Kohl- und Pinkeltour

Kauaoodatud Kohl- und Pinkeltour on nüüd läbitud suuremate vigastusteta (kui häda ajab härja kaevu, siis mind ajab häda metsa alla, kus hüpe üle kraavi päädis muda ja libedate lehtede tõttu maandumisega vastu lähimat puutüve. Sellest ka väiksemad vigastused.) Paremaid tingimusi kahjuks võtta ei olnud - kogunesime juba kell 10.30 ja veetsime järgmised 7 tundi 40-pealise kambaga mööda metsi kolistades, ainukeseks lohutajaks külma vastu seesama kolisev hõõgveinikäru. Iga veidi aja tagant tehti paus, täideti tassid uuesti kuuma joogiga, aeti juttu ja siis kolistati edasi. Käru andis küll retke lõpupoole alla ja ajas esirattad risti, aga noh, ega mõnel osavõtjalgi parem seis ei olnud. Tee viis meid nii mere äärde kui üle Taani piiri, kus lõpuks bussi peale hüppasime, käru kuulekalt kaasas, ja linna tagasi sõitsime. Pärast soojenemispausi ühe tuuritaja üliruumikas korteris saime lõpuks sööma, eks ikka traditsioonilist Kohl- und Pinkeltouri toitu. Pool osavõtjatest läks kergema vastupanu teed ja tellis endale šnitsli, aga meie mitte. Nüüd on see siis igatahes proovitud. Pinkel ehk mingi vorst on maitsev, Grünkohl on hunnik rohelist peenekshekseldatud massi (söödav), lisaks oli praekartulit, suitsulihaviil ja pekine suitsulihaviil (viimane jäi ülejäänud kapsamassile seltsi pakkuma).

Suhelda saime ka. Siiamaani on kõik meie sõbrad-tuttavad olnud väljastpoolt meie kursust, nüüd saime ka enda kursusega jutule. Äkki nad ei peagi meid erilisteks friikideks, kuigi selles oleme juba selgust saanud, et vastupidiselt meie arvamusele oleme silmatorkavalt mittesakslaslikud. Kui seni pidasime põhiliseks eristajaks seda, et me saksa tüdrukute moodi kokteili limpsimisele õlut eelistame, tuli viimati Schipperklauses paari uue tuttava suust esimese asjana välja (enne kui me olime neile oma vene aktsenti kuulda toonud), et me oleme ida-euroopalike näojoontega. Seostub kuidagi põskedega, aga täpselt me pole veel pihta saanud. Edasine uurimine antud teemal kestab.

Tore oli.