Margi-Vellod

Margi-Vello on Helle sõnul see, kes marki teeb. Ma ei tea, miks Vello, aga las jääb. Margi-Vello naljad on meil tehtud, lisaks ka välismaalastega eesti keeles rääkimine ja võhivõõraste inimestega eesti keeles rääkimine (Helle puhul tavaliselt lühinägelikkusest tingitud.) Minul on lisandunud ka blondiinilikud küsimused a la "Miks me teise semestri aineid võtta ei saa?" Vastus: need on kevadel. Või: "Me võiks ju enne piletid [postiga] ära saata ja siis koopiad teha." Tõesti, võikski või? Ja nii edasi. Helle muidugi üritab maaga ühele tasapinnale langeda, kui mõni lind üle pea vuhiseb, või meeste riietusruumi siseneda. Või võpatab linnuks osutunud orava või inimeseks osutunud linnu peale. Eilne parim pala oli see, kui me keset terminihalduse tundi püsti tõusime, õppejõu juurde kõndisime ja teatasime, et meie anname nüüd alla. Õppejõud arvas, et me keeldume mittefunktsioneerivate arvutitega töötamast (90% olemasolevatest), mille peale me seletasime, et ei, ikka kogu kupatusega. Nimelt oleks Access küll kasulik, kui tüüp didaktikast midagigi teaks. Seda me talle muidugi ei öelnud, vaid jahusime ülekoormusest ja sellest, kuidas see teisipäeval juba viies loeng on (mis on tegelt tõsi). Millegipärast muutus õppejõud näost kergelt roosakaks. Põgenesime.

Trennis oleme võtnud kahekilosed hantlid, harjutuskummi, mis ei veni ja itsitanud natuke ebasündsate harjutuste juures. Ja muidugi peame alati teed ületades ülekäiguradade puudumise tõttu napilt enne teisele poole jõudmist märkama, et auto läheneb ja siis kiljuma ja jooksu pistma. Või kõndima rahumeeli tänaval, mis meile teadmata on ka bussidele lubatuks muudetud ja mõtlema, mis see imelik hääl küll on, mis meile läheneb. Ja siis kiljuma.

Pimedas ühikanaabrite rõduakna all mahakukkunud õunte kottitoppimine on juba tuttav teema. Helle ülistatud tindiseened hävisid kahjuks murutraktori vuramise tõttu, muidu oleks saanud veel korilasi mängida. Aga pisikesed pirnikesed on veel puus!