Kokkuhoid on ostujõud!

Juba pikemat aega olime plaaninud oma marjavajaduste rahuldamiseks üles otsida maasikapõld, kus saab süüa, palju jaksad ja kui enam ei jaksa, siis ise korjata ja kaasa osta. Maasikahooaeg on peagi läbi, seega trotsisime järjekordset äikeseohtu, pakkisime karbid-kotid kaasa ja läksime marjule. Teed teadsime vaid umbkaudu, seega kõnetas Helle rattaga meile vastu vuravat vanahärrat. "Liiga hilja. Põld niideti maha." Meie ehmunud ilmete peale lisas aga, et marju seal veel natuke on ja saab niisama korjata. Edasi! Mingi hetk hakkas Helle juba ninaga nuhutama ja teatas, et tunneb maasikalõhna ja kui ma kauguses ühte põldu märkasin, läksime uurima, kas oleme õiges kohas. Põllu äärde jõudes oli pilt selge: õhu asemel oli maasikalõhna pilv. Okastraat meid ei häirinud ja pugesime läbi. Ah et natuke maasikaid... Põld nägi välja nagu sõjatander, mädaste ja katkiste maasikate lödaga kaetud. Aga iga kõlbmatu maasika kõrval oli teine küps või alles valmimas. Ja nii kaugele, kui silm ulatub. Ja siis veel mäest alla. Tahaks omanikku, kes selle maha niita laskis, kohata, siis saaks öelda, et nii lolli pole veel näinud. Üks kilekott täitus teise järel. Keeldun seda ahnuseks nimetamast, ma lihtsalt tahtsin häbiväärsest mädasurmast päästa võimalikult palju maasikaid. Juhuks, kui keegi peaks tulema meid sealt ära ajama, mõtlesime välja strateegia: puruvigases saksa keeles ütleme laused: "Mina arvama, rämps. Mina näljane. Kodu kaks laps. Kolm! Mees surnud. Töö ei ole.". Ja loodame, et ei ole järgmisel päeval tasuta jagatava ajalehe esiküljel.

Näpud punased, kott marju täis ja käsi veel viimaseid ahvatlevaid marju kaasa haaramas, lahkusime läbi okastraadi. Aju ikka veel korilaseprogrammil, piidlesime koduteel veel puu otsas valgeid klaare, aga varuvariandiks arvestatud vaarikakribalad jätsime puutumata. Loogiline ju. Vaadake ise.