Tee

Avarust oli vaja. Läksin jalutama. Kui korra kuhugi kõrgesse rohtu tallatud rajale pöörasin, hakkasid järgmised rajad mu ees hargnema, ühest kasvas teine, üks viis läbi heki, järgmine kuhugi lagendikule. Lõhnas nii suviselt. Ongi vist suvi. Oli just see hetk, kus päike pole veel loojunud ja päevasoe on alles. Mingi tuvi tegi oma huu-huu-hu-huud ja ma mõtlesin järsku, et ma pole see aasta veel kägu kukkumas kuulnud. Kuidas ma siis tean, mida on oodata? Kas siis kägu ei tea, et teadmatus on kõige hullem? Korjasin peotäie kõrsi ja tulikaid ja ristikunuppe, kõike, mis pihku jäi. Mingid linnud veel laulsid ja kellad ühes Flensburgi tosinkonnast kirikust lõid ja lõid ja lõid. Kui järgmine rada mu künka otsa viis, et korraks Tarupi punasele katusereale pilk heita, jäid need ka vait.