Ikka veel võõras...

Tegin täna pilte, kuni akud peaaegu tühjaks said. Alustasin tuttavatest kohtadest, tänavatest, kus võib juba silmad kinni kõndida, mõnest naljaka mälestusega seotud kohast, sadamast...Mingi hetk lõi välja see oh-kuhu-see-tänav-viib-tunne, millest arenes oh-seda-kohta-ma-olen-kaardi-peal-näinud-läheks-sinna. Ja kui ma sealt kiirteeäärsest puhkemetsast, kuhu ma mälus kummitavat tänavat järgides jõudsin, ära tulema hakkasin, sai mu tuttavate kohtade salvestamisest iroonilisel kombel äraeksimine. Tagasiteel alla ja paremale hoidmisest sai liiga paremale, nii et järsku seisin mingil Robert-Koch-Strasse nurgal silmitsi vaatepildiga Aldi-Lidl-tankla. Ja Flensburgi kontekstis ei ole tankla leidmine kindlasti hea märk, kui sihiks on kesklinn. Nõutu oli. Aga egas midagi, ots ümber pöörata, rõõmustada bussipeatuse leidmise üle, jõllitada natuke aega bussiliinide kaarti, peatuste nimed meelde jätta, tänavatel nende järgi liikuda ja kui nähtavale ilmusid esimesed Döneri-putkad, tuttava tänavanimega apteek ja mingi minu jaoks nimetu kiriku torn, olin pääsenud.

Pärast kolm ja pool tundi peatumatult kestnud jalutuskäiku koju jõudnuna avastasin oma lauale unustatud jogurtitassist äädikakärbsed ja pluusi alt lepatriinu.