"Wir sind arm, aber sexy," ütles kunagi Berliini linnapea (see oli lihtsalt huvitav märkus, ei seostu suurt millegagi). Reis oli lahe. Asja juures oli igasuguseid huvitavaid konkse. Näiteks see, et kuna gruppi ei saadud alguses täis, saadeti kutse ka Hessenisse, mis on liiga lõunas, et algselt kutsutud saada. Sel põhjusel liitus meiega Berliinis egiptlaste grupp, mis ajas grupisisese tasakaalu suhteliselt metsa. Tulemus oli seega järgmine: 21 osavõtjat, neist 5 valget naist, üks valge mees ja 15 moslemiusulist. Algus oli lihtsalt üllatav, muutus mingi hetk hirmutavaks, siis tüütavaks, siis ahistavaks, seejärel jälle üllatavaks ja lõppes kergendustundega, kui me Berliinis rongi peale läksime ja nemad Hannoverisse sõitsid. Tüütav oli muidugi nende pidev lärm ja kooris naermine, rääkimata sellest, et spetsiaalselt nende lõunapalvuse pärast tegime linnas tobeda ringi, panime nad mošee juures maha (ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et mõnel neist oli otsa ees muhk suurest palvetamisest) ja ise kasutasime ülejäänud lõunapausi kesklinnas võimalikult efektiivselt ära. Vähe sellest, nad suutsid igale võimalikule kokkulepitud kogunemisele naiseliku enesestmõistetavusega hilineda. Seletame nüüd hirmutavat osa. Esimesel õhtul käisime lõimumise eesmärgil araabia restoranis (just seda keelt nad kõik rääkisid). Kükitasime sokkides diivanil ja maitsesime suurele alusele asetatud roogi. Mingil põhjusel valis minu vastas istuv mees just minu välja kui selle, kes peaks riisitaldriku tühjaks sööma. Puiklesin vastu, algul ikka naljaga. Ka siis veel, kui mees selgitas, et nende jaoks on see tabu, kui külaline toidu alles jätab. Kui ta aga mulle juba tõsise näoga otsa vaatas ja teatas, et ma pean, tõmbusin pisikeseks ja sõin kuulekalt konflikti ennetamise nimel taldriku tühjaks. Edaspidi üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Asi tipnes muidugi viimasel õhtul sellega, et üks neist küsis meie leedutarilt tema toa numbrit, seletades selle teadmise vajalikkust sõnadega, et ta soovib neiuga telefoneerida. Ma küll ei mõista, miks peaks selleks samas toas olema, aga samas pole me päris kindlad, mida moslemid telefoneerimise all täpsemalt mõtlevad ja kui palju jutumärke tuleks juurde mõelda. Nimelt tuli varsti veel üks neist sama sooviga lagedale. Hakkasime kasutama "peitu-ja-põgene"-taktikat ja veetsime viimase õhtu pärast filoloogidele kohaselt raamatupoes šoppamist Oktoberfestil. Pidu! Kallis õlu! Inimesed, noored ja vanad, röökisid kaasa laulda nii saksa hitte kui kunagisi diskolugusid. See oli tõeline kontrast eelmisele õhtule, mis tipnes spontaanse ooperikülastusega. Kohtusime nimelt juhuslikult, tänu helendavale klaasplaadile platsisillutises, mis kohe kutsus ennast uudistama, ühe saksa noormehe ja ühe saksa neiuga. Rahvusvahelises meeleolus (eestlased, venelane, leedukas, süürialane) hakkasime vestlema ja noormees teatas, et võib meid ooperisse smugeldada, parajasti on vaatustevaheline paus ja ooperimaja nimelt siin kohe kõrval. Jooksuga sisse, sest aega enam polnud, treppidest üles ja nii me vaatasimegi ära viimase vaatuse ooperist "Tosca". Väljudes kontrollisin üle, kas ma olin ikka õigesti aru saanud, kus ma just olin. Jah, just nimelt, Saksa Rahvusooper.
Illegaalset oli asja juures veelgi. Näiteks viidi meid bussiga Potsdamisse, kuigi me oleks pidanud ainult Berliinis olema. Programmi järgi olimegi Berliinis linnaekskursioonil, kuigi tegelikult imetlesime Sanssouci lossi. Jah, seda tänu InWenti koolitajale, kes reeglitest kinnipidamist liiga oluliseks ei pidanud. Ta jagas ka kõigile 30 eurot söögiraha. Vihjan sellele, et osalustasu oli ka, just-just, 30 eurot. Ja me käisime ka kaks korda ühiselt söömas (loe: ei maksnud ise midagi). Viimane söögikord oli vähemusrahvuste varjamatuks rõõmuks tüüpilises saksa söögikohas, kus meie tellitud Schweinshaxe osutus üüratuks seakintsuks, kont sees ja no vähemalt kümme kilo, ei, kakskümmend kilo liha küljes. Kohapeal pruulitava õlle abiga sai peaaegu kõik otsa. Hapukapsas muidugi ka.
Ja me nägime kõiki tüüpilisi turismiobjekte. Reichstag, Checkpoint Charlie, Unter den Linden, Berliini müüri jäänused, raekoda...Ja tuba, kus ööbisin, oli kaks korda nii suur kui mu ühikatuba ja mul oli telekas ja külmkapp ja suur vannituba ja lai voodi! Programmi kuulus ka 3D kino külastamine. Elevandilont ronis peaaegu näkku ja kõrred sahisesid otse nina ees. Emotsioone kui palju.
Lõpetuseks pean veel lisama, et Berliinis on peaaegu kolm korda nii palju elanikke kui Eestis. Aga teisel päeval suutsime juba ilma linnaplaanita hotelli tagasi jõuda. Hetk enne meiega hüvastijätmist, demonstratiivselt pisaraid pühkides, jagas seminarijuhataja kõigile tõendi eduka Berliini-seminarist osavõtmise kohta. Raamin ära.
