Hetked. Jälle.

Mõnikord tuleb mõni sõber üsna spontaanselt külla. Ja siis saab jälle mõnusasti koos aega veeta. Jäätist limpsida ja pargis kõrge rohu sees vedeleda ja raamatust ette lugeda ja kollase teki peal piknikku pidada. Olla (või vähemalt üritada olla) ainult selles hetkes, sest tead, et see on viimane kord, kui sa toda inimest näed (kuigi kunagi ei tea, mida elu toob), sest tema tee viib varsti tagasi lääne poole, Ameerikasse ja meie tee paar kuud hiljem itta. Ja siis jääb alles ainult ports hetki, mida meenutada. Ja võimalust neid hetki juurde tekitada tuleb ära kasutada. Carpe diem, teate küll.