Lilled ja liblikad ja tingimusteta armastus ehk lillelapse igapäevaelu

Eile tuli äikest. Ilm andis mõista, et seda on oodata - oli teine selline lämbe ja sombune. Pärast oli õhk nii mõnus ja lõhnas vihma järgi. Täna koduteel sadas ka peenikest vihma. Inimestel olid torssis näod peas. Mulle meeldis. Kõik ju lõhnas jälle, vihma ja tolmu järgi ja kohati kirbelt ja toorelt, vist nendest kollaste tulika ja kuldtähe vahepealsete lillede lehtedest. Ja kõik õitseb. Need kollaste õitega põõsad, mille nime ma jällegi ei tea ja võililled ja veel üks tundmatu puu, millel on kirsi- või kreegilaadsed õied, aga ise on kõrge. Nuusutasin, lõhnas. Magusalt.

Mõtisklustest rebisid mind välja sõbrad, kes oma aknast vene aktsendiga "Schlampenfalle!" alla hüüdsid. Minu geniaalne tõlge kaheukselise auto ehk litsilõksu kohta on läinud üldisesse kasutusse. Ja kui idanaabrite teemal jätkata, siis leidsin töökoha lähedalt hiigeltoidupoest ootamatult karbi sprotte. Jah, ostsin pikemalt mõtlemata ära. Oh seda rahvaste sõprust.