Paganad

Tänane gospelkoori kuulamine tõestas järjekordselt, et kui sa pole elus kunagi suutnud fanaatilise ilmel Jeesusest laulda, siis on sul terve esinemise aja kas kummaline grimass, millega sa üritad naeru tagasi hoida või see nägu, mida ma tavaliselt kasutasin, kui ma ei tahtnud, et õpetaja tunnis mult midagi küsiks (võimalikult nähtamatu), sest minu keel ei paindu laulma, et Jeesus pesi mu patud ära. Ma ei tahagi. Mulle meeldivad mu patud. Mu patud on palju elulisemad ja usutavamad kui mingi imaginaarne Jeesus. Aga eks igaühel ole mingi asi, mille külge klammerdumine kuidagi head teeb...