Viimane

Mulle meeldib millegipärast, kui kuupäevad klapivad. Kuigi me lahkume kuupäevaliselt päev hiljem, kui saabusime, on 3. september siiski me viimane päriselt siinolemise päev. Homme on 30 kilo pagasit ja rongijaam ja lennujaam ja...

Meie eriti mööda planeerimise tõttu lükkus reedeks mõeldud ärasaatmispidu eilsele. Üsna emotsionaalne. Ja alkohol just ei võimenda mu oskust oma tundeid kontrolli all hoida. Hommikul kell viis koristasin "oma" tuba ja pesin neid nõusid, mis ei olnud ettenägelikult plastist. Mul on mingi kiiks peojärgse koristamisega. Seekord oli mulle ette antud luba Sandbergil koristada, sest seekord polnud ma külaline. Vähemalt ärkasin kell kaheksa puhtas toas.

Iroonia. Iroonia, et lahkumispeol tutvud uute inimestega. Iroonia, et päeva tegu oli minu, Helle ja Nico võistlus suuloputusvedeliku suus hoidmises. Iroonia, et kõige viimase õhtu veedamegi kahekesi teeküünla ümber nagu päris alguses. Iroonia, et pusle ei pruugigi alati kokku saada.

Aitäh.

Schluss, aus, vorbei.

Uus kodu viieks päevaks

Saingi kolitud. Magasin küll napid neli tundi, et hommikul kohe uue hooga pihta hakata. Pool kaheksa tassisime esimese laari asju ära. Kokku kolm käimist, millest teise ajal olime nii kottidega ülekoormatud, et pidin Hellel iga paari meetri tagant kas läpakat või õlakotti kergitama, sest tema tassis parajasti mu raamatuid. Kui raamatud minu kätte said, istusin mingi hetk maas ja üritasime üle saada naerukrampidest, mis tekkisid sellest, et ma lihtsalt ei saanud enam asju maast üles tõstetud, ilma pagasivirna all tasakaalu kaotamata. Kell üksteist olime omadega valmis. Paberid allkirjastatud, võtmed ära antud. Marvin laenas naabritädilt kaalu, et kohvrid üle kaaluda. Ilmselged ülekilod Helle kohvris, minu oma normis, aga mõlema seljakott ligi kümme kilo.

Nüüd istun üksinda oma kolmes toas ja köögis ja kuulan külmkapi surinat.

Kolimine vol 1 jätk

Kuidas peaks üldse võimalik olema aastapikkusest eksistentsist siin välja sorteerida see, mis tuleks kaasa võtta ja see, mis oleks targem maha jätta? Kerge on ju mööda panna...

Sein on nii tühi, nüüd kus ma oma kalli enesetapujänkude plakati maha olen võtnud.

Kolimine vol 1

Kohver laiutab keset tuba nagu põrsas, laienduslukud on juba kasutusele võetud ja suutsin välja sorteerida vaid ühe paari aluspükse. Ülejäänu, mis võib-olla kaasavõtmist ei vääri, lahkub kohvrist järgmiste päevade jooksul. Elus esimest korda viskan minema ka raamatu. Anna andeks, Bernd, aga kuigi sa oled mulle tuhat korda öelnud, et tuleb naeratada, on minu vastus endiselt, et naeratan ainult oma vabast tahtest. Seega, Louise L. Hay "Tervis kehale ja hingele" leiab loodetavasti varsti uue omaniku, kes teda hindab.

Oh, nüüd ma hakkasin seda raamatut lappama (ma olen alati asendustegevustes tugev olnud) ja tuli meelde, kuidas me Hellega kunagi seda lugedes kõhukrambid saime. Ma ei ole sellest raamatust vist veel kirjutanud, aga seal on lõpus lehekülgede kaupa tabeleid probleemidest, nende võimalikest põhjustest ja uuest mõtlemismustrist, mis peaks aitama neist lahti saada. Kihelev pärak - põhjus: süütunne möödunu suhtes; kahetsus - uus mõtlemismuster: hellalt andestan ma endale. Ma olen vaba.

Ma ei tea, kas ma ikka raatsin selle ära visata, sellega võib veel ilgelt nalja saada.

Diabeet - igatsus selle järele, mis oleks võinud olla. Tugev kontrollivajadus. Sügav mure. Elus ei ole enam midagi magusat.

Jalaseen - pettumus, kuna sind ei aktsepteerita. Võimetus kergel sammul edasi minna.

Kõrvetised - hirm, hirm, hirm. Rõhuv hirm.

Kõhukinnisus - tõrkumine vanadest ettekujutustest lahtilaskmise vastu. Minevikku pidamajäämine, vahel ka ihnus.

Sissekasvanud varbaküüned - mure ja süütunne sinu õiguse suhtes edasi minna. Lahendus: see on minu Jumala poolt antud õigus oma suund elus ise määrata. Ma olen kindlas kohas. Ma olen vaba.

Ja muideks, kui keegi teist peaks kunagi Parkinsoni tõve saama, siis teadke, et see tuli teie hirmust ja vajadusest kõige ja kõigi üle kontrolli omada.

Püha hommikusöömaaeg

Kuigi täna ei olnud mu viimane päev tööl, oli ette nähtud mu ärasaatmishommikusöök, kuna boss lendab homme kuhugi... Friedrichshafenisse vms. Kui puhkeruumi jõudsin, oli laud natuke rohkem kaetud, kui ma arvasin, alates salatitest-sinkidest-juustudest kuni lihapallide ja Mett'ini (toores hakkliha sibulaga, veider, aga olin Jonathani soovitusel nõus proovima, vaatamata sellele, et kõigesööja André mu kõrval ütles, et tal see küll alla ei lähe). Ja siis ma sain kingituseks raamatu ja raamitud fotokollaaži kõigist ja pildi taga paberi aadressite ja telefoninumbritega ööbimisvõimaluse jaoks tulevastel Saksamaal viibimistel. Ma üldse ei salli lõplikke hüvastijätte - lihtsalt ei leia sõnu. Niisiis vaikisin, tänasin ja teatasin, et hakaku nüüd kõik sööma, muidu läheb asi kurvaks. Isu mul muidugi polnud, seega lõunapausi ajal, kui hommikusöögist järelejäänut sõime, ajasin oma pool Brötchen'it ja tüki koogist, mille ma kaasa küpsetasin, sisse ainult selleks, et André rahule jääks.

Ja kuna saiakestevarustusmeeskond Jonathan ja André ostsid kümne inimese jaoks kokku 50 saiakest, siis on homne hommik/lõuna ka kindlustatud. Viimase tööks jätan homme neli ventiiliplaati. Siis on kõik.

"Kas sa purjetad või purjutad?"

Eilne koristamine jäi ootamatult pooleli, kui Sönke helistas ja mu purjetama viis. Tee paadisadamani oli tõeline ekskursioon läbi Põhja-Saksa maapiirkondade oma maisipõldude, lehmalõhna, rohetavate väljade, paari pisikese küla ja pideva vaatega fjordile, kaassõitjaks Sönke üle 70-aastane isa, kes tõelise vanakooli mehena mind kenasti teietas ja palus juhil aeglasemalt sõita, et ma saaks vaateid nautida. Kohalejõudnuna vaatasime aias ringi, jõime kes kohvi, kes mahla ja arutasime maailma asju. Vahva oli vahelduseks näha mingit peresuhet, pealegi kui see on hästi funktsioneeriv.

Purjetanud olen elus varem ainult korra. Paar suuremat lainet võtsid kõhus õõnsaks küll, aga sain isegi ise purjekat tüürida. Kokku olime fjordil vist kolm tundi. Ilm soosis meid ka. Tõeline tšill...

Ja kui olime mulle aiast veel kotitäie pirne kaasa pakkinud, sõidutas Sönke mu juba peaaegu pimedas tagasi. Vaevalt õhtusöögiga valmis jõudnuna purjetasin aga sama spontaanselt edasi üllatuslikult Flensburgis viibivate sõprade juurde. Kella seitsmeks hommikul võttis uni ka minu üle võimust. Hommikusöögilauas nägin igasuguseid kreatiivsusi, alates Lowe salaami-konservpaprika-riivjuustu võileibadest kuni Nico vaniljejäätiseni basiilikaga.

Kell kaks - iga roju oma koju. Meenetena kaasa üks natuke kasutatud õhupall ja kaks koopiat korterivõtmetest. Vastutasuks maha jäetud üks nööp.

Soundtrack: Turbonegro - Do you dig destruction?

Heanaaberlus

Kui mulle pool aastat tagasi oleks öeldud, et ma pean pidu koos kamba indoneeslaste ja muude lõunapoolsete tüüpidega ja mul on selle juures lõbus, siis oleks ma sellesse väitesse ilmselt kergelt skeptiliselt suhtunud. Aga uskumatul kombel on neil umbes sama nilbe huumorimeel kui meil ja kui välja arvata Guatemala esindaja, kes on ikka tõeline huanpablo (ilma naljata!), ei ole näiteks Indoneesia/Malaisia temperament (vähemalt lühiajaliselt) isegi liiga ahistav.

Sünnipäev oli. Sünnipäev oli kellelgi, keda ma polnud kunagi varem näinud, aga kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, siis vahet pole. Süüa oli vaaritatud isuga. Langesin jälle sellesse ei-ole-eriti-terav-toit-lõksu, aga selle sai kohe õllega alla loputada, sest seltskondliku osa tipphetk oli joomamäng. Eesmärgiks ei olnud mitte kohutaval kombel purjujäämine (kuigi korra oli indoneeslastega see igatahes juba juhtunud, kui õhtul kell kuus kõik juba tudisid). Tuli lihtsalt ringis istuda, kaardipakist kaarte tõmmata ja vastavalt saadud kaardile juua kas kaks-kolm lonksu, jagada oma lonksud laiali, võtta lonks, kui oled mees või naine või indoneeslane või mitteindoneeslane jne. Seejuures mitte unustada kehtestatuid reegleid, nagu näiteks, et pead pingile püsti tõusma ja vasaku käega paremast kõrvast kinni hoidma. Ja kes tõmbab neljanda kuninga, peab ära jooma klaasi sisu, kuhu eelmise kolme kuninga saajad midagi sisse kallanud on. Jah, mina olen see auväärne King of Cups. Õlu punase veiniga pole just hõrgutavaim kokteil. Kellel ei vea kaardimängudes...sellel lihtsalt ei vea.

Kes see ikka nalja teeb, kui õde ei tee

"Lugesin, et minu liikluskindlustuse väljastas Harjane Mets. Sa pole enam üksi, Dilaila Nahkur-Tammiksaar :D"

Päeva nali, ausõna.

Tuletab mulle meelde, et ühel meie kliendiks oleva firma kontaktisikul ei soovita ma kunagi Eestisse tulla. Pea meeles, härra Kube.

Kähku tehtud, kaunikene

Suutsin ühe päevaga haiguse läbi põdeda. Mõned tunnid pärast magamajäämist algasid mõnusad külmavärinad, nii et pidin tekile veel fliisi peale võtma ja ennast pisikeseks keraks tõmbama. Järgmised tunnid möödusid kord tunnis ärgates, nähes erinevaid unenägusid alates kuskil kuuris kassi pildistamisest, postist, mille otsas oli saksakeelne silt millestki kanepiga seostuvast ja posti all istuvatest rahvariietes tädikestest, lõpetades mingi purgitäie löga vannist alla lasta üritamisega, kui see tervet vanni täitvaks taignaks paisus, rääkimata veel sajast asjast, mis juba meelest läinud. Pool tundi enne äratuskella ärkasin higiga kaetuna ja kui kell kuus on palavik 37,5, siis ei tõota see just head. Seega jäin koju, magasin seitsmest kaheteistkümneni, sõin, magasin kahest neljani ja saingi terveks.

Helle ütles pärast, et oli kuulnud, et Saksamaal on 37 veel täiesti normaalne kehatemperatuur ja palavik algab kuskilt 38 juurest. Ma siis tean, et ma pean natuke oma "palavikule" natuke juurde panema, et mitte töölt viilija muljet jätta.

Eelmise jätkuks

Hommik oli tore. Hobustele õunu sööta, koerale palli visata ja aias ringi joosta, kass süles nurruma panna ja siis tükk aega kampsuni küljest karvu korjata, tiigis kuldkalu imetleda, päikese käes hommikusaiu ja keedumuna süüa ja herilasi minema peletada. Maaelu võlud. Tõeline puhkus. Kui kõik need eelmisel õhtul jagatud elutarkused ka veel kuhugi pidama jääks, siis oleks nende paarikümne tunni sees küll erinevat sorti meeldivaid ja kasulikke ühendatud.

*

Sügavad tänud firmale August Storm GmbH & Co. KG, kes tegi kunagi ääretult aruka otsuse lasta oma firmalogo mingite kleepuvmagusate likööride peale trükkida ja siis need muuhulgas ka Compartile kinkida. Ilma nendeta oleks eile õhtul tunduvalt harvemini kostnud "Prost!", "Skål!" või "Terviseks!". Ääretult arukas otsus, ääretult arukas...

*

Ametlik lõpuseminar oli ära. Vaatamata kõigile sekeldustele ja 45-minutisele hilinemisele, isegi kui olime võtnud kella seitsmese rongi, laabus lõpuks kõik. Kuigi jah, unustada tähtis mälupulk rongi prügikasti kaanele, tõlkida Helle surmväsimuse ja minu tapvalt täis põie kiuste ja valida kahest numbrit 11 kandvast bussist just see, mis vales suunas sõidab, pole just gerade intelligent.

Sain Sönkelt täna suvikõrvitsa. Tegin sellest ja muust söögi. Täna oli värskete toiduainete suhtes hea päev, sest pärast sadamapäevade (vabandan otsetõlke pärast) külastamist rüüstasime kollase kreegi puud, tühjakssöödud ploomipuid ja lõpuks saime saagiks ka kolm-neli valget klaari. Valged klaarid, saate aru! Viimase surusime endale vaevaga sisse, sest ma võin küll iga jumala kord oma Döneri lõpu ära visata, aga valget klaari ma põõsasse ei viruta.

Õhtu lõpp oli meie oma kahe-inimese-lõpuseminar. Sarnane ühele meie esimestest õhtutest, kuigi küünalde arv oli kümnekordistunud ja alkoholikraad poole lahjem. Ettekannetes sisaldusid kõik need juhtumised ja mälestused, mida stipendiaatide ja tähtsate ninade ees rääkida ei kannata. Aga need on just need asjad, mis meelde jäävad. Võib-olla aastaks, võib-olla kaheks, võib-olla selle ajani, kuni ma 70-aastaselt kiiktoolis jalgu kõlgutan.

Paganad

Tänane gospelkoori kuulamine tõestas järjekordselt, et kui sa pole elus kunagi suutnud fanaatilise ilmel Jeesusest laulda, siis on sul terve esinemise aja kas kummaline grimass, millega sa üritad naeru tagasi hoida või see nägu, mida ma tavaliselt kasutasin, kui ma ei tahtnud, et õpetaja tunnis mult midagi küsiks (võimalikult nähtamatu), sest minu keel ei paindu laulma, et Jeesus pesi mu patud ära. Ma ei tahagi. Mulle meeldivad mu patud. Mu patud on palju elulisemad ja usutavamad kui mingi imaginaarne Jeesus. Aga eks igaühel ole mingi asi, mille külge klammerdumine kuidagi head teeb...

*

Ma tahan šokolaadi, aga kõik poed on kinni. Nõme.

Ikka veel võõras...

Tegin täna pilte, kuni akud peaaegu tühjaks said. Alustasin tuttavatest kohtadest, tänavatest, kus võib juba silmad kinni kõndida, mõnest naljaka mälestusega seotud kohast, sadamast...Mingi hetk lõi välja see oh-kuhu-see-tänav-viib-tunne, millest arenes oh-seda-kohta-ma-olen-kaardi-peal-näinud-läheks-sinna. Ja kui ma sealt kiirteeäärsest puhkemetsast, kuhu ma mälus kummitavat tänavat järgides jõudsin, ära tulema hakkasin, sai mu tuttavate kohtade salvestamisest iroonilisel kombel äraeksimine. Tagasiteel alla ja paremale hoidmisest sai liiga paremale, nii et järsku seisin mingil Robert-Koch-Strasse nurgal silmitsi vaatepildiga Aldi-Lidl-tankla. Ja Flensburgi kontekstis ei ole tankla leidmine kindlasti hea märk, kui sihiks on kesklinn. Nõutu oli. Aga egas midagi, ots ümber pöörata, rõõmustada bussipeatuse leidmise üle, jõllitada natuke aega bussiliinide kaarti, peatuste nimed meelde jätta, tänavatel nende järgi liikuda ja kui nähtavale ilmusid esimesed Döneri-putkad, tuttava tänavanimega apteek ja mingi minu jaoks nimetu kiriku torn, olin pääsenud.

Pärast kolm ja pool tundi peatumatult kestnud jalutuskäiku koju jõudnuna avastasin oma lauale unustatud jogurtitassist äädikakärbsed ja pluusi alt lepatriinu.

August

Kuradi äädikakärbsed!

Ja küpsemine, nokitud-näritud ploomid muru sees ja päike, mis õues istudes naha tulikuumaks ajab ja viljalõikus (märkasin täna jooksmas käies, et vili on niidetud ja see tabas mind täiesti ootamatult) ja aeg, kus haavad ei taha paraneda.

Bilanss: Beach Party St. Peter Ording

48 tundi. Kaks ööd kolmekesi Volkswagenis ühel küljel magamisest valutav õlg, mõõdukas päikesepõletus, ilusad inimesed, koledad inimesed, vedelikupõhine toitumine, roheline tuli näitamas, kus kodu on, liiv sokis ja ketsis ja püksisäärtes, vähene uni ja...

Loll, aga järjekindel

Või lihtsalt järjekindel. Saagil pole ju viga.

Pea töötab

Täna oli tööl täitsa tore päev. Esiteks oli hea, et ma sain Herberti puudumisel natuke saatelehtede ja tellimuste kinnitustega tegeleda, sest (kuigi tulevane tõlkija ei tohiks seda öelda) tõlkimisest oli kergelt kopp ees, eriti pärast seda lauset, mis pani mind kahtlustama, et American Petroleum Institute'is töötab mõni Thomas Manni kauge sugulane. Sest kes veel kirjutaks normi sellise lause: When vertical rod runout readings are taken at several positions along the entire length of the piston rod, the readings will generally indicate that sag for a long rod attached to a crosshead and to a piston, when installed in a compressor assembly with precise geometric parts that have been proven to be perfectly aligned, will exhibit deflection characteristics similar to that for one end supported (at the crosshead) and one end fixed (at the piston). Saksa keelde panduna andis juba Buddenbrooks'i kuuenda osa, alapealkirjaga Kolvivardad mõõdu välja küll.

Teiseks õppisin ma selgeks, kuidas on saksa keeles lintsaag (ja kuidas see töötab), vahemaa ventiiliplaadi ühe kanalirea kahe kanali vahel, oskamatult tehtud töö, ventiiliplaatide lihvimisvahend (meenutab abrasiivmaterjalist tagurpidipööratud potti) ja konnasilmad.

Miski mu laua peal tegi just imelikku häält.

Kokkuhoid on ostujõud!

Juba pikemat aega olime plaaninud oma marjavajaduste rahuldamiseks üles otsida maasikapõld, kus saab süüa, palju jaksad ja kui enam ei jaksa, siis ise korjata ja kaasa osta. Maasikahooaeg on peagi läbi, seega trotsisime järjekordset äikeseohtu, pakkisime karbid-kotid kaasa ja läksime marjule. Teed teadsime vaid umbkaudu, seega kõnetas Helle rattaga meile vastu vuravat vanahärrat. "Liiga hilja. Põld niideti maha." Meie ehmunud ilmete peale lisas aga, et marju seal veel natuke on ja saab niisama korjata. Edasi! Mingi hetk hakkas Helle juba ninaga nuhutama ja teatas, et tunneb maasikalõhna ja kui ma kauguses ühte põldu märkasin, läksime uurima, kas oleme õiges kohas. Põllu äärde jõudes oli pilt selge: õhu asemel oli maasikalõhna pilv. Okastraat meid ei häirinud ja pugesime läbi. Ah et natuke maasikaid... Põld nägi välja nagu sõjatander, mädaste ja katkiste maasikate lödaga kaetud. Aga iga kõlbmatu maasika kõrval oli teine küps või alles valmimas. Ja nii kaugele, kui silm ulatub. Ja siis veel mäest alla. Tahaks omanikku, kes selle maha niita laskis, kohata, siis saaks öelda, et nii lolli pole veel näinud. Üks kilekott täitus teise järel. Keeldun seda ahnuseks nimetamast, ma lihtsalt tahtsin häbiväärsest mädasurmast päästa võimalikult palju maasikaid. Juhuks, kui keegi peaks tulema meid sealt ära ajama, mõtlesime välja strateegia: puruvigases saksa keeles ütleme laused: "Mina arvama, rämps. Mina näljane. Kodu kaks laps. Kolm! Mees surnud. Töö ei ole.". Ja loodame, et ei ole järgmisel päeval tasuta jagatava ajalehe esiküljel.

Näpud punased, kott marju täis ja käsi veel viimaseid ahvatlevaid marju kaasa haaramas, lahkusime läbi okastraadi. Aju ikka veel korilaseprogrammil, piidlesime koduteel veel puu otsas valgeid klaare, aga varuvariandiks arvestatud vaarikakribalad jätsime puutumata. Loogiline ju. Vaadake ise.

...

Ja sinna läks mu viisaastakuplaan. Avastusega, et kui kätte jõuaks 2013. aasta ehk mu teise tasuta kõrghariduse saamise aeg, poleks vahet, sest EMU tehnika ja tehnoloogia erialale, spetsialiseerumisega taastuvenergeetikale, on ainult riigieelarvevälised kohad. Ja muule spetsialiseeruda ei taha, sest ergonoomika tähendab inimesi ja tootmistehnika traktoreid ja energiakasutus elektrimasinaid.

Lähen nüüd kulda kaevama.

Saan!

Kuidas ma ei olnud märganud, et kodutee alguses on just selline kreegipuu, mida ma olen otsinud, sest selle küljest korjamine ei nõua mingit pingutust. Ei hüppamist, ei ronimist. Täiesti kättesaadav. Paar sammu tuleb nõgestest läbi minna, aga natuke kõrvetada saamine ei tee ju midagi, kui tahtmine on suur. Nädalake või nii tuleb veel kannatust varuda ja siis on küpsed. Haa!

Tahan!

Esimesena avastasin kirsipuu kõrvalisemat teed töölt koju tulles, kui üks punane kirss keset teed vedeles ja mu tähelepanu püüdis. Kirsid olid kõrgel, oksad haprad ja puu kasvas kraavis. Ainult ühe sai kätte.
Siis nägin, et see hiigelpuu, mis mu toaaknast paistab, kannab kirsse. Oksad on kõrgel ja suure hüppamisega sain paar peo sisse püütud.
Eile käisin jooksmas ja nägin mingeid vilju maas. Juba harjumus - mari maas, pilk üles, et näha, kust see küll tulla võiks. Kreegid vist seekord. Mõned käeulatuses olevad olid küpsed, aga õiged olid muidugi ladvas. Kõrgel.
Täna Sandbergi tänavat mööda üles tulles nägin maas ploome. Arvata oli, et ma ei saanud ühtegi kätte. Kõrgus oleks sobinud, sest puu kasvas allpool asuval tänaval, aga juhtumisi eraldusmüürist piisavalt kaugel. Ma isegi ei imesta.

Aga ma ei anna alla. Ei mingit kui-ei-saa-siis-ei-taha
-ka-viinamarjad-ja-kirsid-ja-kreegid-on-hapud-juttu. Veel mitte.

Kolm

Pärast korralikku väljamagamist oli laupäeva esimene päevakorrapunkt lõunasöök bossi ja tema naisega. Võite imestada, ma ei saa ise ka täpselt aru, aga tundub, et mingi osa mu töökaaslastest on nõuks võtnud mind lapsendada. Korra külastatud hiinakas proovisime seekord buffet-lauda. Maitses hästi ja kõht sai täis, kuigi imestan, miks nad sinna ikka ja jälle lähevad, kui tihtipeale - õnneks mitte veel sõna otseses mõttes - supist karva leiab. Kord on toit ülesoolatud, kord saad mineraalvee asemel Coca-Cola ja nii edasi. Aga eks harjumus mängib ka oma rolli.

Et jätkata aasia roogade lainel, juhindusime Helle indoneeslasest korterikaaslaselt saadud flaierist ja läksime välistudengite korraldatud üritusele, kus teemaks seekord Nepal. Maitsesime kohalikke roogi, mida oli valmistatud juba viis tundi järjest. Edasiseks panen kõrva taha, et kui nepallane ütleb, et sümboolselt punases potis toit on vürtsikas, ei tasu mõelda, et tahaks ikka teada, kui vürtsikas. Tulemuseks sinisesse salvrätikusse nuuskamine, õhetav nägu ja kuumav suu. Endalegi uskumatult ei olnud internatsionaalne seltskond seekord kurnav. Üks korraldajatest, Bollywoodi-välimusega vestistatud nepali noormees, näitas slaide, naeratades iga slaidivahetust paludes nii, et ma peaaegu nägin ta suunurgas sädelust ja kujutasin teda mingit india tantsu vihtumas. Kui pidime lahkuma, surusime tal hüvastijätul kätt ja kuulsime, et kuna ta teab Helle indonees-korterinaabrit, kavatseb ta nende korterit külastada. Bollywood Helle kodus! Kui see ometi tõeks saaks!

Ja kolmandaks üle pika aja kohtumine poistega. Ei saa öelda, et päris esimene, aga teine küsimus küll oli see, et kas me oleme kiirtoiduputkas käinud. Ilmselgelt eritasime üsna tugevat aasia toidu lõhna. Liikusime siis niimoodi kellegi ärasaatmispeole, keda me päris täpselt ei tundnud ja pärast seda, kui keegi meist kallas ameerika lippu imiteerivatele kreppribadele jooki, mille tulemusena värvus allolev laudlina punaseks ja mina olin jätnud kahtlase väärtusega sissekande siirate hüvastijätusõnadega täidetud märkmikusse, lahkusime. Õhtu lõppes küünlavalgel Marvini õudusjutte kuulates, publikuks üks hüplik, kaks huvitatut ja üks tukkuja. Jah, miski pole ikka muutunud.

*

The waitress brought me another drink. She wanted to light my hurricane lamp again. I wouldn't let her. "Can you see anything in the dark, with your sunglasses on?" she asked me.
"The big show is inside my head," I said.
/Vonnegut/

See aeg, mis mingi hetk tundus hirmutavalt lühike, on järgmisel hetkel nii pikk, et ei tea, mida sellega peale hakata. Tuulelipp. Kui viimane külaline on ära saadetud ja esimestel saabumispäevadel välisukse kõrvale lahtrisse topitud nimesilt on peaaegu loetamatuks tuhmunud, siis on varsti aeg. Ei tea, kas oleks rumal või tark valmistuda?

Punaste sõstarde isu on.

Tarkuseteri

Õppetund 2: kuidas endale piinlikust tekitada
1. Jaluta peatänaval. Soovitav oleks valida kellaaeg, kus inimesi on piisavalt liikvel, seega kuskil pärast kella 16
2. Jää foori taha seisma ja jõllita pingsalt punast tuld, et tähelepanu hajutada
3. Kui foor läheb roheliseks, poe rahvamassi vahelt läbi, et kaaslane oleks võimalikult kaugel, kui peaks olema tarvis häbissesattumist takistada
4. Märka silmanurgast mahakukkuvat rahakotti
5. Hõika "Õu!" ja tee esimesed sammud võimaliku rahakotikaotaja kaugeneva selja suunas
6. Mõtle ümber ja ürita enne rahakott päästa
7. Siruta käsi rahakoti järele
8. Vaata, kuidas rahakott rahakotile ebatüüpilise liikumiskiirusega eemaldub
7. Märka tamiili
8. Märka kampa noori, kellest üks hoiab spinningut
9. Ropenda (soovitatavalt eesti keeles)
10. Põgene

Tarkuseteri

Õppetund 1: kuidas peletada Jonast
1. Defineeri Jonase olemus (ilane "iluspoiss", füüsilise kontakti vajadusega)
2. Hangi endale meessoost sõber
3. Seleta talle Jonase olemus, lisades ka paar konkreetset näidet (kirjelda näiteks, kuidas Jonas otsese põhjuseta tervituse asemel sulle pea õlale paneb)
4. Juhtu tänaval meessoost sõbra seltskonnas Jonasega kokku, et nägu ja tegu kokku viia
5. Mine peole (sõbraga)
6. Jõua teatava joobeastmeni
7. Tee kindlaks, et need sõrmed, mis sind just ribidesse tabasid, kuuluvad Jonasele
8. Oota, kuni sõber vetsust tagasi tuleb
9. Jälgi, kuidas omad vitsad peksavad ehk kuidas meessoost sõbra pea maandub Jonase õlale
10. Oota, kas läheb huvitavamaks
11. Vaata, et lähebki, sest meessoost sõber laulab Jonasele otsa vaadates kaasa laulu, mida üks meessoost inimene tavaliselt naissoost inimesele laulaks
12. Keera selg ja naera
13. Naudi igavest vabanemist

Noh

Kuigi ma lõhkusin oma saepuruplaadist riiuli ülemise plaadi, kaotasin ära oma eesti telefonikaardi, rebisin katki äsja ostetud ja kindlalt õige värviga, aga number liiga väiksed sukkpüksid ja tõmblen jätkuvalt unes, on ikkagi tore, kui saad riiuli parandamiseks isemeisterdatud peitli, millele eelneb respekt peitli kui sellise tundmise eest, aitad treipinki programmeerida, millele eelned respekt koordinaatteljestiku kui sellise tundmise eest ja kuuled firma ülevõtjalt, et juhuks, ma ütlen juhuks, kui ma peaks tagasi Saksamaale tulema ja Eesti majanduskriisile keskmist näppu näitama, siis mulle on igatahes töökoht garanteeritud.

Klaaspärlimäng

Mustad kummikindad küünarnukist üle, kõrvaklapid pähe, nupp sisse, jalg pedaalile, käed aukudest sisse masinasse, paremasse kätte surveõhuga klaaspärleid pihustav püstol, vasakusse ventiil. Üle nelja tunni tööd. Selline oli minu tänane tööpäev.

Varsti välja sulama.

Kolmapäev, peaaegu nagu vanasti

Eile oli minu- ja meesteõhtu. Veider, et kui meeste seltskonnas on ainult üks naine, muutuvad mehed kuidagi eriti... meheks ja võtavad sind ka peaaegu mehena. Välja tulevad kõik tavaliselt meesteringi kuuluvad naljad (loe: autod, väljaheited, naiste kehavormid). Ja kuigi mõni aeg-ajalt viskab kontrolliva pilgu, et näha, mis nägu mul järjekordselt sõna "rinnad" kuuldes on, läheb kõik samamoodi edasi (ilmselt sellepärast, et ma ei jookse "iu!" karjudes välja). Tegelt ongi nii normaalne, sest sõprade ringis ei peakski vajalik olema oma olemust kuidagi maha suruda. Ehk siis: aktsepteeri või ära suhtle.

Flensburgi ülikoolis on nüüd poolametlikult ka uus eriala - leheriisumine õppesuunaga tamm. Tõestatud, et ka sellist infot kandva üliõpilaspiletiga saab peole minnes tudengisoodustust.

Tornaado

Eile, kui mina põnevusega ainult müristamist ja lausvihma nautisin, viis väike tornaado Flensburgi äärealadel Franki maja katusest tüki minema ja rebis puid maast välja. Internetist vaatasime isegi klippi, kus oli näha, milline auk katuses haigutab ja kui suured puud olid juurtega maast välja ja kidaliseks kistud.

Seda, mitu katust Flensburgi Tornaado (kahes isikus) täna õhtul sõitma paneb, näeme varsti. Loodetavasti mitte uudistes.

Keskaeg

Maheda valgusega laualamp Helle läbipõlenud vannitoavalgustit asendamas pole midagi selle kõrval, et minu täna funktsioneerimise lõpetanud vannitoalambi aset täidab kolmeharuline küünlajalg. Tahaks näha, kuidas ma kombineerin näopesu ja kraanikausi niigi kitsukesel serval balansseeriva lühtrimõõtu raudmoodustise, mille küljes on kolm leeki. Samas, põnevus ja romantika on alati võitev kombinatsioon olnud.

Kui tegu oleks halva komöödiaga, oleks kellelgi kindlasti küünlavalguses kõhulahtisus.

Ühevärviline

Tavaliselt oli mu nädalalõppudel üks kindel muster ja isegi, kui see polnud alati kõige arukam muster, oli see lohutavalt kindel muster, mille peale võis alati loota. Ainult detailid varieerusid. Viimased kaks nädalavahetust on olnud ... mustrita. Hindamiskriteerium: kui ma pole pikemat aega oma kehalt ühtegi sinikat leidnud (seal on alati mõni), pole viimasel ajal midagi märkimisväärset toimunud.

Kõik nad

Tervitaksin siinkohal Sönket, Brunot, Franki, Andréd, Hans-Peterit, Jonathani, Herbertit, härra Rauschi, Birgitit, kuigi ta on peaaegu märkamatu, ja kahte kassi, kes moodustavad nii toreda töökollektiivi. Thomast ei tervita, sest tema mulle eriti ei meeldi (põhjuseid olen juba maininud). Ilusat nädalavahetust.

Ahjaa, Jonathan andis mulle täna Knoppersi.

Vaeslaps ja head võõrasisad

Nagu sellest oleks veel vähe, et mu ülemus arvab, et õnnetut vaeslast kaugel maal (mina siis) tuleb süstemaatiliselt šokolaadiga kostitada, unustamata seda, et mõlemad kunagised käigud trükikotta lõppesid kakao ja võileivaga kaubanduskeskuse kohvikus ja viimati, kui pärast vaba neljapäeva keegi reedel tööle ei tulnud, mina aga korraks - küll hiljemaks kui tavaliselt - ikka kohale läksin (et päeva mitte raisku lasta), lõpetasin ma ülemuse ja tema naisega hiinakas perekondlikul lõunasöögil. Nüüd on hakanud mu kabinetikaaslane ka mind toitma. Paar korda olen ma tema käest juba varemgi Snickersit saanud, nüüd on järg Knoppersi käes. Nii reedel kui täna (kui esmaspäev poleks vaba olnud, siis ilmselt poleks ka esmaspäev vahele jäänud) olen ma tema suust kuulnud lauset: "Mul on sulle midagi.", mille järel potsatab mu lauale järjekordne maiustus. Vähemalt tema ei saa arvata, et ma nälgin, sest mäletan täpselt meie arutelu teemal "söön-ennast-oimetuks-aga-juurde-ikka-ei-võta-oo-söök-on-hea-ilma-ei-saa", mille lõppedes mõtlesin ma, et viimaks ometi veel keegi minusugune. Milles siis ikkagi asi? Kaks võimalust: kas ma näen mingil mulle teadmata viisil eriti armetu välja või on tegu ühega neist inimestest, kes on lihtsalt loomu poolest nii kuradi head. Eks ma ole viimasel ajal jah päris palju üksinda kabinetis pidanud istuma, aga... Ei, ta on ikka üks neist, kes tekitab sus parandamatu soovi olla parem inimene.

Kahjuks on mu mälu jätkuvalt kehv ja mu kümmekond plaani talle šokolaadi osta on siiamaani lõppenud sellega, et ma virutan endale vastu otsaesist ja ütlen: "Persse, jälle!"

Orks on elu!

Tänane õnnelause: Inimeste jagamine heaks ja halvaks on absurdne. Inimesed on kas sarmikad või tüütud.

Need Orkuti õnnelaused on mõnikord ikka nii põhjapanevad. Sobivad hästi hommikutundidesse ja juhivad su kindlalt läbi algava päeva. Kui ma suureks saan, hakkan ma Orkuti õnnelausekirjutajaks. Hoiatan juba ette, midagi normaalselt sealt ei tule.

Kaalud

Leidsin arvutist paar pildikest Kaalude kohta (ma küll ei tea, miks heade Kaalude pildil on mees ja halbade Kaalude pildil naine, aga ju siis nii peab). Enda kohta leian mõlemalt midagi. Kas siis teatud loomingulisuse/loovuse, tasakaalukuse, diplomaatilisuse ja lepitajaks olemise või hoopis püsimatuse, kannatamatuse,(loodetavasti kerge) kõrkuse, eskapismi ja otsustusvõimetuse. Niimoodi ma siis kõigun, kord oma paremate, kord halvemate omaduste poolele. Öelge veel, et Kaalud on alati tasakaalus.

Tee

Avarust oli vaja. Läksin jalutama. Kui korra kuhugi kõrgesse rohtu tallatud rajale pöörasin, hakkasid järgmised rajad mu ees hargnema, ühest kasvas teine, üks viis läbi heki, järgmine kuhugi lagendikule. Lõhnas nii suviselt. Ongi vist suvi. Oli just see hetk, kus päike pole veel loojunud ja päevasoe on alles. Mingi tuvi tegi oma huu-huu-hu-huud ja ma mõtlesin järsku, et ma pole see aasta veel kägu kukkumas kuulnud. Kuidas ma siis tean, mida on oodata? Kas siis kägu ei tea, et teadmatus on kõige hullem? Korjasin peotäie kõrsi ja tulikaid ja ristikunuppe, kõike, mis pihku jäi. Mingid linnud veel laulsid ja kellad ühes Flensburgi tosinkonnast kirikust lõid ja lõid ja lõid. Kui järgmine rada mu künka otsa viis, et korraks Tarupi punasele katusereale pilk heita, jäid need ka vait.

Same old

Lugesin just enda vanemaid blogipostitusi (juhuks, kui mälu mõne koha pealt juba tuhmistunud peaks olema). Ühes postituses kirusin ma naaberpraktikanti, et ta suure summa eest ainult šokolaadi sööb ja ventiile kinni keerab. Naer tuli peale, sest alles esmaspäeval tuli ta jälle meie kabinetti, võttis laualt viimase Merci ja toppis korraga suhu (mille peale Jonathan nii nokkimise mõttes ütles, et hei, see oli minu). Ja vähe sellest, esmaspäeval rääkis boss ka seda, et lineaarkompressori ventiil oli nii kõvasti kinni keeratud, et läks katki ja uputas pool töökoda ära. Keerajaks muidugi Ventiilikeeramise Üleminsener. Mõned asjad ei muutu ikka kunagi.

*

Täna öösel nägin unes, et olin pisi-pisikene jänes ja oli veel üks pisi-pisikene jänes, kellega koos ma kõndisin vett otsima. Samal ajal oli mingi lein või matus (kuhu me hilinesime) ja kui kõik teised pisi-pisikesed jänesed kallutasid leinamarsi ajal oma pisikestes kiivrites pead vasakule, sõime meie pohlamoosiga täidetud korvikesi. Järgmisel hetkel olime me rongis, suured inimesed olid ka, rongiakende taga möllasid multifilmivärvid, me kihutasime rongiga suurt jõge mööda üles ja ma üritasin veenda suurt inimest, kelle süles ma pisi-pisikese jänesena istusin, et ta ei tohi jätta ehitamata tervet maad läbivat raudteed, sest see on me ainuke võimalus.

Interpreteeri seda, Freud.

*

Jonathan näitas mulle töö juures Norra-puhkuse pilte. Ääretult ilusad kaadrid. Eriti ühest järsust ja sügavast fjordist. Ja siis ta rääkis selle fjordipildi juurde loo, kuidas enamus inimesi, kes selle fjordi kohale kaljuservale ronivad, võtavad prooviks mingi kivi, lasevad alla kukkuda ja ootavad, millal see ükskord alla jõuab. Üks ta sõber oli aga võtnud maast mingi oksa ja selle minema virutanud ja sel hetkel, kui oks ta käest lahti pääses, nägi ta silmanurgast, kuidas kellegi koer õhinaga mänguasjale järele jooksis.

Selline lugu siis. Ilusat päeva kõigile.

"On see õitsvate kaktuste sosin?"

Kibuvitsad õitsevad. Ja lõhnavad.

Alliksaare lugemise aeg on jälle käes. Pean küll piirduma internetiga, aga parem see kui mitte midagi.

Tsiteeriks, kui suudaks valida mõne rea, mis oleks parem kui teised.
Kui ma nüüd sellega alustaks, oleks oht, et lõppu enam ei tuleks. Seepärast "sookail soovitab soojalt loobuda."

Aga siiski. See õitsvate kaktuste sosin.

Igapäevaelu koletised

Ostsin raamatu. Ilusate piltidega ja äärmiselt õpetlik, niivõrd kui inimene üldse õppimisvõimeline on. "Monster des Alltags" ehk "Igapäevaelu koletised" on pealkiri. Mul on leksikoni esimene köide. Kui oleks kõik kolm, saaks täieliku ülevaate inimlikest pahedest. Tagakaanel seisab: "Unustage Mina, Ülimina ja pärispatt, arhetüübid, karma ja Saatan: meie sundide ja tungide, meie tegude ja olemuse taga ei seisa keegi muu kui igapäevaelu koletised!" Ühelt poolt humoorikas võimalus kõik oma patud pahesid kehastavate isikustatud kollide arvele kirjutada, kelle ohvriks me endast sõltumatult langenud oleme, teisalt... Teisalt peaks see tähelepanu viima sellele, kuivõrd me kannatame Edevuse, Enesehaletsuse, Ebatolerantsuse ja Kadeduse all, kuidas me igapäevasteks külalisteks on Piinlikkus, Hirm, Enesehävitus, Maailmavalu, Soovunelm, Kiusatus, Purjutamine ja Sisemine Tühjus. Ja kuidas me teeme näo, et oleme ju ainult inimesed, kõigil on inimlikud nõrkused, mis siis sellest. Aga isegi pärast kõige selle teadvustamist jääb ikkagi vaid küsimus: kas me üldse tahamegi neist kõigist lahti saada? Kas siis jääksid alles ainult Pühendumus, Heatahtlikkus, Töökus ja Moraal? Tundub, et siin tulevad mängu Ignorants, Nõrkus ja Lõbujanu ja võtavad olukorra jälle oma kätesse...

Hetked. Jälle.

Mõnikord tuleb mõni sõber üsna spontaanselt külla. Ja siis saab jälle mõnusasti koos aega veeta. Jäätist limpsida ja pargis kõrge rohu sees vedeleda ja raamatust ette lugeda ja kollase teki peal piknikku pidada. Olla (või vähemalt üritada olla) ainult selles hetkes, sest tead, et see on viimane kord, kui sa toda inimest näed (kuigi kunagi ei tea, mida elu toob), sest tema tee viib varsti tagasi lääne poole, Ameerikasse ja meie tee paar kuud hiljem itta. Ja siis jääb alles ainult ports hetki, mida meenutada. Ja võimalust neid hetki juurde tekitada tuleb ära kasutada. Carpe diem, teate küll.

Taevas ja maa

Vaba päev. Taevaminemispüha (aitäh, Kristus). Päeva tegu: paar lehekülge lugemist, kolm söögikorda, sõrmeküünte nulliga maha lõikamine (sest olin mõned murduma kippunud küüned lihtsalt vaikselt olematuks rebinud), varbaküünte punaseks lakkimine (sest viis kuud tagasi siniseks kukutatud küüs on endiselt sinine), üks harmooniatee ja juurdekäiv arutelu, paar lolli saadet MTV-st ja tervet pead täitev muusika, nii kõvasti, kui kõrvaklapid ja kõlarid võimaldavad.

Lähen pesen sokid ära.

Ikka-ikka lõuna poole

Kui me kunagi umbes kuu tagasi saime kutse järjekordsele seminarile, mõtlesime esimese asjana, et mis koht see Goslar ometi on. Guugeldasime tulemusena jõudsime järeldusele, et see on mingi väikelinn 400 km ehk viie tunni rongisõidu kaugusel ja leidsime, et sinna vist ikka ei viitsi sõita. Mingi kummalise tuju ajel muutsime aga meelt ja ausõna, see tõestab, et mõnikord on meil ikka natuke mõistust ka peas. Goslar osutus imekauniks Unesco maailmapärandi linnaks, tuhande punase katuse ja kirikutornidega, mis palistasid taevaserva, kuhu ka ei vaataks. Meie elukoht oli mõistust krussi ajava planeeringuga maja mäejalamil, armsa siseaiaga, mille tiigis sebis triljon konnakullest. Maja kõrval nõlval sai pauside ajal rohul lebada ja kuulata, vaadata, olla.

Seminarid lähevad iga korraga paremaks. Või on asi selles, et inimesed, kellega tihtipeale koos seminarile satume, on sõpradeks saanud. Sõpradeks, kellega mäe otsa pildistama ronida, allkorruse baari rüüstada ja lõunasöögi ajal eesti keelt harjutada. Teemaks oli seekord taas kliimamuutus (ja majanduskasv, mis langes teemade hulgast välja, sest seda lihtsalt pole). Kuid vastupidiselt eelmisele kliimamuutusi käsitlevale seminarile, kus ma suuremaltjaolt ainult mittemidagiütlevaid graafikuid nägin, oli seekord kogu aeg põnev. Dotsent oli kadestamisväärselt tark naine, kelle huumor oli üks põhjustest, miks terve grupp (väljaarvatud umbkeelsed hiinlased) seminari lõppemise üle kurvastas. Kui ma kunagi suureks saan, lähen ma ka midagi praktilist õppima. Mitte küll geograafiat nagu tema, aga näiteks keskkonnakaitset. Ja selles doktorikraadi omandada ei tundugi nii peletav.

Nalja ja naeru jätkus veel tagasiteelegi, kus me kohtade puudumisel rongis ühe lõigu esimeses klassis sõitma pidime. Tulemuseks oli meie kõrval üle nelja istme laiutava mehe meelepaha, kes meile lõpuks hapu näo vahelt midagi arusaamatut nähvas. Meie aga otsustasime üksmeelselt nõustuda Nataliyaga, kes paberile kirjutas (sest rääkida me enam ei julgenud): "Esimene klass suudab endale osta vaikust, kuid ei suuda osta uusi sokke, milles auku poleks."

Selliseks oleme me kõik loodud

Laupäeval sõitsime Anuga laevaga Glücksburgi, jalutasime pargis ja lossi lähedal ja lõpetuseks (või kulminatsiooniks) kasutasime ära olukorra, et mul on priipääse Gkücksburgi termidesse või siis vähemalt basseini. Kõigepealt mulistasime natuke basseinides, siis aga liikusime edasi saunade poole. Esimese asjana jäi teele mullivann, mille ümber ringis ahvatlesid juba erinevad saunad. Ronisime krapsakalt sisse ja lasime jahedal veel ennast saunade tarbeks natuke maha jahutada. Mööda jalutas üks vanamees. Vaatasin Anule hämmastunud pilguga otsa. Anu vastas samaga. Okei, mõtlesime, las tal olla siis ainult rätik teatud koha ette seatud. Ma lihtsalt ei vaata ta karvast tagumikku. Ju siis on selline imelik mees. Mees libistas rätiku täiesti eest, riputas nagisse ja kadus sauna. Panime Anuga suud uuesti kinni ja istusime edasi. Olukord aga kordus. Ja veel. Siis andis oma panuse ka naissugu. Meie silmad venisid veel natuke suuremaks. Lahendus saabus, kui termide töötaja meie juurde kõndis ja teatas, et bikiinidega ei tohi mullivannis olla, sest tegu on sellise tsooniga, kuhu ujumisriietega tulla ei tohi. Ahsoo. No me siis... läheme ja leiame lahenduse. Kuna meie pole oma avaliku alastuse suhtes veel nii vabameelsed (ehk oleme veel liiga noored...), otsisime riietusruumist oma rätikud ja kandsime edaspidi neid. Järgnevad tunnid kujunesid siiski selliseks, et ükskõik millisesse sauna me ka ei astunud, ootas meid alati vähemalt üks eksemplar juba ees. Ütleme siis nii, et sellist paletti pole me veel näinud. Vanusepiir oli kahjuks kuskil 40+ kandis, suuremalt jaolt üle kuuekümne. Tundub, et inimestel pole üldse häbi alasti olla, kui reeglid seda ette näevad, samas, kui võõrastele ei taheta tavaliselt isegi selle tunnistajaks, kuidas riideid vahetatakse.

Aga saunad olid head. Päriselt ka.

Been and gone

Jälle miski möödas. Anu on tagasi Eestis.

Kauaoodatud ja korduvalt edasilükatud soolaleivapidu Marvini, Lowe ja Sarah juures oli ka reedel ära. Soola ja leiba ei viinud, küll aga plekieemaldi spetsiaalselt punaveini jaoks, sest nädalake varem oli mul õnnestunud vaibale just selline ja üsna suure pindalaga plekk tekitada (kontrollimatud jalaliigutused, aga eks normaalsed inimesed panevad ikka avatud pudeli põrandale). Järgnes karm (kuigi loodetavasti vaid pooltõsine) keeld kui mitte igavesti, siis vähemasti soolaleivapeole veini mitte kaasa tuua. Andsin ükskord pühaliku lubaduse tollel peol kibeda lõpuni viibida. Tegin ära, kuigi lõpp... ei olnudki nii kibe. Pidu oli üldse selline armas. Sõbrad, kes naeratavad su saabudes, tuttavad, kes võib-olla ei lasku sügavamasse vestlusesse, aga löövad vähemalt klaase kokku (sest alkohol ühendab ju kõiki). Hommikune päike ja kummalisel kombel sokki tekkinud auk. Kaheksa kuud on teinud oma töö.

Kaheksa kuud. Anuga linnas jalutades ja tema ehedat vaimustust jälgides hakkasin ise ka uuesti märkama neid asju, mis on muutunud nii loomulikuks, lihtsalt ümbruseks, aga teisele tunduvad nii uued ja huvitavad. Püüdsin ise ka selle pilguga vaadata, nagu oleksin äsja saabunud. Ja jälle uusi tänavaid ja kohti avastada, kontrastiks igapäevasele bussipeatusesse-tööle-bussipeatusesse-poodi-koju-marsruudile. Kõrvaltänavad, pargid, eramajade aiad, tänavad, kuhu pole kunagi olnud põhjust sattuda. Viimasel ajal surub ennast aina teravamalt esiplaanile see tunne, et kui nüüd ei vaata ja jälgi ja ei tee ja ei ole ja kõike ära ei kasuta, mis veel kasutamata, siis varsti... varsti on jälle möödas.

Tundub, et see kibe lõpp, milleks ma ennast kohustasin, tuleb millalgi hiljem ja seda hullemini.

"Aber du bleibst ja bis zum bitteren Ende?"
"Ja, ich bleibe bis zum bitteren Ende."

Kauboid ja indiaanlased

Elu segas blogielule vahele. Ei mäleta, millal viimati välja magasin ja ega ei maga vist ka enam. Kunagi. Mitte-mitte kunagi. Nali. Aga tegelikult on kalendrit vaadates üsna mitmed nädalavahetused järjepanu sisustatud. Ja see tähendab tavaliselt vähest und.

Pesin vahepeal vannitoas pesu ja toppisime veel masina ka täis. Mõte läks sellega kaduma. Ahjaa. Sisukas nädalavahetus oli. Ameerika sõber Rostockist külastas eesti tüdrukuid Flensburgis. See ka põhjus, miks mul nii palju musta pesu on. Lõkketoss näiteks on hea seletus (sest rannas grillimine on õige viis 1. maid tähistada). Tihe tegevuskava, mis takistab sokkide pesemist, on näiteks teine (sest vaja on laevaga Glücksburgi sõita ja kinos käia ja peol ja kohvikus ja linnas jalutamas). Purjus inimesed, kes peol sulle alkoholi peale kallavad, on näiteks kolmas (sest... noh, purjus inimesed teevad nii). Ja nii edasi.

Aga ülehomme ärkan ma pool viis ja toon Anu Hamburgist siia. Kassanäe.

Roosa on nummi

Ma siis uuendasin oma voodipesu ja muude ihutarvete tonaalsust. Mul on nüüd mitu asja, mis on läbi teinud kevadise uuenduskuuri, jäädes tegelikult samaks. Nagu remont või nii. Seega oman ma justkui uut saunalina (kollased servad, roosa keskpaik), kaks helerohelist sokki (roosad), kollane padjapüür (lähedalt uurides mõnest kohast roosa), üks khakivärviline sokk (roosa varbaga) ja ühed aluspüksid (beežikasroosad). Ahjaa, roheline voodilina, mis näeb välja, nagu oleks selle peal Prantsuse revolutsiooni ajal mõni mässaja une pealt surnuks pussitatud (ehk siis rohekas-roosaka laiguga). Kui tol ajal oleks need pealevenitatavad linad juba olemas olnud. Aga natuke kirju oli ta juba viimati. Jah, saite õigesti aru, ma panin muu kirju pesu hulka ka kaks punast sokki.

Teetähised

Ma olen veel elus.

Seljataga on võitlused internetiga, ajaga, unega, rongiliiklusega. Mõtetega. Nädalalõpp algas neljapäevase(öise) grillpeoga, liikus sujuvalt edasi kultuuridevahelise kommunikatsiooni seminari (mille kõrghetk oli kultuuridevaheline disko), vajus vaikselt pühapäevasesse päikesesse ja umbse õhuga inimestest pungil rongisõitu ning lõppes üsna valusalt tänahommikuse äratuskellaga.

In vino veritas.

*

Kõik kevaded on mingil kombel ühtemoodi. Isegi kuupäevad võivad aastate lõikes kokku langeda.

Mälu on õnnistus ja nuhtlus ühes.

Jälle

on käes need ajad, kui kojusaabumise hommikute ilma ilu on pöördvõrdelises seoses enesetundega ja maja taga on kraana vinnas.

Meil on kõige realistlikum uus hüljeste, pingviinide ja jääkarudega dušikardin.

Töösuutäite lugeja

Kõrvalkabineti praktikant hakkab vaikselt närvidele käima. Mitu korda on ta juba küsinud, et kuidas ma küll viis minutit enne nelja ära lähen. Kui ütlesin, et olen vähemalt viis enne kaheksat kohal ka, tuli kohe vastus, et tema ju ka. Viisin ta tähelepanu siis sellele, et tema saab selle eest ka palka. Eile suutis ta jälle mu lahkumise hetkel kella vaadata. Täna tuli uue tobedusega lagedale. Kõmpis mu kabinetti, kõõritas ekraanile ja teatas, et see näeb mul ju täpselt samasugune välja kui eile ning küsis, kas ma teen ka üldse midagi. Hmm. Kui ma temalt hommikul bussi pealt tulles küsin, mis tal täna teha, venitab ta mulle vastuseks: "Eks paa-aaistab..." Ehk siis jõlgub meie kabineti ja töökoja vahet, sööb kogu šokolaadi ära, keerab kompressoril paar ventiili kinni või lahti ja teenib sellega 1500 eurot kuus. Täna läksin pool tundi varem ära, sest töö sai otsa ja kohe tuli küsimus, et juba õhtale. Vastasin, et sain jah lõpuks selle töö valmis, mida ma siin kaks päeva tegin. Kui ma oskaks saksa keelde tõlkida lause "Mis see sinu perset torgib?", siis ma teeks seda.

Vastukaaluks arvab boss, et ma teen ma tööd liiga kiiresti. Kui olin tõlkega ühele poole saanud (koos venitusharjutustega), arvas tema, et ma sain valmis teksti ülekandmisega. Wordist PowerPointi. Wordist. PowerPointi. Ei olnud ajalooline ürik ega midagi. Nonoh. Koos formateerimise ja ühe tülika joonisega pigem nagu viisteist minutit, mitte poolteist päeva.

Ma arvan, et sakslased on ikka aeglased küll.

*

Ja nii ma siis olen, maalaps, kammitsetud sellesse uimastavalt lõhnavasse linna, kus nende kummaliste puude õied muutuvad tuulega magusaks valgeks vihmaks; ilma oma jalgratta, muruniiduki, oksakääride ja raudrehata.

Aga suvi tuleb kirju, ütles mulle nädalapäevad tagasi too päeva-paabusilm, kes mu ette teerajale maandus.

Mange tak!

Taani oli värskendav. Ühe vana tutvuse uuendamine, paar uut, kaks päeva kommuunielu, nii mõnedki ilusad vaated, õlu, pooltunnike aerupaadiga jõel, murutšill, Taani rongiliikluse loogika otsimine, Taani Zavood, šovinistlikud naljad, poliitiliselt ebakorrektsed naljad ja kõvasti muud eesti huumorit. Ja muidugi ei tasu unustada rongi-, bussi- ja autoaknast sissepressivat hobusesita haisu. Mitte väga värskendav.

Värskendada tasuks ka oma inglise keelt. Või pole mitte see kängu jäänud, vaid saksa keel ees ära pannud (mis on muidugi ülimalt rõõmustav.) Igatahes kippus soome noormeestega inglise keeles rääkides jänni jäädes kukkuma lauseid stiilis "Ja, genau!" Kiirtoiduputkas inglise keelt mitterääkivalt mehelt pitsa suuruse kohta küsides tuli automaatselt rootsi keel. Loodame, et minust ei arene mingi segapusakeelte rääkija. Aga tuleb ikka meelde jätta, et Werkstatt on tegelikult töökoda ja Lieferschein on saateleht :)

Inimesed

Inimeste käitumine tekitab mõnikord nii kergelt hämmastust. Näiteks kui keegi Schippperklausest teatab, et teab mind küll, minul pole aga tema olemasolust aimugi. Või kui endine kursavend pärib minu pidevalt esineva kurja pilgu tagamaade kohta, jällegi miski, mille olemasolu ma väga ei taju. Või kui teine kursavend imiteerib lava ees hüplemist, kui me oma sõprade kontserdile kaasa elame, ja teenib sellega välja, noh, teadagi, mu kurja pilgu (sel hetkel teadlik, põhjendus: "On siis selline jobu!"). Või kui töökaaslased sunnivad mu ära sööma viimase Berlineri (juba neljanda), sest ma pean kasvama. Inimesed hämmastavad ja mõnikord hämmastad iseennast ka.

Lilled ja liblikad ja tingimusteta armastus ehk lillelapse igapäevaelu

Eile tuli äikest. Ilm andis mõista, et seda on oodata - oli teine selline lämbe ja sombune. Pärast oli õhk nii mõnus ja lõhnas vihma järgi. Täna koduteel sadas ka peenikest vihma. Inimestel olid torssis näod peas. Mulle meeldis. Kõik ju lõhnas jälle, vihma ja tolmu järgi ja kohati kirbelt ja toorelt, vist nendest kollaste tulika ja kuldtähe vahepealsete lillede lehtedest. Ja kõik õitseb. Need kollaste õitega põõsad, mille nime ma jällegi ei tea ja võililled ja veel üks tundmatu puu, millel on kirsi- või kreegilaadsed õied, aga ise on kõrge. Nuusutasin, lõhnas. Magusalt.

Mõtisklustest rebisid mind välja sõbrad, kes oma aknast vene aktsendiga "Schlampenfalle!" alla hüüdsid. Minu geniaalne tõlge kaheukselise auto ehk litsilõksu kohta on läinud üldisesse kasutusse. Ja kui idanaabrite teemal jätkata, siis leidsin töökoha lähedalt hiigeltoidupoest ootamatult karbi sprotte. Jah, ostsin pikemalt mõtlemata ära. Oh seda rahvaste sõprust.

Enne

kui emotsioonid jõuavad igapäevarutiinis ära lahtuda, panen Berliini seminarist paar sõna kirja.

OO!!!!

Okei. Saab ka pikemalt. Äratus pool viis, rong kell kuus, saabumine Berliini enne ühtteist. Esimese asjana lendas kaelast sall, siis muutus mantel liiaseks ja seejärel kampsun. Heitsime jõe äärde muru peale ja nautisime päikest. Edasi jätkasime samaga pargis, sest ei olnud südant üle 20-kraadist ilma raisku lasta. Ja lilled! Sinikellukesed ja nartsissid ja ja... Jah, me jõudsime ka seminarile. Julgen öelda, et senini parim Berliini seminar, sest seltskonna ja seminari sisu kooslus oli optimaalne. Teemaks Agenda 21 ja selle rakendamine kohalikul tasandil. Ütleks, et väga meeldiv kooslus teooriast ja praktilistest näidetest, lisaks pädev dotsent. Ja kui traditsioonilised jalutuskäigud linnas, õllekad ja kesköine Döner olid nimekirjas linnukestega märgistatud, saabus aeg lahkumiseks. Viimase asjana jalutasime veel Tiergartenis ja ronisime Siegessäule 285-st astmest üles, mille tulemusena pidime jalad päris kõvasti tööle panema, et rongile jõuda. 10 minutit varem, aga jõudsime.

Aga ega sellega meie rongisõidupõnevus ei lõppenud. Esimene ümberistumine oli Hamburgis. Kui pole ammu lõuna poolt Hamburgi sõitnud, siis avastad üks hetk, et peatus, kus pidi maha minema, oli kaks peatust tagasi ja järgmise rongini on pool tundi. Uuesti jalad tööle ja metroosse (või mis see ka eesti keeles poleks). Pileteid polnud tol hetkel aega osta, seega hoidsime sõidu jooksul viis korda hinge kinni, et järgmises peatuses kontroll meid vahele ei võtaks. Aga meil öeldakse alati, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Ma loodan, et ma võin ennast kategoriseerida kas ühe või teise alla. Ma võtaks lollid, palun.

Ja olimegi pühapäeva õhtuks tagasi ja nagu öeldakse, väsinud, aga õnnelikud. Vähemalt lükati ümber väide, et elus kohtutakse alati kaks korda. Kolmas kord tuli ära. Säh siis.

Tikk-takk

Mõnikord mulle meeldib mu sisemine kell. Näiteks siis, kui ma olen õhtul magama läinud ja telefoni välja lülitanud lootuses, et ma ei vaata siis iga tunni tagant ärgates kella, sest telefoni on tüütu sisse lülitada. Ja kui ma kella vaadata ei saa, siis ei muutu mu teadvus ka nii ärksaks, vaid keeran kohe teise külje. Ja kui ma siis hommikul silmad lahti löön ja mõtlen, et toas on natuke heledam kui muidu (ehk siis nüüd äkki võib juba telefoni sisse lülitada ja kella vaadata), olen ma jube vau!, sest kell näitab täpselt 6.15. Edasi mõtlen ma, et nii täpselt ärkasingi ja nüüd kohe peaks äratuskell helisema hakkama. Natukese aja pärast käivitub mõistus ja ütleb, et tegelt oleks täna pidanud kell juba viis minutit tagasi helisema. Siis käivituvad need aju osad, mis on seotud nägemisega ja ütlevad, et see pisike kelluke telefoniekraanil kellaaja kõrval on üsna... puudu. Seega siis ainukesel ööl, kui ma endale äratuskella ei pane, lülitan ma lisaks telefoni välja, et Helle mind vajadusel telefonikõnega üles äratada ei saaks, vaid peaks näiteks lillepotiga akna sisse viskama. Muidugi tingimusel, et ta ei ärka pool tundi pärast mind. Nagu täna. Jah, sellistel päevadel meeldib mulle mu sisemine kell.

Koju jalutades nägin meile juba tuttavat boheem/ joodik/ tänavamuusikut rulluiskudega selg ees pagaripoe-esisest tänavakallakust alla veeremas, jalad risti kiskumas. Aitäh, et panid mind end normaalsena tundma.

Head inimesed

Mõtlesin just, et kui naabrid öösel kolistavad, olen suht turts ja plärts ja ving-ving, aga mida on meie naabrid on kordi ja kordi välja kannatanud. Kõik varahommikused pannkoogid või makaronid. Kõik läbihüppavad külalised. Ja nii edasi. Ja meie sõbrad, kes sammu peavad ja andestavad kogu selle krempli alates punaveiniõnnetustest ja piinlikust huumorist lõpetades ... millega iganes. Reedene pidu oli juba uus dimensioon. Flensburgi Tornaado tegutseb jälle!

Tore. Ma ei teagi vist, mis täpselt. Sõbrad on toredad.

Ilusa näo tegemise päev

Täna olid majas kokku kuus külalist kahest kohast. Ülemus oli ennast ülikonnastanud ja naaberkabineti praktikant väikese vihje abil loobunud oma Die Toten Hosen dressikast tagasihoidliku musta kasuks. Esimesena saabusid kolm juhtimiskonsultanti või ettevõttenõustajat või kuidas neid ka ei nimetata. Kohvrid kõrisesid kõnniteel. Kohe algas ka naerukoor, mis jätkus vestluslaua tagagi. Selline tüüpiline ärimeeste naer, üsna vali ja kindlasti ülepingutatud, et jätta eriti vaba õhkkonna mulje. Järgmine samm oli ringkäik läbi meie kabinettide, meeste nägudel sõbralik naeratus peitmas huvipuudust meie tegemiste suhtes. Vastasin samaga. Mustades ülikondades, käed seljal, liiguti edasi. Nagu pingviinid. Vaevalt oli ülemus nendega töökoja poolele jõudnud (oh, ma ei kujuta ette, kui kauge teema see nende vaeste konsultantide jaoks oli), kui saabus järgmine grupp. Seekord firmast, millega hakatakse ühinemisläbirääkimisi pidama. Jälle sama naer. Jälle sama ringkäik. Huvipuudus oli seekord väiksem või teesklus osavam, aga need mehed olid vähemalt ise samal alal tegevad. Üks neist oli hiinlane, kelle inglise keel oli nagu hiinlastel ikka ja läks natuke aega, enne kui ta aru sai, mida ülemus talle uuest kuulventiilist räägib. Mina tõlkisin usinalt, sest külaliste silme all peab eriti töökas olemas. Ja siis pöördus üks meestest minu poole ja kuigi ülemus oli enne öelnud, kes ma olen, kust ma tulen ja mis ma siin teen, küsis, et kas ma saksa keelt ka räägin. Hmm. Huvitav küsimus. Vastasin, et muidugi, ma ei saaks ju muidu tõlkida. Aa. Kas te räägite siis inglise keelt ka? Mul tuli juba naer peale. Jah, sest muidu ma ei saaks ju tõlkida. Daah (seda ma ei lisanud sinna). Aga kas te vene keelt ka oskate? Ei, mitte eriti. Ja kui boss veel lisas, et mitte 'mitte eriti palju', vaid 'mitte eriti meelsasti', sai see vestlus ka läbi ja pingviinid suundusid järgmisesse kohta. Nojah, eks idablokist saadetakse ikka umbkeelseid noori tüdrukuid, keda firmabossid tõlkijate nime all koristajateks ja prostituutideks palkavad. Kui külalised tulevad, pannakse arvuti tööle, lükatakse hiir pihku, kuhjatakse sõnastikke ümber ja kästakse vait olla ja naeratada. Ohjaa. Niigi tegi kabinetikaaslane mu kulul koristajanalja, kui ma põrandalt kellegi võileivalt pudenenud kapsariba salvrätiga üles korjasin.

Võileivad olid muide tehtud külaliste jaoks ja katsid kõiki köögipindu, hävisid aga praktikantide ja töömeeste hammaste vahel.

Start ja finiš

Kevadhooaeg on ametlikult alanud. Ühel balkonil üürgas muusika ja kui teist korda sealt mööda jalutasin, hüüdis üks kolmest päikese käes tšillivast tüübist mulle, ega ma juhtumisi grillvorstikest ei taha. Naersin, aga keeldusin. Teisel balkonil plaksusid õllekorgid, naerumöiged kajasid üle õue ja köögiaknast pressis sisse grillsöe kõrbehaisu. Keset muruplatsi mängiti lendava taldrikuga. Töö juures ostis üks töökoja meestest kõigile soovijatele jäätist. Ilusa ilma puhul. Sõime need maja ees päikesepatareisid laadides ära. Õige, täna algas ju kevad.

Kurb oli see, et kui üks päev nägin võsast tööstushoonete vahele hüppavat jänest, siis täna bussilt maha astudes oli tee ääres ühe pisema jänese pinnalaotus. Kõigil ei lähe õnneks.

Alle gegen alle

Nägin täna öösel saksakeelset unenägu. Nagu see veel vähe oleks, et ma aeg-ajalt ennast saksakeelsetelt mõtetelt avastan.

Tänavamuusikud mängisid saksofoni, akordioni ja tšelloga "Tears in heaven". Poetasin neile raha ja jäin kaugemale kuulama. Kui hakkas tunduma, et see lugu on lõputu, astusin minema. Kaks meetrit hiljem kõlasid viimased helid.

Boss kutsus mind kaasa vaatama, kuidas lineaarkompressor töötab. Töökoja nurgas kolme mehega, üks tõmbab suitsu ja tögab bossi, teine mõõdab temperatuuri, kompressor lööb üle 50 bar tõusva rõhu juures ventiilist paugu saatel pahvaka auru. Pilguheit meeste maailma.

Fragmendid, killukesed, hetked. Ei näegi vaeva, et neid üldpildiks kokku lappida.

Preteeritum pluskvamperfekt

Täna seisin tööl akna juures, vaatasin, kuidas töömees kopaga mulda lükkas ja labidaga laiali kühveldas ja tundsin tungivat soovi püksid üles käärida, tal labidas käest ära võtta ja ise edasi teha.

Täna seisin ma endiselt akna juures, kui nägin majanurga tagant väljakalpsavat jänest, kes lidus mulda kühveldava mehe naaberplatsile, siis järgmisele, peatus ja nuhutas, lippas üle parkimisplatsi ja sõidutee ning kadus silmist. Tööstuspiirkonna imed.

Täna pakkus mu boss mulle paaripäevast töölähetust kuuetunnise sõidu kaugusel.

Täna tööpäeva lõpus traditsiooniliselt kaugemasse bussipeatusesse jalutades lisandus mu tähelepanuavalduste nimekirja juba eesootavatele signaalitamistele ka majakatuselt ehitusmeeste poolt saadetud vile.

Täna ukerdasin viigipükste ja korralike saabastega mullasel nõlvakaldal, püüdes fotokaga tabada pisikesi kollaseid lilli, kui möödaminev koeraga boheem mind imestunult vaatas ja mu kohmetunud pilgule vastuseks rõõmsalt "Moin!" hõikas.

Aga kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Eile nägin esimest õitsvat nartsissi.

Kiel

Tahaks ükskord oma kehal järjekordset hiigelsinikat avastades täie kindlusega teada, kust ma selle sain.

Seminar Kielis oli omamoodi. Seltskond oli siiani parim, ehk ka seetõttu, et see ei koosnenud 15 egiptlasest ja mitmed näod olid juba varasematest kordadest tuttavad. Lisaks ka meievanune tuutor. Seminari asjalikum pool oli aga senistest halvim. Kui teema on kliimamuutuste mõjud Läänemere piirkonnas, siis ei tahaks terve päeva vahtida graafikuid sademete hulgast, sadakonda kliimamudelit, mis ennustavad, mitme sentimeetri võrra Aafrikas sademetehulk kasvab või erinevaid sademetemõõturite tüüpe. Ahoi, ma pole meteoroloog, ma ei mõika. Õigemini, vahepeal ikka mõikan, aga juhul, kui tegu on värviliste kaartide ja tulpdiagrammidega, mitte mingite kõveratega, mida mahub ühele joonisele kümme ja siis nad kattuvad ja ühed on ühe mudeli järgi arvutatud ja teised teise järgi ja osad on mingite nihetega ja siis on keskmised ja hälbed ja oh seda statistikat. Tõsi ta on, mul oli magamajäämisest puudu ainult ports tahtejõudu, sest mu silmad hakkasid jälle tegema seda trikki: Vaata üles. Ei jaksa enam? Vaata ekraanile. Valus? Vaata alla. Puhka korra, pane silmad kinni. Ei! Ei-ei! Silmad lahti! Pöörita natuke silmi, vaata aknast välja. Nii. Vaata ekraanile. Okei, vaata siis üles. Ja nii edasi. Tegelikult ei olnud dotsent ka sihtgrupist teadlik. Ja eks need erialainimesed ole alati oma teemas sügavalt sees. Peaaegu andestan.

Aga õhtul, ohjaa, õhtul läksime kõik koos (ja seda juhtus mu seminaride ajaloos esimest korda) pruulikoda/õllekasse ja laulsime pinkidel seistes üksmeelselt kaasa nii kõige hullematele saksa šlaagritele kui saksakeelsele variandile "Moskvast" (eestikeelsete sõnadega).

"Komm wir tanzen auf dem Tisch
Bis der Tisch zusammenbricht
Ha ha ha ha ha"

Ja lisaks traditsiooniline linnaekskursioon, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, paar piinlikku hetke ja kellegi üllatuslikud pisarad rongijaamas. Oh seda elu.

Time was so long ago

Eile kevad, täna sügis. Kevad on kummaline aastaaeg. Selline magushapu, kahevahel, heitlik. See aeg, kui mõtled, et aasta on jälle möödas. Millegipärast on see tunne just kevaditi, isegi rohkem kui aastavahetusel. Meenutad siis eelmist kevadet ja üle-eelmist, nii kaugele kui mälu võtab. Siis tulevad need "oh-mäletad-seda"-hetked või "hmm, see oli ju 2004" või 2007 või mis iganes. Alati kevad. Tuletab sulle meelde, et vanus tuleb. Miks siis muidu elukevadeid loendatakse? Üks laps ronis täna kõrvaltänaval üle müüri ja kui kohakuti jõudsime, ütles mulle tere. Ehk tekitasid temas seda aukartust, mis piisavas vanuses võõrastele tere ütlema sunnib, mu kõnniteel kõpsuvad saapad. Need saapad moonutavad mu identiteeti, teevad mu kellekski teiseks. Kord tibiks, kord...täiskasvanuks. Eks siis tuleb eriti ise olla, kui väljaspool kõik kasvab ja kaob ja kujuneb.

*

Esimene töönädal selja taga. Elan. Kell 6.15 ärkamisega olen ära harjunud, tingimusel, et enne kuskil pool üksteist magama saab. Iseenesest võibolla ei peakski kaheksaks kohale minema, aga teised lähevad ju ka. Samas, teised saavad ka palka. Igatahes, kui ma millessegi suren seal, siis tegevusetusse. Olen neli päeva selle brošüüriga tegelenud. Pooleleheküljelistest tekstidest kolmerealiste sisutihedate kirjelduste kokkupanemine polegi nii lihtne, kui esmapilgul tundub, eriti, kui päris täpselt aru ei saa, milles just selle kolvivardatihendi eripära siis täpselt seisneb. Aga valmis ma nad tegin, ilusa tiitellehe tegin ka ja täitsin veel kaks lehekülge tekstiga (kuigi see oli vaid suht kopeerimise vaev, kui olin välja mõelnud, mis seal seista võiks). Ja tõlkisin toodete lühikirjeldused inglise keelde ka. Aga kaua ma seda brošüüri ikka vahin ja logosid õigesse kohta kopeerin ja toodete pildikesi nihutan ja punktiirjooni vean ja kolmnurgakesi abijoontega paika sätin. Saaks asjaga juba ühele poole, aga boss sõitis kolmapäeva pärastlõunal ära ja ilmus täna ainult korraks. Suures hädas lugesin juba mingit hiigelpaksu tehnikaleksikoni ja joonestamisõpikut. Siis tegin terminitabeli. Siis lugesin netist kompressorite kohta. Kurtsin häda kabinetikaaslasele, kes just töökojast vaatlemast tuli. Soovitas mul ka sinna minna. Noh, olen küll poegtütar ja hea meelega vaataks seal, kuidas töö käib, aga teised sellest vist nii täpselt aru ei saa, kui ma kontsade klõpsudes oma roosa kampsuniga (peaks sellest vist loobuma, aga soe on) kellegi kõrvale saabun ja küsivale pilgule vastan, et noh, räägi, mis teed ka. Igatahes, kuna boss korraks resaabununa küsis, et ikka veel siin, tulin koju.

Ilmselgelt on mul alanud see kevadekiiks, mis paneb mind purgikestesse muru külvama. Suures värvivajaduses hankisin endale kollase džempri. Ei suutnud sisse astumata jätta ka klaasipoest, kus valitses kollaroheline meeleolu. Loodan, et kunagi majanduskriisi selles faasis, kus tõlkijale tööd ei ole, müüjale aga küll, satun mingisse sellisesse poodi müüjaks, et ma saaks neid klaasiasju päev otsa vahtida, kuni ükskord nii siiber saab, et saab ilma ohkimata ja ahhetamata neist mööda minna. Kingapoes ... noh, seal olid rohelised papud ja kollased papud ja... Ei suutnud aga välja mõelda, mis värvi papud oleks optimaalsed, kuna vaja oleks tegelt musti mittekõpsuvaid nende imeliste suurepäraste nunnude papude asemele, mis Latte täis kuses. Samas oleks vaja ka heledaid. Valgeid või beeže või nii. Ja siis olid seal ühed valged sandaalid. Oeh. Suures meeltesegaduses tulin tulema ja ostsin endale hoopis rohelise organza akna ette. Roheline on hea.

Balansseerimiskatsed

Arvasin küll, et mul praktika ees mingit paanikat ei ole. Panin äratuskella seitsmeks helisema, et hommikul bossile helistada. Silmad lõin lahti esimest korda öösel kell kolm, ise mõeldes, et on vist juba hommik. Ei olnud. Siis uuesti nelja paiku. Siis 5.20. Lõpuks 6.45. Ronisin välja, tegin kaheksa paiku kõne ja kadusingi järgmise bussiga, millele jõudsin, praktikale. Tundub, et hakkangi kaheksaks tööle minema, kuigi erilist survet iseenesest vist polnud. Saab vähemalt neljast juba õhtule. Esimese tööna ootab mind firma 25. juubeliks brošüüri kokkupanemine. Noh, õnneks ülemusega koostöös, vähemalt alguses. Ega ma täpselt ei teagi, mis pärast seda tegema hakkan, sest keskendun ülemuse jutu ajal noogutamisele ja kuulamine ununeb natuke ära. Ühesõnaga on mul nüüd kerge paanika. Esiteks ei oska ma brošüüri graafilist poolt teha, kuna olen siiamaani kasutanud ainult Wordi ja PowerPoint, millega eelmised infolehed tehtud olid, on minu jaoks lihtsalt slaidid, mille juures suurim kunst on kena taustavärvi valimine. Teiseks.. on lihtsalt paanika. Või noh, selline klomp kõhus. Ei tea, mis tegevused mulle järgmiseks kuueks kuuks leitakse, sest täna passisin küll suht niisama, vahtisin mingeid pabereid, mida boss mulle andis ja lugesin tehnilist kirjandust kompressorite kohta, milles eriti ikka aru ei saanud. Päeva peale olen söönud ühe võileiva ja kaks banaani ja nüüd vahin seda hiigelkogust makarone, millest ma ühe serva olen ära suutnud süüa. Loodame olukorra peatsele normaliseerumisele.

Poolaeg

Üle õue jalutades oli kõik nii vaikne. Ja asi ei ole ainult mu vasakus kõrvas, mis ikka veel lukus on. Nagu oleks maailm välja surnud. Oleks tegu Tartuga, oleks see vast lumevaikus. Aga siin mitte. Jalutasin meelega üle muru, et oma silmaga veenduda, et see valge puhmas, mis mulle köögiaknast vaadates silma jäi, ongi suur kuhi lumikellukesi. Ja teine veel. Ei teagi, mida arvata. Pool aega on möödas. Ja aeg on selline... poolik. Pole üks ega teine.

Aga kevad tuleb. Tule katsu mu pulssi, see hakkab varsti teisiti lööma.

Yip-yip

Eilne stipendiaatide vaheseminar tõestas järjekordselt, et Saksamaa ei saa lumega hakkama. Kümme sentimeetrit ja rongiliiklus on halvatud. Ja kuna Flensburg sai esimest korda kuue aasta jooksul õiguse seminar siin korraldada, istusimegi meie, kolm flensburglast, tähtsate onude ja tädidega laua taga ja ootasime, millal Kieli ja Lübecki esindajad kohale jõuavad. Hilinemist üle tunni, mis oli kokkuvõttes hea, sest jäi vähem aega stipendiaatide miniettekannetele programmi senisest kulust ja vähem aega rääkimiseks peaks tegelikult tähendama vähem aega margitegemiseks. Looda sa. Kokkuvõttes läks aga normaalselt ja lõunasöök oli väärt asi. Lisaks oli lõunasöögilauas mees, kes mitte ainult ei teadnud, kus Eesti on, vaid teadis ka Tallinnat ja Narvat ja ilmselt veel paljusid kohti. Et nagu.. vau! Ja veel üheks lisaks ütles üks naine, et meil on hoopis teistsugune hääldus kui leedukatel ja lätlastel, mis tõesti paitas kõrvu, sest siiamaani oleme alati kuulnud küsimust, kas me oleme Venemaalt. Aga nüüd, nüüd lõpuks liigitati meid... skandinaavlaste hulka. Njah.

Õhtu kujunes mõnes mõttes traditsiooniliseks kolmapäevaks, samas, ega õhtud pole vennad. Ei kujutanud ettegi, et teletupsude teemal saab nii nilbeid nalju teha.

Prügihunt

Ma ei viska kunagi midagi vajalikku ära. Aga millalgi koristamistuhinas viskasin ma ära ühe paberi ühe olulise salasõnaga, mida saab kasutada eksamile registreerumiseks ja oma semestripileti väljatükkimiseks. Ja ma viskasin selle paberi ära, sest paberi teisel poolel olid mingid lollakad direktiivid ja kui ma näen oma tähtsate dokumentide hulgas paberit mingite järjekordsete lollakate direktiividega või katketega andmekaitseseadusest, mida siin tegelikult ei eksisteeri, siis ma ei vaata, mis paberi teisel poolel on, vaid teen paberi ilusti pisikesteks tükkideks ja topin muu prügikasti mineva pahna vahele. Nii ma siis oma salasõna ära viskasingi. Ma arvan vähemalt. Kõlab loogiliselt. Ja kuna automaadid, kust semestripiletit välja trükkida, ei töötanud, vaid trükkisid välja tühje pileteid (täida ise!), siis läksime preili Lemke (ametinimetus teadmata) jutule. Tal oli lõunapaus. Läksime ära. Tulime tagasi. Lemke suunas minu ja mu salasõnaprobleemi härra Mielke juurde. Härra Mielke ütles, et ma pean maksma viis eurot (!!!) salasõna eest, mida ma elus ainult ühe korra kasutan, rahadega tegelevale tädile ja saatis mu sinna. Rahakott oli mul loomulikult kodus. Läksin koju, tulin tagasi, leidsin õige ruumi üles (pärast ekslemist mööda koridore, sest ehmatuses viie euro pärast läks mul seletus selle ruumi asukoha kohta suht ühest kõrvast sisse, teisest välja) ja viisin kviitungi maksmise kohta härra Mielkele. Härra Mielke ütles, et saan oma salasõna kümne minuti pärast kätte. Läksin koju, võtsin pesu masinast välja ja läksin uuesti härra Mielke juurde. Enne, kui ta mulle paberi mu salasõnaga ulatas, vaatas ta mulle kahtlustavalt otsa, niipalju kui see mu mütsinoka all võimalik oli, küsis mu praegu kehtivat semestripiletit näha ja kergendunult, et ma ei petnud talt teise inimese parooli välja, ulatas mulle mu uue salasõna. Allkiri alla ja minema. Ja nii ma saingi oma uue, trükisooja semestripileti välja trükkida.

Lumi tuli maha ja kõik käituvad, nagu oleks tegu purgaaga. Vaevu hakkas hangeke tekkima, kui mööda ühikavahelisi kõnniteid tuiskas traktor ja treppidelt kühveldati lund. Hellikud.

Jänkud!

Panin üks päev lõpuks pärast mitut kuud passimist oma Bunny Suicides postri seinale. Teate küll ju neid vahvaid ja väga kreatiivseid tegelasi. Mul on oma toa kaunistamise suhtes ikka veider maitse. Aga värvid, roheline ja kollane, sobivad hästi. 27 erinevat pilti. Hah, mulle meeldib.

*

Õnnelikult on üle elatud nii ühe sõbra kontsert kui teise 30. juubel. Ainuke nähtav märk sellest, et sünnipäevapeol kameeleon olemine mulle teatavaid raskusi tekitas, on foto, kus ma mingit teadmata objekti mõrvarliku pilguga vaatan, endal käsi vaikselt oma pihukirve poole nihkumas. Pole ka ime, sest kohal olid peaaegu kõigi mulle vastumeelsete inimtüüpide esindajad - härra Ninapüsti Teankõike, härra Poliitiliselt Aktiivne Kodanik Pritsintatti, kiledahäälne preili Olen-28-näen-välja-18-ja-hõõrun-sulle-seda-nina-alla, härra Ilane ja muidugi sünnipäevalaps ise, härra Peaingel. Kokkuvõttes läks korda. Õhtu kulminatsioon oli Põhja-Saksa traditsiooni järgimine, mille kohaselt peavad mehed, kes 30. eluaastaks veel abielus pole, tänavat pühkima. Naised pidavat kusjuures ukselinke puhastama. Õnneks elan Eestis.

Sünnipäevale küpsetasime kaasa koogi, mille retsepti polnud varem proovinud. Tuli väga magus. Väga. Ise ka ei söönud. Ütleks, et kerge ebaõnnestumine. Aga vähemalt eelmise õhtu kontsert läks naelapea pihta, arvestades meie sõber bassimehe siirast rõõmu meie andunud fännkäitumise üle. Järgmise esinemiseni siis.

Katkeid

Hirmust Riias B-hepatiiti (mis lõpuks osutus siiski A-hepatiidi epideemiaks) nakatumise ees käisime apteegionult uurimas, kuidas selle vaktsineerimisega siiski lood on. Osa vestlusest oli päris naljakas.

Apteegionu: "Kui kaua te epideemiapiirkonnas viibite?"
Meie: "Pool päeva umbes."
Apteegionu: "Noh, A-hepatiit levib pesemata toidu ja vee, B-hepatiit peamiselt sugulise vahekorra kaudu. Et siis, noh, sellesse ei pea ju tingimata astuma."
*üldine naeruhoog*

Ahah, nii ma kavatsesingi oma pool päeva Riias veeta tegelikult. Jama.

Kuna aga vaktsiin nädal enne reisi erilist efekti andma ei pidavat, jääme lõppkokkuvõttes siis selle taktika juurde, et võõrastelt tänaval õunu vastu ei võta ja vetsus ka ei käi. Igaks juhuks võin ka jälgida Helle soovitust ja ennast oma kätedesinfitseerimisvedelikuga ka seestpoolt loputada.

Koduteel ootasime foori taga rohelist tuld vist viis minutit. Kui lõpuks minema saime, tuli teiselt poolt vastu üks tädike ja teatas mulle, et oi, näe, lasid meid ka lõpuks üle tee, kus ikka pidime ootama. Noogutasin nõustuvalt, kuulasin tädi viimased pobinad ära ja astusin edasi, et näha, kuidas järgmises fooris punane tuli süttib. Aitäh, tädi, mulle tegelt see ootamine päris meeldib.

Sööda hunti, palju tahad, see vaatab ikka metsa poole

Poleks uskunud, et ma oma raamatukogutöötaja taustaga suudaks viriseda raamatukogu lahtiolekuaegade üle, aga no tõesti, üsna kindlalt ei saa ma terve järgmise poolaasta ehk siis praktika ajal ühtegi raamatut laenutada, sest raamatukogu on avatud 9-18. Ja kui tööpäev lõpeb kell 17 ja siis tuleb tulla bussiga sealt kaugelt kesklinna ja siis veel edasi kooli juurde, siis on tõenäosus enne kuut jõuda üsna tilluke. Arvestades veel seda, et poole kuue ajal loeb töötaja valjuhääldisse hoiatussõnad, et kes tahab veel laenutada, siis 17.45 on selleks viimane aeg. Võtke eeskuju Tartu Ülikooli Raamatukogust, ilusti iga päev kella 21 avatud ja laupäeval veel kella viieni, rääkimata sessiaegsest ööraamatukogust. Võimalik, et asi on selles, et neil ei ole seal "päris" töötajaid. Küsisin teise korruse tehnikasaalis leti taga istuvalt neiult ühe raamatu asukohta. Minu andmetel pidi see asuma kataloogisaalis, aga kuna ma polnud sellist silti ühegi ukse kohal näinud, läksin alguses tehnikariiulite juurde (mida on ka kahel korrusel, uue ja vana klassifikatsiooni järgi, ajage veel rohkem segadusse). Aga ta ei teadnud isegi, kus kataloogisaal on! Vabanduseks tõi, et ta on ka ainult tudeng ja ei tea ja bla bla. Einoh, mis kasu tast siis üldse on? Muideks, alumise laenutusleti töötaja suunas mu kohe õigesse saali. Päris suur saal, ma ei tea, kuidas seal töötades see kahe silma vahele jääb. Lisaks sellele tahaks veel imestada. Või vinguda. Ei tee vahet eriti. Nimelt ei lubata siin FH raamatukogus kotiga sisse minna. Kott tuleb panna garderoobikappi ja kõik, mis tahad kaasa võtta, nagu kaustik, pastakas, taskurätikud, rahakott, garderoobikapi võti, telefon ja mis iganes veel peab mahtuma kas kaenlasse või, vaata ja imesta, sinisesse plastkorvi. Põhimõtteliselt ostukorvi. Olen siiamaani selle kasutamist vältinud, toppides taskud pungile ja muu träni sülle. Täna üritasin siseneda läpakakotiga. Oh ei! Kus sa sellega! Ka see tuleb panna garderoobikappi ja läpakas ja adapter tuleb kaissu võtta. Või korvi panna. Tundsin ennast nagu lennujaama turvakontrollis: "Palun võtke arvuti välja ja asetage lindile." Minu arvates on palju suurem oht mitte see, et ma kõik kotid ja aluspesu raamatuid täis topin, vaid see, et kui ma seda juba teinud olen ja turvaväravatest läbi lipsan ja need üürgama pistavad (piiksuma tegelt), siis ei saa nad mind ever kätte, kuna nad on oma laenutusleti ehitanud tervet fuajeed hõlmava peaaegu suletud ringina, mille ainuke väljapääs avaneb välisukse suhtes täpselt vastassuunda.

*

Tegelikult ei ela keegi ju õhust ja armastusest. Õhu asemel elad võileibadest ja makaronidest hakklihaga ja kui oled tervislik toituja, siis ka jogurtist ja porganditest. Õhk ei ole tervislik. Esiteks ei ole ta tänapäeval enam puhas, teiseks on ta kohutavalt ühekülgne ja vitamiinivaene. Nagu armastuski. Armastuse asemel elad harjumusest, lähedustundest, adrenaliinist, mugavusest, turvatundest, prestiižist, mälestustest ja tervest rodust taolistest emotsioonidest. Ja ideaalidest. Need, mille täitumisele loodad. Nagu pensionifond või aktsiapakk.

Õhust ja armastusest. Keegi ei usu.

NasenSpray-ratiopharm ® Erwachsene

Kuna lennukiga pidi eriti sitt lennata olema, kui sul nohu on (ja kuna mul on niigi üsna valus, kui lennuk maanduma hakkab ja see neetud rõhuvahe ennast mu kõrvadele teatavaks teeb), siis ostsin endale täna nohutilgad. Ja kuna apteegionu ütles, et üle nädala ei tohi kasutada, siis lugesin nii igaks juhuks selle... noh, selle asja läbi. Kasutusjuhendi? Ausalt, ma ei ole kindel, kas eesti keeles niimoodi öeldakse. Infoleht? Ma tean, kuidas see saksa keeles on. Ma arvan, et ei ole eriti hea, et ma tean, kuidas see saksa keeles on, aga eesti keele kohta pole kindel. (Guugeldasin, ma arvan, et tegu on pakendi infolehega. Ma arvan üldse väga palju viimasel ajal). Ühesõnaga, minu arvates (sic!) on alati üsna hirmutav, et sa võid ravimi abil ühest oma hädast lahti saada, aga kõrvaltoimetena ja mis veel hullem, üledoseerimise korral saad kaela sada veel hullemat. Näiteks, mis juhtub, kui ma oma uusi ninatilku liiga palju ninna surtsutan (kohe väga liiga palju) või kogemata alla neelan? Pupillide laienemine või kitsenemine, iiveldus ja oksendamine, kahvatus, naha ja huulte siniseks värvumine (smurf!), palavik, higistamine või kehatemperatuuri langus, südamevereringehäired nagu liiga kiire või aeglane südamerütm, vererõhu tõus või langus, hingamiskatkestused, hirmutunne, erutus, hallutsinatsioonid, krambid, letargia, unisus ja kooma (!!!). Ja tavaliste kõrvaltoimetena igasugused ülitundlikkusreaktsioonid, peavalu, hallutsinatsioonid, krambid, südame pekslemine, ninaverejooks, vererõhu tõus, väsimus ja muidugi, see, mis veel puudu on ehk unetus.

Millegipärast on kõigi teiste blogid palju diibimad kui minu oma.

*

Irooniline on vaadata öösel kell üks, kui und veel ei ole (ja arvestades eilset, ei tule ka enne kella kolme) mingit PowerPoint presentatsiooni unehäirete kohta, mis kanti ette FH Flensburgi koordineeritud Taani-Saksa piirialade unehäiretega patsiente käsitleval sümpoosionil, mis leidis aset millalgi detsembris ja mille toimumise ma ilmselgelt maha magasin.

Lähen proovin magama jääda. Loeks lambaid, aga minu lambad jäävad alati enne seda takistust, millest üle tuleb hüpata, seisma.

Üle Emajõe jää

Avastasin telefonist ühe funktsiooni, mis pani mõtlema. Aja ja väärtushinnangute üle. Jah, ka telefoni funktsioonid võivad inimese selliste teemadeni juhtida. Situatsioon: Inimene saab sõnumi. Inimene loeb selle läbi ja valib siis "Vasta". Ekraanile kuvatakse variandid, kuidas vastust alustada. Kas "Tühjalt ekraanilt", lastes oma fantaasia käiku või "Algtekstilt" (plagiaat!) või "Blanketilt" (teate küll, variandid nagu "Olen koosolekul, helista hiljem, kl..."). Siis tuleb veel nimeiri sõnadest ja fraasidest, mida saab valida oma sõnumi alustamiseks, nagu "Jah" ja "Ei" ja "Hilinen" ja "OK". Arusaadav, äriinimese kiire elutempo ei võimalda meetritepikkusi sõnumeid toksida, las siis telefon vähendab näpuvaeva. Aga automaatvastused nagu "Kalli ja musi" ja mis veel hullem - "Mina sind ka"? Kas järgmise asjana poeb Inimene õhtul armsama juurde voodisse, kustutab öölambi ja virutab siis juba ka nupu pihta, mis käivitab lindistatud sõnumi nagu automaatvastaja puhul: "Head ööd, kallis. Armastan sind."?

...

- "Kallis, kas me jääme igavesti kokku?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps. "Jah" Vali. Saada.

- "Kallis, sa ju ei peta mind?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps. "Ei" Vali. Saada.

- "Ma armastan sind."
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps-klõps-klõps. "Mina sind ka" Vali. Saada.


Võtke aega, et siiras olla.

Sada vakka tarkuseteri

Järgnev lugu annab hea seletuse kahele asjale:
1) miks pikkus on oluline
2) miks on hea ainult Hellega tänaval käia

Sest kui väljas on pime, mütsinokk on silmile tõmmatud ja pilk maha suunatud, võib kergesti juhtuda, et kahe silma vahele jääb asjaolu, et sinu trajektooril on tänavapost. Lisaks jääb kahe silma vahele asjaolu, et posti küljes on silt. Ja kui arusaam, et 175 cm pikk inimene selle sildi alt läbi ei mahu, jõuab kohale alles siis, kui see on füüsiliselt su peale selgeks tehtud, moodustab publiku ainult üks naerukrampides pealtvaataja.

Vanad head ajad

Lumi sadas maha. Nüüd siis, kui üleeile oli nii kevad kui kevad. Täna aga tuiskas ja tuulutas ja tulemuseks sai kerge valge kiht. Kui läbi hämaruse raamatukokku kõndisin, olid lumel enne mind vaid ühed jäljed. Tagasi tulles oli üks jäljerida juurde tekkinud (lisaks minu omale muidugi, ma ei ole nagu Puhh ja Notsu, kes ümber põõsa tiirutades enda jälgi taga ajavad). Aga mõnes mõttes siiski, sest tuli meelde, kuidas Pohh ja Nudzu kunagi kaugel ajal Zavoodi poole viivaid ketsijälgi üles võtsid. Või olid need Zavoodi poolt tulevad? Kes seda enam täpselt mäletab. Vanad head ajad ikkagi, need võivadki natuke hägused olla.

Ah

ja siis on mul veel poolik leib, paberkotis, mille ots on lahti ja lõhn, see lõhn tuleb sealt välja. Kui nüüd järele mõelda, on mul päris palju asju. Ja mitteasju.

Millegipärast hakkas täiesti tühjast kohast kummitama "Singing in the rain". Vihmane on.

*

Ah et mis ma siis vahepeal teinud olen? Praktikakoha olen saanud, mis kahjuks ei mõjunud nii hästi, et mulle normaalne öine uni tekitada. Seega jätkan iga paari tunni tagant ärkamist ja mahalibiseva teki ning öökapi ja voodi vahele kukkuva padjaga võitlemist. Siis olen paadunud Jack Sparrow fänni haardesse langenud ja vaatasin täna ära kolmanda "Kariibi mere piraatide" osa. Üürilepingu pikendus - tehtud. Semestritasu ülekanne - tehtud. Kaneelikuklid - tehtud. Allahindlushooaja kasutamine - tehtud. Pidu - tehtud. Naerukrambid kombineerituna margitegemisega ja sellest tulenevad naerukrambid - tehtud. Eesti šokolaadi süstemaatiline hävitamine - teoksil. Järge ootavad ühiskokkamine, kooli jaoks tõendite kokkukorjamine ja muuseumikülastus vol 2.

Organism nõuab toorest. Jah, mu ostetud kiivid on toored tõesti.

Kontrastid

Tartus on jälle lumi maas.
Meil sajab vihma.

Toidupoed on pühapäeval kinni.
Muuseum on lahti.

Sokid on punased. Kindad on punased.
Õunu ei ole.

Kõht on täis.
Pea on tühi.

Tants ja trall

Pidasin küll Saksamaad pakendisorteerimisel arenenuks, aga võta näpust. Juba paar kuud tagasi, kui avastasin koridorist mingi prügikoti, mille sisu tundus olevat peamiselt pakendid, üritasin juurutada pakendite muust prügist eraldi kilekotti panemist, aga midagi läks ikka nihu. Tegin siis koti juurde sildi asjadega, mis peaks sinna käima (plastik, metall, tetra) ja mis mitte (paber/papp, olmeprügi ja bioloogilised jäätmed), aga keegi töötab mulle kangekaelselt vastu (või on düslektik ja loeb KEIN asemel REIN). Okei, munaresti võib veel kuidagi pakendite alla liigitada (kui välja arvata see muna, mis seal sees oli - või on munakoor omakorda pakend munasisule? Igatahes tuleks muna siis tühjaks teha.) Aga mida kuradit saab pakkida kurgiviilu sisse? Või vetsupaberirullidesse? (Oh ei, need ei ole ju ometigi papist!) Ja paneks kihiti ikka pappkarpe ja teadmata ajastutest (Devon?) löga, et korraliku lasu mõõtu välja anda. Samasugune vaade avaneb suurtes prügikastides. Brr.

Aga mis ma ikka. Tegin pannkooke, sest normaalne inimene (nagu mina) paneb munad ikka toidukotti suhkrupaki ja millegi veel alla, vigastades kaht muna piisavalt, et neist enam elulooma ei saaks. Ja kodune pohlamoos läks ka juba käiku. Nämm.

*

Ühel ööl nägin unes, kuidas Magnus peitis ennast pealtlaetavasse pesumasinasse, et sealt oma isa maha lasta. Järgmisel ööl ajas suur oranži nokaga karu minu isa mööda Voka metsa taga ja mingi mees oskas öelda, kus mu kehal sinikad on, kuigi mul olid riided seljas. Samal ajal palvetas kõrval kari ... ma arvan, et budiste või midagi sellist. Kolmanda öö unenägu oli vist seotud laevadega, aga ma ei mäleta enam. Täna käisin pilateses ja oleksin seal peaaegu magama jäänud, kui mu spontaansed naeruturtsatused poleks mind ärkvel hoidnud (põhjuseks treeneri hingamine nhh-nhh-nhh-huu-huu-huu). Nüüd kuulasin Vikerraadiost saadet "Luuleruum" Andra Teedega, samal ajal mõeldes, kas peaksin ka oma viimase banaani ära sööma. Jah, ja siis logisin ma oma postkasti ja leidsin kirja, et mind tahetakse vestlusele ja ma peaksin helistama, aga mu telefoniarvel on 18 eurosenti ja mu pangaarvel on 60 eurot, millest nüüd läheb 15 maha telefoni jaoks, seega jääb 45. Mis see eesti rahas teeb? 700 krooni alla kahe nädala jaoks. Piisab küll (emme, ära mõtlegi midagi üle kanda, mu eesti arve on ikka veel pontsakas). Varsti tuleb topeltstipp ehk 1080 eurot ja siis kohe 200 maha ja veel 82,77 semestritasuks. Kokku siis 797,23 eurot ühe kuu jaoks pluss selle kuu loodetav jääk ehk vähemalt 12436,788 krooni puhast raha. Selle eest sõidaks Eestisse.

Ma olen ikka natukene sassis.

Sinna...

... ja tagasi (aga kumb on siin või seal ja kas kust tagasi või kuhu tagasi?) Ootan paika loksumist. Õhk lõhnas täna imelikult. Natuke kevade moodi, aga võõralt. Linn peab mu jälle omaks võtma ja mina tema ka. Ja nii lähebki.