Preteeritum pluskvamperfekt

Täna seisin tööl akna juures, vaatasin, kuidas töömees kopaga mulda lükkas ja labidaga laiali kühveldas ja tundsin tungivat soovi püksid üles käärida, tal labidas käest ära võtta ja ise edasi teha.

Täna seisin ma endiselt akna juures, kui nägin majanurga tagant väljakalpsavat jänest, kes lidus mulda kühveldava mehe naaberplatsile, siis järgmisele, peatus ja nuhutas, lippas üle parkimisplatsi ja sõidutee ning kadus silmist. Tööstuspiirkonna imed.

Täna pakkus mu boss mulle paaripäevast töölähetust kuuetunnise sõidu kaugusel.

Täna tööpäeva lõpus traditsiooniliselt kaugemasse bussipeatusesse jalutades lisandus mu tähelepanuavalduste nimekirja juba eesootavatele signaalitamistele ka majakatuselt ehitusmeeste poolt saadetud vile.

Täna ukerdasin viigipükste ja korralike saabastega mullasel nõlvakaldal, püüdes fotokaga tabada pisikesi kollaseid lilli, kui möödaminev koeraga boheem mind imestunult vaatas ja mu kohmetunud pilgule vastuseks rõõmsalt "Moin!" hõikas.

Aga kes minevikku ei mäleta, see elab tulevikuta. Eile nägin esimest õitsvat nartsissi.