Hälloviin
Mina pole kunagi varem halloweeni tähistanud. Ju siis sellepärast oligi nii põnev haarata kinni ideest oma nõialik pale veel teravamalt esile tuua. Pikk must seelik, sõrmedeta kindad, silmaga sõrmus, kahe näoga kassipea vööle rippuma ja juuksed meeletu koguse laki ja sihikindla tupeerimise tulemusena horisontaali. Lisaks veel punane juukselakk ja mitu kilo musta silmapliiatsit ja nõiad võisid minna linna peale lehvima. Ühikapidu, kust alustasime, oli ootamatult kostüümivaene (õnneks sai järgmisesse kohta liikudes vähemalt natuke ketšupit särgil näha), parimal juhul oli hangitud paar maski. Hommikul pärast pidu ärgates on see lahendus muidugi parim, sest laialiläinud meik ja tupeeritud pahmakas tekitavad koosluse, millega võiks vanainimestel infarkti tekitada. Hiilisin vannituppa ja tegin ennast natuke inimlikumaks. Juuste puutumiseks olin natuke arake, aga polnud ka mõtet, sest halloween osa kaks leiab aset täna õhtul.
1 kommentaar:
Mina olin reedel tõsiselt üllatunud, sest Genis oli kostümeerimata inimeste protsent... Umbestäpselt üks protsent. Või kaks. Äärmisel juhul kolm. Ülejäänud seltskond oli väga kirju. Baarileti taga käis suisa selliseid tüüpe, kes palusid häbelikult oma õlu lahti teha - nende kunstküünised/-sõrmed olid lihtsalt nii pikad, et nad said purki ainult kahe käe vahel hoida, kui sealt juua tahtsid. Oleksin sellele huntmehele või Frankensteinile äärepealt kõrt pakkunud, aga see oleks tema imagole kahtlemata hävitavalt mõjunud.
Jah, meil on nüüd kõrred. Tänu jumalale - jääd veel mitte!
Postita kommentaar