Vaeslaps ja head võõrasisad

Nagu sellest oleks veel vähe, et mu ülemus arvab, et õnnetut vaeslast kaugel maal (mina siis) tuleb süstemaatiliselt šokolaadiga kostitada, unustamata seda, et mõlemad kunagised käigud trükikotta lõppesid kakao ja võileivaga kaubanduskeskuse kohvikus ja viimati, kui pärast vaba neljapäeva keegi reedel tööle ei tulnud, mina aga korraks - küll hiljemaks kui tavaliselt - ikka kohale läksin (et päeva mitte raisku lasta), lõpetasin ma ülemuse ja tema naisega hiinakas perekondlikul lõunasöögil. Nüüd on hakanud mu kabinetikaaslane ka mind toitma. Paar korda olen ma tema käest juba varemgi Snickersit saanud, nüüd on järg Knoppersi käes. Nii reedel kui täna (kui esmaspäev poleks vaba olnud, siis ilmselt poleks ka esmaspäev vahele jäänud) olen ma tema suust kuulnud lauset: "Mul on sulle midagi.", mille järel potsatab mu lauale järjekordne maiustus. Vähemalt tema ei saa arvata, et ma nälgin, sest mäletan täpselt meie arutelu teemal "söön-ennast-oimetuks-aga-juurde-ikka-ei-võta-oo-söök-on-hea-ilma-ei-saa", mille lõppedes mõtlesin ma, et viimaks ometi veel keegi minusugune. Milles siis ikkagi asi? Kaks võimalust: kas ma näen mingil mulle teadmata viisil eriti armetu välja või on tegu ühega neist inimestest, kes on lihtsalt loomu poolest nii kuradi head. Eks ma ole viimasel ajal jah päris palju üksinda kabinetis pidanud istuma, aga... Ei, ta on ikka üks neist, kes tekitab sus parandamatu soovi olla parem inimene.

Kahjuks on mu mälu jätkuvalt kehv ja mu kümmekond plaani talle šokolaadi osta on siiamaani lõppenud sellega, et ma virutan endale vastu otsaesist ja ütlen: "Persse, jälle!"