Tahan!

Esimesena avastasin kirsipuu kõrvalisemat teed töölt koju tulles, kui üks punane kirss keset teed vedeles ja mu tähelepanu püüdis. Kirsid olid kõrgel, oksad haprad ja puu kasvas kraavis. Ainult ühe sai kätte.
Siis nägin, et see hiigelpuu, mis mu toaaknast paistab, kannab kirsse. Oksad on kõrgel ja suure hüppamisega sain paar peo sisse püütud.
Eile käisin jooksmas ja nägin mingeid vilju maas. Juba harjumus - mari maas, pilk üles, et näha, kust see küll tulla võiks. Kreegid vist seekord. Mõned käeulatuses olevad olid küpsed, aga õiged olid muidugi ladvas. Kõrgel.
Täna Sandbergi tänavat mööda üles tulles nägin maas ploome. Arvata oli, et ma ei saanud ühtegi kätte. Kõrgus oleks sobinud, sest puu kasvas allpool asuval tänaval, aga juhtumisi eraldusmüürist piisavalt kaugel. Ma isegi ei imesta.

Aga ma ei anna alla. Ei mingit kui-ei-saa-siis-ei-taha
-ka-viinamarjad-ja-kirsid-ja-kreegid-on-hapud-juttu. Veel mitte.