Põnev tund ja viisteist minutit

Tänasel ühikakoosolekul, mis kulutas üle tunni meie väärtuslikust ajast, mille oleks võinud veeta... ma ei tea, midagi muud tehes, saime muuhulgas teada kolm asja: esiteks, milline on arvutipede Konstantin, kelle abi meil septembris siiski vaja ei läinud, sest olen ise arvutipede; teiseks, kes saab uueks arvutipedeks (Stefan, meie tuttav, nii et kõik keelatud leheküljed on nüüd lubatud) ja kolmandaks, kuidas on parandatud osade rõdude kandekonstruktsioonid. Vastus: teibiga (juhuks, kui keegi peaks mu turvalisuse pärast nüüd muret tundma hakkama, lisan, et mul pole rõdu). Päev kirjas.

Ja kuna ka minu Orkuti esilehel on viimasel ajal uued tuuled puhunud, toon näiteks tänase tarkusetera: Pessimist näeb raskust igas võimaluses, optimist näeb võimalust igas raskuses. Vot!

Ja et algsest teemast veel kaugemale triivida (ärge seda kirjandites tehke!), pean mainima, kui ebaaus see on, et saan oma blogi töökeeleks valida nii läti kui leedu keele, aga eesti keelt mitte. Tulevane tööpõld?