Novembrisoojus

Raamatukogu aknast paistev roheline muru ja päikesepaiste (ja jalgadega siblivad kajakad) tekitasid tunde, et koju minnes tuppa istuma küll ei taha jääda. Selleks ajaks muidugi, kui ma ennast jalutama sättisin, hakkas päike juba kaduma. Aga see polnudki oluline. Tunne oli korraks nagu Tartus, kui vahel niisama üksinda kuskile tänavatele kondama läksin, selle vahega, et siin päris huupi minema ei hakka, kui pimedus läheneb. Esimese naeratuse tõi näole keegi naine, kes tänaval küsis, kas ma linna tunnen ja mu vastuse peale, et enam-vähem, palus ennast Kaubandus- ja Tööstuskoja juurde juhatada. Iroonia natuke, aga naerma ajas ja mitte kibestunult. Osutasin siis saja meetri kaugusel asuvale majale. Naine oli tänulik. Jalakäijate tänaval mängis keegi lõõtspillil "Läänemere laineid" ja hulkuri koer oli ennast kerra tõmmanud. Astusin sisse ühte poodi ja teise ja märkamatult läks pimedaks. Kummaline, esimesed jõulukaunistused on juba väljas, aga hekkide juures on ikka veel tunda sügisest kõdulõhna. Inimesed kiirustasid töölt koju, aga minul oli aega. Pimedal tänaval piilusin sisse kondiitriäride ja kohvikute akendest ja vaatasin inimesi möödasõitvas bussis. Ja naeratus oli minu sees. Koju jõudes oli nina natuke punane ja käed külmad, sest mu uppumissurmast päästetud, kaotatud, leitud ja peaaegu uuesti kaotatud kindad jäid koju, aga värske oli olla. Ja kui siis keegi veel spetsiaalselt internetiühenduse otsib, et mu võimalikku halba tuju parandada, on kõik ju hästi.

Ja lõpuks leidsin ma poe, kus müüakse dokumendikilesid ka väiksemates kui sajaühikulistes pakkides!