Viimane

Mulle meeldib millegipärast, kui kuupäevad klapivad. Kuigi me lahkume kuupäevaliselt päev hiljem, kui saabusime, on 3. september siiski me viimane päriselt siinolemise päev. Homme on 30 kilo pagasit ja rongijaam ja lennujaam ja...

Meie eriti mööda planeerimise tõttu lükkus reedeks mõeldud ärasaatmispidu eilsele. Üsna emotsionaalne. Ja alkohol just ei võimenda mu oskust oma tundeid kontrolli all hoida. Hommikul kell viis koristasin "oma" tuba ja pesin neid nõusid, mis ei olnud ettenägelikult plastist. Mul on mingi kiiks peojärgse koristamisega. Seekord oli mulle ette antud luba Sandbergil koristada, sest seekord polnud ma külaline. Vähemalt ärkasin kell kaheksa puhtas toas.

Iroonia. Iroonia, et lahkumispeol tutvud uute inimestega. Iroonia, et päeva tegu oli minu, Helle ja Nico võistlus suuloputusvedeliku suus hoidmises. Iroonia, et kõige viimase õhtu veedamegi kahekesi teeküünla ümber nagu päris alguses. Iroonia, et pusle ei pruugigi alati kokku saada.

Aitäh.

Schluss, aus, vorbei.

Uus kodu viieks päevaks

Saingi kolitud. Magasin küll napid neli tundi, et hommikul kohe uue hooga pihta hakata. Pool kaheksa tassisime esimese laari asju ära. Kokku kolm käimist, millest teise ajal olime nii kottidega ülekoormatud, et pidin Hellel iga paari meetri tagant kas läpakat või õlakotti kergitama, sest tema tassis parajasti mu raamatuid. Kui raamatud minu kätte said, istusin mingi hetk maas ja üritasime üle saada naerukrampidest, mis tekkisid sellest, et ma lihtsalt ei saanud enam asju maast üles tõstetud, ilma pagasivirna all tasakaalu kaotamata. Kell üksteist olime omadega valmis. Paberid allkirjastatud, võtmed ära antud. Marvin laenas naabritädilt kaalu, et kohvrid üle kaaluda. Ilmselged ülekilod Helle kohvris, minu oma normis, aga mõlema seljakott ligi kümme kilo.

Nüüd istun üksinda oma kolmes toas ja köögis ja kuulan külmkapi surinat.

Kolimine vol 1 jätk

Kuidas peaks üldse võimalik olema aastapikkusest eksistentsist siin välja sorteerida see, mis tuleks kaasa võtta ja see, mis oleks targem maha jätta? Kerge on ju mööda panna...

Sein on nii tühi, nüüd kus ma oma kalli enesetapujänkude plakati maha olen võtnud.

Kolimine vol 1

Kohver laiutab keset tuba nagu põrsas, laienduslukud on juba kasutusele võetud ja suutsin välja sorteerida vaid ühe paari aluspükse. Ülejäänu, mis võib-olla kaasavõtmist ei vääri, lahkub kohvrist järgmiste päevade jooksul. Elus esimest korda viskan minema ka raamatu. Anna andeks, Bernd, aga kuigi sa oled mulle tuhat korda öelnud, et tuleb naeratada, on minu vastus endiselt, et naeratan ainult oma vabast tahtest. Seega, Louise L. Hay "Tervis kehale ja hingele" leiab loodetavasti varsti uue omaniku, kes teda hindab.

Oh, nüüd ma hakkasin seda raamatut lappama (ma olen alati asendustegevustes tugev olnud) ja tuli meelde, kuidas me Hellega kunagi seda lugedes kõhukrambid saime. Ma ei ole sellest raamatust vist veel kirjutanud, aga seal on lõpus lehekülgede kaupa tabeleid probleemidest, nende võimalikest põhjustest ja uuest mõtlemismustrist, mis peaks aitama neist lahti saada. Kihelev pärak - põhjus: süütunne möödunu suhtes; kahetsus - uus mõtlemismuster: hellalt andestan ma endale. Ma olen vaba.

Ma ei tea, kas ma ikka raatsin selle ära visata, sellega võib veel ilgelt nalja saada.

Diabeet - igatsus selle järele, mis oleks võinud olla. Tugev kontrollivajadus. Sügav mure. Elus ei ole enam midagi magusat.

Jalaseen - pettumus, kuna sind ei aktsepteerita. Võimetus kergel sammul edasi minna.

Kõrvetised - hirm, hirm, hirm. Rõhuv hirm.

Kõhukinnisus - tõrkumine vanadest ettekujutustest lahtilaskmise vastu. Minevikku pidamajäämine, vahel ka ihnus.

Sissekasvanud varbaküüned - mure ja süütunne sinu õiguse suhtes edasi minna. Lahendus: see on minu Jumala poolt antud õigus oma suund elus ise määrata. Ma olen kindlas kohas. Ma olen vaba.

Ja muideks, kui keegi teist peaks kunagi Parkinsoni tõve saama, siis teadke, et see tuli teie hirmust ja vajadusest kõige ja kõigi üle kontrolli omada.

Püha hommikusöömaaeg

Kuigi täna ei olnud mu viimane päev tööl, oli ette nähtud mu ärasaatmishommikusöök, kuna boss lendab homme kuhugi... Friedrichshafenisse vms. Kui puhkeruumi jõudsin, oli laud natuke rohkem kaetud, kui ma arvasin, alates salatitest-sinkidest-juustudest kuni lihapallide ja Mett'ini (toores hakkliha sibulaga, veider, aga olin Jonathani soovitusel nõus proovima, vaatamata sellele, et kõigesööja André mu kõrval ütles, et tal see küll alla ei lähe). Ja siis ma sain kingituseks raamatu ja raamitud fotokollaaži kõigist ja pildi taga paberi aadressite ja telefoninumbritega ööbimisvõimaluse jaoks tulevastel Saksamaal viibimistel. Ma üldse ei salli lõplikke hüvastijätte - lihtsalt ei leia sõnu. Niisiis vaikisin, tänasin ja teatasin, et hakaku nüüd kõik sööma, muidu läheb asi kurvaks. Isu mul muidugi polnud, seega lõunapausi ajal, kui hommikusöögist järelejäänut sõime, ajasin oma pool Brötchen'it ja tüki koogist, mille ma kaasa küpsetasin, sisse ainult selleks, et André rahule jääks.

Ja kuna saiakestevarustusmeeskond Jonathan ja André ostsid kümne inimese jaoks kokku 50 saiakest, siis on homne hommik/lõuna ka kindlustatud. Viimase tööks jätan homme neli ventiiliplaati. Siis on kõik.

"Kas sa purjetad või purjutad?"

Eilne koristamine jäi ootamatult pooleli, kui Sönke helistas ja mu purjetama viis. Tee paadisadamani oli tõeline ekskursioon läbi Põhja-Saksa maapiirkondade oma maisipõldude, lehmalõhna, rohetavate väljade, paari pisikese küla ja pideva vaatega fjordile, kaassõitjaks Sönke üle 70-aastane isa, kes tõelise vanakooli mehena mind kenasti teietas ja palus juhil aeglasemalt sõita, et ma saaks vaateid nautida. Kohalejõudnuna vaatasime aias ringi, jõime kes kohvi, kes mahla ja arutasime maailma asju. Vahva oli vahelduseks näha mingit peresuhet, pealegi kui see on hästi funktsioneeriv.

Purjetanud olen elus varem ainult korra. Paar suuremat lainet võtsid kõhus õõnsaks küll, aga sain isegi ise purjekat tüürida. Kokku olime fjordil vist kolm tundi. Ilm soosis meid ka. Tõeline tšill...

Ja kui olime mulle aiast veel kotitäie pirne kaasa pakkinud, sõidutas Sönke mu juba peaaegu pimedas tagasi. Vaevalt õhtusöögiga valmis jõudnuna purjetasin aga sama spontaanselt edasi üllatuslikult Flensburgis viibivate sõprade juurde. Kella seitsmeks hommikul võttis uni ka minu üle võimust. Hommikusöögilauas nägin igasuguseid kreatiivsusi, alates Lowe salaami-konservpaprika-riivjuustu võileibadest kuni Nico vaniljejäätiseni basiilikaga.

Kell kaks - iga roju oma koju. Meenetena kaasa üks natuke kasutatud õhupall ja kaks koopiat korterivõtmetest. Vastutasuks maha jäetud üks nööp.

Soundtrack: Turbonegro - Do you dig destruction?

Heanaaberlus

Kui mulle pool aastat tagasi oleks öeldud, et ma pean pidu koos kamba indoneeslaste ja muude lõunapoolsete tüüpidega ja mul on selle juures lõbus, siis oleks ma sellesse väitesse ilmselt kergelt skeptiliselt suhtunud. Aga uskumatul kombel on neil umbes sama nilbe huumorimeel kui meil ja kui välja arvata Guatemala esindaja, kes on ikka tõeline huanpablo (ilma naljata!), ei ole näiteks Indoneesia/Malaisia temperament (vähemalt lühiajaliselt) isegi liiga ahistav.

Sünnipäev oli. Sünnipäev oli kellelgi, keda ma polnud kunagi varem näinud, aga kui tunned kedagi, kes tunneb kedagi, kes tunneb kedagi, siis vahet pole. Süüa oli vaaritatud isuga. Langesin jälle sellesse ei-ole-eriti-terav-toit-lõksu, aga selle sai kohe õllega alla loputada, sest seltskondliku osa tipphetk oli joomamäng. Eesmärgiks ei olnud mitte kohutaval kombel purjujäämine (kuigi korra oli indoneeslastega see igatahes juba juhtunud, kui õhtul kell kuus kõik juba tudisid). Tuli lihtsalt ringis istuda, kaardipakist kaarte tõmmata ja vastavalt saadud kaardile juua kas kaks-kolm lonksu, jagada oma lonksud laiali, võtta lonks, kui oled mees või naine või indoneeslane või mitteindoneeslane jne. Seejuures mitte unustada kehtestatuid reegleid, nagu näiteks, et pead pingile püsti tõusma ja vasaku käega paremast kõrvast kinni hoidma. Ja kes tõmbab neljanda kuninga, peab ära jooma klaasi sisu, kuhu eelmise kolme kuninga saajad midagi sisse kallanud on. Jah, mina olen see auväärne King of Cups. Õlu punase veiniga pole just hõrgutavaim kokteil. Kellel ei vea kaardimängudes...sellel lihtsalt ei vea.