siin... Jalanõudeks sobivad endiselt ketsid ja lähim aseaine lumele on kerge hommikune härmatis ja mingi imenipiga mäekallakule tekkinud jäärada. Ega mul sooja vastu iseenesest midagi ei ole, aga... tahaks ikka paari head neljakümnenda aasta talvepäeva ka.

Kohl- und Pinkeltour

Kauaoodatud Kohl- und Pinkeltour on nüüd läbitud suuremate vigastusteta (kui häda ajab härja kaevu, siis mind ajab häda metsa alla, kus hüpe üle kraavi päädis muda ja libedate lehtede tõttu maandumisega vastu lähimat puutüve. Sellest ka väiksemad vigastused.) Paremaid tingimusi kahjuks võtta ei olnud - kogunesime juba kell 10.30 ja veetsime järgmised 7 tundi 40-pealise kambaga mööda metsi kolistades, ainukeseks lohutajaks külma vastu seesama kolisev hõõgveinikäru. Iga veidi aja tagant tehti paus, täideti tassid uuesti kuuma joogiga, aeti juttu ja siis kolistati edasi. Käru andis küll retke lõpupoole alla ja ajas esirattad risti, aga noh, ega mõnel osavõtjalgi parem seis ei olnud. Tee viis meid nii mere äärde kui üle Taani piiri, kus lõpuks bussi peale hüppasime, käru kuulekalt kaasas, ja linna tagasi sõitsime. Pärast soojenemispausi ühe tuuritaja üliruumikas korteris saime lõpuks sööma, eks ikka traditsioonilist Kohl- und Pinkeltouri toitu. Pool osavõtjatest läks kergema vastupanu teed ja tellis endale šnitsli, aga meie mitte. Nüüd on see siis igatahes proovitud. Pinkel ehk mingi vorst on maitsev, Grünkohl on hunnik rohelist peenekshekseldatud massi (söödav), lisaks oli praekartulit, suitsulihaviil ja pekine suitsulihaviil (viimane jäi ülejäänud kapsamassile seltsi pakkuma).

Suhelda saime ka. Siiamaani on kõik meie sõbrad-tuttavad olnud väljastpoolt meie kursust, nüüd saime ka enda kursusega jutule. Äkki nad ei peagi meid erilisteks friikideks, kuigi selles oleme juba selgust saanud, et vastupidiselt meie arvamusele oleme silmatorkavalt mittesakslaslikud. Kui seni pidasime põhiliseks eristajaks seda, et me saksa tüdrukute moodi kokteili limpsimisele õlut eelistame, tuli viimati Schipperklauses paari uue tuttava suust esimese asjana välja (enne kui me olime neile oma vene aktsenti kuulda toonud), et me oleme ida-euroopalike näojoontega. Seostub kuidagi põskedega, aga täpselt me pole veel pihta saanud. Edasine uurimine antud teemal kestab.

Tore oli.

Hommikune huumorinurk

"Kährikute ohjeldamiseks on kaks võimalust: kas panna tööle jahimehed või hakata neile loomadele lisaks marutaudivastasele vaktsiinile metsa sokutama ka tiinusevastast vahendit.

Viimase kasutamine ehk suukaudne steriliseerimine on küll koomasõbralik, kuid oma puudustega."

/Tartu Postimees online 20.11.2008/

Elu voolab kuidagi. On tekkinud mingi sisseharjunud rütm, kool-uni-kool-trenn-kool-vegeteerimine-pidu-kool-kool-poeskäik-trenn-kool-pidu-uni...Korraks lööb nohu rütmi paigast ära, magamise osakaal kasvab, sidrunit kulub rohkem ja toast välja minemist on vähem. Ja siis läheb kõik jälle oma rada, nädal algab ja mingid kindlad punktid, mille abil orienteeruda, on selles kindlad. Esmaspäev - kaks päeva selleni, kolmapäev - poolteist päeva tolleni. Kaks päeva Kohl-und Pinkeltourini, kolm päeva teemapeoni, nädal ja kaks päeva InWenti seminarini, natuke üle kolme nädala Lübecki-ekskursioonini. Samal ajal tiksub peas, kaua kojusõiduni aega on. Nimekirjale vajalikega ostudega on algus tehtud, Eestis-olemise tegevuskava täieneb. Samas on selle voolava eluga tekkinud mingi ükskõiksus, mingi rutiin on ju tekkinud (kummalisel kombel annab rutiin mingi kindlustunde) ja teatud asjad ei löö enam elu sassi. Mõni loeng on muutunud piinavalt igavaks, sest algne vaimustus on möödas (tegelikult pole mul selle loengu suhtes kunagi mingit vaimustust olnud). Ja mõne draama võimalik arenemine paneb õlgu kehitama. Pisiasi, millele ei raatsi energiat kulutada, kui seda niigi kunstlike abivahenditega juurde tuleb tekitada. Aeg-ajalt tuleb siiski ette üllatusi, justkui meeldetuletuseks, et hoia ennast valvel, kõik ei ole ette planeeritud. Ja iga päev on ometi uus. Ja see kõik kokku annabki tasakaalu.

Taustamuusika - Kings of Convenience. Aitäh, Magnus.

Novembrisoojus

Raamatukogu aknast paistev roheline muru ja päikesepaiste (ja jalgadega siblivad kajakad) tekitasid tunde, et koju minnes tuppa istuma küll ei taha jääda. Selleks ajaks muidugi, kui ma ennast jalutama sättisin, hakkas päike juba kaduma. Aga see polnudki oluline. Tunne oli korraks nagu Tartus, kui vahel niisama üksinda kuskile tänavatele kondama läksin, selle vahega, et siin päris huupi minema ei hakka, kui pimedus läheneb. Esimese naeratuse tõi näole keegi naine, kes tänaval küsis, kas ma linna tunnen ja mu vastuse peale, et enam-vähem, palus ennast Kaubandus- ja Tööstuskoja juurde juhatada. Iroonia natuke, aga naerma ajas ja mitte kibestunult. Osutasin siis saja meetri kaugusel asuvale majale. Naine oli tänulik. Jalakäijate tänaval mängis keegi lõõtspillil "Läänemere laineid" ja hulkuri koer oli ennast kerra tõmmanud. Astusin sisse ühte poodi ja teise ja märkamatult läks pimedaks. Kummaline, esimesed jõulukaunistused on juba väljas, aga hekkide juures on ikka veel tunda sügisest kõdulõhna. Inimesed kiirustasid töölt koju, aga minul oli aega. Pimedal tänaval piilusin sisse kondiitriäride ja kohvikute akendest ja vaatasin inimesi möödasõitvas bussis. Ja naeratus oli minu sees. Koju jõudes oli nina natuke punane ja käed külmad, sest mu uppumissurmast päästetud, kaotatud, leitud ja peaaegu uuesti kaotatud kindad jäid koju, aga värske oli olla. Ja kui siis keegi veel spetsiaalselt internetiühenduse otsib, et mu võimalikku halba tuju parandada, on kõik ju hästi.

Ja lõpuks leidsin ma poe, kus müüakse dokumendikilesid ka väiksemates kui sajaühikulistes pakkides!

Jojo

Tundub, et tõusule järgneb alati langus ehk siis ära hõiska enne õhtut. Lootust annab see, et pärast langust peaks jälle tõus tulema. Nagu öeldakse: "Never regret. If it's good, it's wonderful. If it's bad, it's experience." Sobitame antud konteksti, nii et seekord siis kogemus. Ma ei kaotanud muud, kui vaid kribala eneseuhkust ja võitsin teadmise, et mul on vähemalt suurem sotsiaalne kompetents kui vestluspartneril, isegi kui ma ei olnud eriti ekstrasenss, aga see oli juba kahjuks ette määratud.

Nägin unes

kuidas ma kastsin sooja veega mingit lillepotis kasvavat taime ja selle lehed kasvasid mu silme all, tungisid mullast välja, erkrohelised ja värsked. Nagu nendes loodusfilmides, kus taime arengut kiirendusega näidatakse. Ja Laura sõnul läks Elul jälle õis lahti (teadmiseks neile, kes veel ei tea: Elu on mu potilill Tartus, minu sealne (Laura, loe: siinne) eksistents). Ma pole küll mingi eriline märgilugeja, kes kõikjal sümboleid näeb, aga pole vajagi. Milleks tekitada kunstlikult mõtet, et ju läheb hästi, kui see mõte niigi olemas on.
Noh, loodame, et see tunne kestab ka pärast vestlust praktikakoha asjus. Aga äkki pöidlahoidmine ikka mõjub.

Saadaks kõigile lemmikutele pai.

Jätk

Plaanisin panna sellele postitusele pealkirjaks "Kuidas Siri ja Hele Berliinis käisid", kuid avastasin, et Hele (eestipäraselt siis Helle) on peaaegu samasuguse pealkirja oma blogis juba kasutusele võtnud. Mis siis ikka. Ja kui kedagi huvitab, miks Siri ja Hele, siis tulge Saksamaale, laske meil ennast kellelegi tutvustada, jälgige sakslaste pingutavat ilmet ja nende täielikuks piinaks paluge nimed ka äkki üles kirjutada. Siiski suur tänu meie seminarijuhataja Holgerile, kes meie nimed vähemalt peaaegu korrektselt välja ütleb, mis sest, et kirjapildiga tibake puusse paneb.

Paar sõna ka seminari sisu kohta. Programmis oli kohustuslikult muidugi Bundestagi külastus, meil juba läbitud teema, aga sai siis aja sealse väljapaneku peale kulutada. Lisaks kuulasime, mida ajakirjanik/saatejuht Rico meile Berliini ajakirjandusmaastikust räägib, kujutasime ennast ajakirjanikeks ja arutasime päevakajalisi teemasid ning lõpuks käisime Berliner Morgenposti hommikusel redaktsioonikonverentsil. Euroopa suurimal kinoekraanil (600 ruutmeetrit! "Mõnel vennal pole põllumaad nii paljugi." /Magnus/) vaatasime seekord "The Dark Knighti", mis mulle, kes ma end nõrganärviliseks ei pea, judinad peale ajas. Kes näinud, teab kindlasti näiteks Jokeri pliiatsitrikki.

Ja nagu ikka, tegime ka natuke marki, mina suutsin viimasel hetkel stiilse jalatõstega mööda manööverdada keset tänavat paiknevast postist (tänan, emme ja issi, et ma nii pikaks kasvasin, sest muidu poleks mu jalg nii kõrgele tõusnud ja oleksin näoli maandunud) ja Helle kõndis peaaegu läbi restorani klaasukse. Aga muidu suutsime viksid ja viisakad olla, natuke nalja teha, üritada kruviga veini avada, mis kujunes lihtsalt vannitoapõrandal maadlemiseks ja lõpuks retseptsioonist korgitser hankida ning lõpetuseks rõõmuga kuulda, et kevadel oleks tore meid jälle seminaril näha.

Tänasest õhtust veel soovitus, et Berliini-seminari iseloomustav omadussõna hammergeil (umbmäärane tõlge: ülikõva) tuleks ülehomsest vestlusest praktikakoha teemal välja jätta. No selle peale oleks ma ise ka tulnud.

Berliin. Jälle.

Seekordsel Berliini seminaril õppisime, et Berliin on maailmas suuruselt kolmas türgi linn Ankara ja Istanbuli järel ja et kõigile Bundestagi liikmetele ei peagi laudu jätkuma, sest kandideeritakse ometi ju kohale parlamendis ehk siis piisab toolist küll (saksa keeles kõlas nali natuke paremini, sest Sitz on nii istekoht kui koht liikmena). Tegelikult oli ikka muud ka, aga rongisõidud ja vähene uni teevad mõtted natuke organiseerimatuks. Vähene uni on muuseas tingitud heast seltskonnast (vastupidiselt eelmisele seminarile). Lisan siia veel hea seltskonna valemi. Seega: hea seltskond= halb seltskond - 15 egiptlast. Mulle Berliin meeldib. Oh, selle ma pean ikka veel üles kirjutama, kui karmid naised me Hellega oleme. Elus teist korda Berliinis ja selle asemel, et juhendi järgi bussidega rongijaamast sihtkohta sõita, võtame meie kätte ja orienteerume vähimagi eksimuseta ise kohale, kulutades kõnnile vaid 50 minutit ja läbides marsruudi, mis möödub enamikest Berliini vaatamiväärsustest. Lahe!

Pikemalt millalgi hiljem.

Alguslõppalgus

Inglise keele õppejõud (see veider) näitas meile täna loengus Youtube'ist Monty Pythonit. Ei olnudki väga üllatav käik tegelikult, ta ise sobiks sinna tegelaseks. Ega mulle üllatused eriti ei meeldigi. Täpsemalt need, kuhu mind paratamatult kaasatakse, nii et ma ise valida ei saa. Abitu tunne tekib - oled millegi sees, mis eriti ei meeldigi ja minema ka ei saa, nii et mängi aga kaasa ja ürita head nägu teha. Spontaansus on muidugi hoopis midagi muud. See mulle meeldib, sest otsus on minu. Ja rohkem spontaansust on vähem rutiini. Ehk sellepärast nimetabki meie peaingel-tuttav meid hulludeks. Üldse on selline eksoodi tunne tekkinud, nagu oleks mingi haruldane eksemplar loomaaias. Õppejõud kipuvad meid nähes muigama ja muidu vabal ajal oleme ka natuke... omamoodi. Sakslastega võrreldes vist veidi iseäralikud. Aga see-eest meeldejäävad. Näiteks teab inglise keele õppejõud meid nimepidi, privileeg, mida naudib meie kursusel ehk vaid käputäis inimesi. Ja sellega olengi ringiga tagasi alguses inglise keele juures. Kas pole kummaline, kui lihtne on algusesse tagasi jõuda? Ja kui hea, sest midagi tuttavat ootab juba ees.

Hälloviin

Mina pole kunagi varem halloweeni tähistanud. Ju siis sellepärast oligi nii põnev haarata kinni ideest oma nõialik pale veel teravamalt esile tuua. Pikk must seelik, sõrmedeta kindad, silmaga sõrmus, kahe näoga kassipea vööle rippuma ja juuksed meeletu koguse laki ja sihikindla tupeerimise tulemusena horisontaali. Lisaks veel punane juukselakk ja mitu kilo musta silmapliiatsit ja nõiad võisid minna linna peale lehvima. Ühikapidu, kust alustasime, oli ootamatult kostüümivaene (õnneks sai järgmisesse kohta liikudes vähemalt natuke ketšupit särgil näha), parimal juhul oli hangitud paar maski. Hommikul pärast pidu ärgates on see lahendus muidugi parim, sest laialiläinud meik ja tupeeritud pahmakas tekitavad koosluse, millega võiks vanainimestel infarkti tekitada. Hiilisin vannituppa ja tegin ennast natuke inimlikumaks. Juuste puutumiseks olin natuke arake, aga polnud ka mõtet, sest halloween osa kaks leiab aset täna õhtul.