Heanaaberlus

Kui mulle pool aastat tagasi oleks öeldud, et ma pean pidu koos kamba indoneeslaste ja muude lõunapoolsete tüüpidega ja mul on selle juures lõbus, siis oleks ma sellesse väitesse ilmselt kergelt skeptiliselt suhtunud. Aga uskumatul kombel on neil umbes sama nilbe huumorimeel kui meil ja kui välja arvata Guatemala esindaja, kes on ikka tõeline huanpablo (ilma naljata!), ei ole näiteks Indoneesia/Malaisia temperament (vähemalt lühiajaliselt) isegi liiga ahistav.

Sünnipäev oli. Sünnipäev oli kellelgi, keda ma polnud kunagi varem näinud, aga kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, siis vahet pole. Süüa oli vaaritatud isuga. Langesin jälle sellesse ei-ole-eriti-terav-toit-lõksu, aga selle sai kohe õllega alla loputada, sest seltskondliku osa tipphetk oli joomamäng. Eesmärgiks ei olnud mitte kohutaval kombel purjujäämine (kuigi korra oli indoneeslastega see igatahes juba juhtunud, kui õhtul kell kuus kõik juba tudisid). Tuli lihtsalt ringis istuda, kaardipakist kaarte tõmmata ja vastavalt saadud kaardile juua kas kaks-kolm lonksu, jagada oma lonksud laiali, võtta lonks, kui oled mees või naine või indoneeslane või mitteindoneeslane jne. Seejuures mitte unustada kehtestatuid reegleid, nagu näiteks, et pead pingile püsti tõusma ja vasaku käega paremast kõrvast kinni hoidma. Ja kes tõmbab neljanda kuninga, peab ära jooma klaasi sisu, kuhu eelmise kolme kuninga saajad midagi sisse kallanud on. Jah, mina olen see auväärne King of Cups. Õlu punase veiniga pole just hõrgutavaim kokteil. Kellel ei vea kaardimängudes...sellel lihtsalt ei vea.