*

Ametlik lõpuseminar oli ära. Vaatamata kõigile sekeldustele ja 45-minutisele hilinemisele, isegi kui olime võtnud kella seitsmese rongi, laabus lõpuks kõik. Kuigi jah, unustada tähtis mälupulk rongi prügikasti kaanele, tõlkida Helle surmväsimuse ja minu tapvalt täis põie kiuste ja valida kahest numbrit 11 kandvast bussist just see, mis vales suunas sõidab, pole just gerade intelligent.

Sain Sönkelt täna suvikõrvitsa. Tegin sellest ja muust söögi. Täna oli värskete toiduainete suhtes hea päev, sest pärast sadamapäevade (vabandan otsetõlke pärast) külastamist rüüstasime kollase kreegi puud, tühjakssöödud ploomipuid ja lõpuks saime saagiks ka kolm-neli valget klaari. Valged klaarid, saate aru! Viimase surusime endale vaevaga sisse, sest ma võin küll iga jumala kord oma Döneri lõpu ära visata, aga valget klaari ma põõsasse ei viruta.

Õhtu lõpp oli meie oma kahe-inimese-lõpuseminar. Sarnane ühele meie esimestest õhtutest, kuigi küünalde arv oli kümnekordistunud ja alkoholikraad poole lahjem. Ettekannetes sisaldusid kõik need juhtumised ja mälestused, mida stipendiaatide ja tähtsate ninade ees rääkida ei kannata. Aga need on just need asjad, mis meelde jäävad. Võib-olla aastaks, võib-olla kaheks, võib-olla selle ajani, kuni ma 70-aastaselt kiiktoolis jalgu kõlgutan.