Kolm

Pärast korralikku väljamagamist oli laupäeva esimene päevakorrapunkt lõunasöök bossi ja tema naisega. Võite imestada, ma ei saa ise ka täpselt aru, aga tundub, et mingi osa mu töökaaslastest on nõuks võtnud mind lapsendada. Korra külastatud hiinakas proovisime seekord buffet-lauda. Maitses hästi ja kõht sai täis, kuigi imestan, miks nad sinna ikka ja jälle lähevad, kui tihtipeale - õnneks mitte veel sõna otseses mõttes - supist karva leiab. Kord on toit ülesoolatud, kord saad mineraalvee asemel Coca-Cola ja nii edasi. Aga eks harjumus mängib ka oma rolli.

Et jätkata aasia roogade lainel, juhindusime Helle indoneeslasest korterikaaslaselt saadud flaierist ja läksime välistudengite korraldatud üritusele, kus teemaks seekord Nepal. Maitsesime kohalikke roogi, mida oli valmistatud juba viis tundi järjest. Edasiseks panen kõrva taha, et kui nepallane ütleb, et sümboolselt punases potis toit on vürtsikas, ei tasu mõelda, et tahaks ikka teada, kui vürtsikas. Tulemuseks sinisesse salvrätikusse nuuskamine, õhetav nägu ja kuumav suu. Endalegi uskumatult ei olnud internatsionaalne seltskond seekord kurnav. Üks korraldajatest, Bollywoodi-välimusega vestistatud nepali noormees, näitas slaide, naeratades iga slaidivahetust paludes nii, et ma peaaegu nägin ta suunurgas sädelust ja kujutasin teda mingit india tantsu vihtumas. Kui pidime lahkuma, surusime tal hüvastijätul kätt ja kuulsime, et kuna ta teab Helle indonees-korterinaabrit, kavatseb ta nende korterit külastada. Bollywood Helle kodus! Kui see ometi tõeks saaks!

Ja kolmandaks üle pika aja kohtumine poistega. Ei saa öelda, et päris esimene, aga teine küsimus küll oli see, et kas me oleme kiirtoiduputkas käinud. Ilmselgelt eritasime üsna tugevat aasia toidu lõhna. Liikusime siis niimoodi kellegi ärasaatmispeole, keda me päris täpselt ei tundnud ja pärast seda, kui keegi meist kallas ameerika lippu imiteerivatele kreppribadele jooki, mille tulemusena värvus allolev laudlina punaseks ja mina olin jätnud kahtlase väärtusega sissekande siirate hüvastijätusõnadega täidetud märkmikusse, lahkusime. Õhtu lõppes küünlavalgel Marvini õudusjutte kuulates, publikuks üks hüplik, kaks huvitatut ja üks tukkuja. Jah, miski pole ikka muutunud.