28.10.08

Rahu, ainult rahu...

Järjekordne külaskäik linnast välja hipikommuni päädis emotsionaalse energia madalseisuga. Uskumatu, kui palju ma ometi distantsi vajan ja kui palju energiat ja pingutust nõuab see, kui ma pean pidevalt kontrollima, ega ma liiga mõtlik välja ei näe, sundima ennast seltskondlikult vestlema ja konstantselt naeratama. Aga no tõesti, kuskil on ka ju piir ja kuulda kahekümnendat korda päevas küsimust "Miks sa ei naerata?" või "Millest sa mõtled?" ajab lõpuks nii närvi, et ma kas blokeerun täiesti (mis tekitab muidugi küsimuse, miks eestlased mossitavad) või tunnen äärmist vajadust teha midagi destruktiiv-konstruktiivset nagu puulõhkumine või vastupidi, tõmmata kummikud jalga ja kõige veidram maalkäimise jope selga ning minna vanaema juures metsa, kuulata tuult puulatvades ja lehtede sahinat jalge all ja mõnda vihmatiba nina otsas. Õnneks sai mere ääres käia (taaskord Taanis) ja natuke avarust tunnetada. Hea vaheldus tundele, et keegi kogu aeg su selja taga seisab. Ühikasse jõudes sulgusin oma tuppa ja nautisin vaikust. Ja kuna kõigest arenes välja ka füüsilise energia vaegus, pidin ennast turgutama sidruniga teega ja seejärel õunamoosiga pannkookidega, mida ma õhtul kell üheksa küpsetama hakkasin. Mõnele sakslasele olen juba suutnud - alguses sõbraliku korrutamise, seejärel otse ja karmilt ütlemisega selgeks teha, et vajan rahu ja üksiolemist ja õigust ise oma vaba aega planeerida (jah, just, ise-ise-ise), aga mõnega ei tasu vaeva nähagi.
Ja kui mina tahan Karlssonit vaadata, siis mina vaatan Karlssonit!

26.10.08

Muinasjutt

Ühel päeval (eile nimelt) oli ilus ilm. Nii läksid Helle ja Siiri jalutama ja jõudsid fjordi äärde paadisillale. Siiri suutis pildile jälle lollaka näoga jääda.



Päike soojendas ja oli mõnus ning Siiri kaotas valvsuse. Ühel hetkel tuli suur tuulehoog ja võttis Siiri punase kinda ning lennutas vette.



Oh häda! Ei ulatunud kindani ei Siiri ega Helle ja Siiri mõtles juba, et punane kaaslane on jäädavalt kadunud. Siis aga astusid paadisillale võõrad mehed ja pakkusid kindale abikäe. Nii oligi kindake jälle Siiri juures.



Oli ka oht, et Helle kukub vette, sest ringi üle pea pikeerisid hirmsad linnud. Sellised enamasti:



Aga kõik lõppes kenasti ning Siiri ja Helle jõudsid õnnelikult koju. Trepi juures tegi Siiri veel pilti, et pärast näidata, kui kevadine siin veel mõnikord välja näeb (täna enam mitte):





Sellega saigi jalutuskäik läbi.
Lõpp.

22.10.08

Margi-Vellod

Margi-Vello on Helle sõnul see, kes marki teeb. Ma ei tea, miks Vello, aga las jääb. Margi-Vello naljad on meil tehtud, lisaks ka välismaalastega eesti keeles rääkimine ja võhivõõraste inimestega eesti keeles rääkimine (Helle puhul tavaliselt lühinägelikkusest tingitud.) Minul on lisandunud ka blondiinilikud küsimused a la "Miks me teise semestri aineid võtta ei saa?" Vastus: need on kevadel. Või: "Me võiks ju enne piletid [postiga] ära saata ja siis koopiad teha." Tõesti, võikski või? Ja nii edasi. Helle muidugi üritab maaga ühele tasapinnale langeda, kui mõni lind üle pea vuhiseb, või meeste riietusruumi siseneda. Või võpatab linnuks osutunud orava või inimeseks osutunud linnu peale. Eilne parim pala oli see, kui me keset terminihalduse tundi püsti tõusime, õppejõu juurde kõndisime ja teatasime, et meie anname nüüd alla. Õppejõud arvas, et me keeldume mittefunktsioneerivate arvutitega töötamast (90% olemasolevatest), mille peale me seletasime, et ei, ikka kogu kupatusega. Nimelt oleks Access küll kasulik, kui tüüp didaktikast midagigi teaks. Seda me talle muidugi ei öelnud, vaid jahusime ülekoormusest ja sellest, kuidas see teisipäeval juba viies loeng on (mis on tegelt tõsi). Millegipärast muutus õppejõud näost kergelt roosakaks. Põgenesime.

Trennis oleme võtnud kahekilosed hantlid, harjutuskummi, mis ei veni ja itsitanud natuke ebasündsate harjutuste juures. Ja muidugi peame alati teed ületades ülekäiguradade puudumise tõttu napilt enne teisele poole jõudmist märkama, et auto läheneb ja siis kiljuma ja jooksu pistma. Või kõndima rahumeeli tänaval, mis meile teadmata on ka bussidele lubatuks muudetud ja mõtlema, mis see imelik hääl küll on, mis meile läheneb. Ja siis kiljuma.

Pimedas ühikanaabrite rõduakna all mahakukkunud õunte kottitoppimine on juba tuttav teema. Helle ülistatud tindiseened hävisid kahjuks murutraktori vuramise tõttu, muidu oleks saanud veel korilasi mängida. Aga pisikesed pirnikesed on veel puus!

20.10.08

Põmm ja piraki

Esimesele äraütlemisele ja ühele vaikimisele praktikakoha asjus järgnes üks kutse vestlusele. Võtab seest natuke õõnsaks, aga millegipärast on tunne, et ega ma sinna ei saa, sest tegu ikkagi Kaubandus- ja Tööstuskojaga. Aga vähemalt on tunne, et on aeg keskenduda muule, kui lõputule inimestega tutvumisele (loe:pidu ja pillerkaar). Mitte et see viimane nüüd täiesti plaanist välja jääks, oh ei. Raamatukogust on ka paar raamatut juba kaasa haaratud, järgmine asjalikolemise faas on nendega seotud ja koolis hakkavad ka kodused tööd tekkima.

Kui ma ennast aga paari nädala pärast vestlusel lolliks teen, siis lohutuseks võin uuesti lugeda, mida Laura asjast arvab:

L. says:
no nad teavad, et sa pole kohalik
L. says:
sa ei pea mingi ekstrasenss ka olema

15.10.08

***

Tahaks suhelda inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et nendest paremaid ei ole, mitte inimestega, kellega suhtlen selle pärast, et kedagi paremat pole hetkel võtta.

Aga "Võlur Oz" ja suur kollane tass täis Blueberry Blissi ja trühvlid ja kommid aitavad. Igasse õhtusse mõni neist ja akna taga hiiliv hämarus ja kestev uduvihm ja tühi tuba ei olegi enam nii hirmsad.

13.10.08

Tähelepanekuid

Olen korduvalt märganud, et
1. sakslased ütlevad sulle tere ka siis, kui nad sind kunagi varem näinud ei ole. Umbes kord päevas ütleb ühika juures mulle tere keegi, kelle olemasolust mul varem aimugi ei olnud. (Kummalisel kombel pole seda aga teinud ükski naissoost sakslane.)

2. sakslased armastavad Bockwursti ehk siis sõnastiku definitsiooni kohaselt jämedat viinerit või sardelli. Kuigi koolisöökla menüüs on iga päev neli erinevat rooga (täna nägin isegi viit), pakutakse neile lisaks iga päev Bockwursti friikartulitega. Järjekord vastava leti juures on alati kõige pikem. Täna nägin menüüs (ja kahjuks ka kellegi taldrikus) ülimat veidrust. Üsna jälki ka. Uus kombinatsioon on nimelt Holsteini kartulisupp Bockwurstiga. Ehk siis supp, milles hulbib sardell, mida tuleb siis lusika (või mõne muu abivahendiga) nüsida. Ja kui ma juba toiduteemale sattusin, siis pean märkima, et portsude suuruse arvestamisel kasutati ilmselt kogemata statistikat päev läbi põllul töötanud talumeestele vajaliku toidukoguse, mitte andmeid keskmise tudengi toidunormi kohta. Täna oli menüüs pool praekana. Mina näiteks, tegelikult üsna näljane tüüp, pole kunagi suutnud tervet portsu ära süüa. Aga võib-olla on siin kõik noored kasvavad poisid.

3. sakslased tõstavad tunnis kätt. Ma pole veel kunagi nii innukaid tudengeid näinud. Tunniteema on genitiivobjekt ja kerkib kätemeri. Meil ei tõstetud isegi gümnaasiumis enam kätt, kui keegi midagi öelda tahtis, tuli see lihtsalt välja hüüda. Huvitav, kas asi on tegelikult meie puudulikus kultuuris/kasvatuses/distsipliinis?

4. esimest korda mu elus on õppejõudude hulgas ülekaalus mehed. Praegu annab mulle loenguid kaheksa meest ja vaid kaks naist.

5. tavalise piima kõrval on lisaks ülisäilivale piimale, mida ei pea külmkappi panema ja ikka kõlbab veel kahe kuu pärast juua, müügil veel ka Buttermilch. Mõistatasime tükk aega, mis see olla võiks. Pakkusin nime põhjal, et tegu on võitegemisel eralduva vedelikuga. Sõnastik ütleb: võipiim, petipiim, pett, Helle ütleb: ökkk!

6. ükski sakslane ei tea, mis on Orkut! No andke abi!

Viimaseks hoopis teisel teemal. Aitäh neile, tänu kellele ootas mind mu toaukse taga täna pakk. Tiina kommid tegid õnnelikuks korraga kaks eestlast.

10.10.08

Spontaanne.

Saabusime just Taanist. Ega me täpselt ju ei teadnud, kui lihtne on Taani minna. Tegelikult on tarvis vaid bussi peale istuda, oma semestripiletit näidata ja 15 minuti pärast piiri ääres maha tulla. Natuke kõndimist, piirisilla ületamine ja lõkkeõhtu Taanis, otse Läänemere (nende jaoks küll Idamere) ääres vaatega Flensburgile ongi teostatav. Tegelikult on muidugi natuke paha, et homse Hamburgi-reisi jaoks on üsna vähe riideid, mis lõkketossu järgi ei haise, aga hea on asja juures see, et neljanda korraga saime lõpuks nii targaks, et lähme enne ekskursiooni magama, mitte peole. Ütle veel, et inimene ei õpi oma vigadest.

Kahjuks ei saanudki teada, millise vastuse lennukitossust taevasse moodustatud abieluettepanek sai. Kuigi samas, see polnud ka suurem asi abieluettepanek. No võiks ikka sõnastusega natuke vaeva ka näha, mitte lihtsalt suure valge küsimärgi taevasse visata.

6.10.08

Berlin, Berlin!

"Wir sind arm, aber sexy," ütles kunagi Berliini linnapea (see oli lihtsalt huvitav märkus, ei seostu suurt millegagi). Reis oli lahe. Asja juures oli igasuguseid huvitavaid konkse. Näiteks see, et kuna gruppi ei saadud alguses täis, saadeti kutse ka Hessenisse, mis on liiga lõunas, et algselt kutsutud saada. Sel põhjusel liitus meiega Berliinis egiptlaste grupp, mis ajas grupisisese tasakaalu suhteliselt metsa. Tulemus oli seega järgmine: 21 osavõtjat, neist 5 valget naist, üks valge mees ja 15 moslemiusulist. Algus oli lihtsalt üllatav, muutus mingi hetk hirmutavaks, siis tüütavaks, siis ahistavaks, seejärel jälle üllatavaks ja lõppes kergendustundega, kui me Berliinis rongi peale läksime ja nemad Hannoverisse sõitsid. Tüütav oli muidugi nende pidev lärm ja kooris naermine, rääkimata sellest, et spetsiaalselt nende lõunapalvuse pärast tegime linnas tobeda ringi, panime nad mošee juures maha (ja ma ei valeta, kui ma ütlen, et mõnel neist oli otsa ees muhk suurest palvetamisest) ja ise kasutasime ülejäänud lõunapausi kesklinnas võimalikult efektiivselt ära. Vähe sellest, nad suutsid igale võimalikule kokkulepitud kogunemisele naiseliku enesestmõistetavusega hilineda. Seletame nüüd hirmutavat osa. Esimesel õhtul käisime lõimumise eesmärgil araabia restoranis (just seda keelt nad kõik rääkisid). Kükitasime sokkides diivanil ja maitsesime suurele alusele asetatud roogi. Mingil põhjusel valis minu vastas istuv mees just minu välja kui selle, kes peaks riisitaldriku tühjaks sööma. Puiklesin vastu, algul ikka naljaga. Ka siis veel, kui mees selgitas, et nende jaoks on see tabu, kui külaline toidu alles jätab. Kui ta aga mulle juba tõsise näoga otsa vaatas ja teatas, et ma pean, tõmbusin pisikeseks ja sõin kuulekalt konflikti ennetamise nimel taldriku tühjaks. Edaspidi üritasin võimalikult märkamatuks jääda. Asi tipnes muidugi viimasel õhtul sellega, et üks neist küsis meie leedutarilt tema toa numbrit, seletades selle teadmise vajalikkust sõnadega, et ta soovib neiuga telefoneerida. Ma küll ei mõista, miks peaks selleks samas toas olema, aga samas pole me päris kindlad, mida moslemid telefoneerimise all täpsemalt mõtlevad ja kui palju jutumärke tuleks juurde mõelda. Nimelt tuli varsti veel üks neist sama sooviga lagedale. Hakkasime kasutama "peitu-ja-põgene"-taktikat ja veetsime viimase õhtu pärast filoloogidele kohaselt raamatupoes šoppamist Oktoberfestil. Pidu! Kallis õlu! Inimesed, noored ja vanad, röökisid kaasa laulda nii saksa hitte kui kunagisi diskolugusid. See oli tõeline kontrast eelmisele õhtule, mis tipnes spontaanse ooperikülastusega. Kohtusime nimelt juhuslikult, tänu helendavale klaasplaadile platsisillutises, mis kohe kutsus ennast uudistama, ühe saksa noormehe ja ühe saksa neiuga. Rahvusvahelises meeleolus (eestlased, venelane, leedukas, süürialane) hakkasime vestlema ja noormees teatas, et võib meid ooperisse smugeldada, parajasti on vaatustevaheline paus ja ooperimaja nimelt siin kohe kõrval. Jooksuga sisse, sest aega enam polnud, treppidest üles ja nii me vaatasimegi ära viimase vaatuse ooperist "Tosca". Väljudes kontrollisin üle, kas ma olin ikka õigesti aru saanud, kus ma just olin. Jah, just nimelt, Saksa Rahvusooper.
Illegaalset oli asja juures veelgi. Näiteks viidi meid bussiga Potsdamisse, kuigi me oleks pidanud ainult Berliinis olema. Programmi järgi olimegi Berliinis linnaekskursioonil, kuigi tegelikult imetlesime Sanssouci lossi. Jah, seda tänu InWenti koolitajale, kes reeglitest kinnipidamist liiga oluliseks ei pidanud. Ta jagas ka kõigile 30 eurot söögiraha. Vihjan sellele, et osalustasu oli ka, just-just, 30 eurot. Ja me käisime ka kaks korda ühiselt söömas (loe: ei maksnud ise midagi). Viimane söögikord oli vähemusrahvuste varjamatuks rõõmuks tüüpilises saksa söögikohas, kus meie tellitud Schweinshaxe osutus üüratuks seakintsuks, kont sees ja no vähemalt kümme kilo, ei, kakskümmend kilo liha küljes. Kohapeal pruulitava õlle abiga sai peaaegu kõik otsa. Hapukapsas muidugi ka.
Ja me nägime kõiki tüüpilisi turismiobjekte. Reichstag, Checkpoint Charlie, Unter den Linden, Berliini müüri jäänused, raekoda...Ja tuba, kus ööbisin, oli kaks korda nii suur kui mu ühikatuba ja mul oli telekas ja külmkapp ja suur vannituba ja lai voodi! Programmi kuulus ka 3D kino külastamine. Elevandilont ronis peaaegu näkku ja kõrred sahisesid otse nina ees. Emotsioone kui palju.

Lõpetuseks pean veel lisama, et Berliinis on peaaegu kolm korda nii palju elanikke kui Eestis. Aga teisel päeval suutsime juba ilma linnaplaanita hotelli tagasi jõuda. Hetk enne meiega hüvastijätmist, demonstratiivselt pisaraid pühkides, jagas seminarijuhataja kõigile tõendi eduka Berliini-seminarist osavõtmise kohta. Raamin ära.

1.10.08

**

Pannkoogid enda tehtud õunamoosiga on hommiku alustuseks päris head.