Time was so long ago

Eile kevad, täna sügis. Kevad on kummaline aastaaeg. Selline magushapu, kahevahel, heitlik. See aeg, kui mõtled, et aasta on jälle möödas. Millegipärast on see tunne just kevaditi, isegi rohkem kui aastavahetusel. Meenutad siis eelmist kevadet ja üle-eelmist, nii kaugele kui mälu võtab. Siis tulevad need "oh-mäletad-seda"-hetked või "hmm, see oli ju 2004" või 2007 või mis iganes. Alati kevad. Tuletab sulle meelde, et vanus tuleb. Miks siis muidu elukevadeid loendatakse? Üks laps ronis täna kõrvaltänaval üle müüri ja kui kohakuti jõudsime, ütles mulle tere. Ehk tekitasid temas seda aukartust, mis piisavas vanuses võõrastele tere ütlema sunnib, mu kõnniteel kõpsuvad saapad. Need saapad moonutavad mu identiteeti, teevad mu kellekski teiseks. Kord tibiks, kord...täiskasvanuks. Eks siis tuleb eriti ise olla, kui väljaspool kõik kasvab ja kaob ja kujuneb.