Elu voolab kuidagi. On tekkinud mingi sisseharjunud rütm, kool-uni-kool-trenn-kool-vegeteerimine-pidu-kool-kool-poeskäik-trenn-kool-pidu-uni...Korraks lööb nohu rütmi paigast ära, magamise osakaal kasvab, sidrunit kulub rohkem ja toast välja minemist on vähem. Ja siis läheb kõik jälle oma rada, nädal algab ja mingid kindlad punktid, mille abil orienteeruda, on selles kindlad. Esmaspäev - kaks päeva selleni, kolmapäev - poolteist päeva tolleni. Kaks päeva Kohl-und Pinkeltourini, kolm päeva teemapeoni, nädal ja kaks päeva InWenti seminarini, natuke üle kolme nädala Lübecki-ekskursioonini. Samal ajal tiksub peas, kaua kojusõiduni aega on. Nimekirjale vajalikega ostudega on algus tehtud, Eestis-olemise tegevuskava täieneb. Samas on selle voolava eluga tekkinud mingi ükskõiksus, mingi rutiin on ju tekkinud (kummalisel kombel annab rutiin mingi kindlustunde) ja teatud asjad ei löö enam elu sassi. Mõni loeng on muutunud piinavalt igavaks, sest algne vaimustus on möödas (tegelikult pole mul selle loengu suhtes kunagi mingit vaimustust olnud). Ja mõne draama võimalik arenemine paneb õlgu kehitama. Pisiasi, millele ei raatsi energiat kulutada, kui seda niigi kunstlike abivahenditega juurde tuleb tekitada. Aeg-ajalt tuleb siiski ette üllatusi, justkui meeldetuletuseks, et hoia ennast valvel, kõik ei ole ette planeeritud. Ja iga päev on ometi uus. Ja see kõik kokku annabki tasakaalu.
Taustamuusika - Kings of Convenience. Aitäh, Magnus.
1 kommentaar:
Aga tänusõnad mulle?:D Nii rutiinselt mõnna ju, kui me viimaseaja rääkimised lõppevad kõik minupoolse ärajooksmisega. Kall.
Postita kommentaar