Kiel

Tahaks ükskord oma kehal järjekordset hiigelsinikat avastades täie kindlusega teada, kust ma selle sain.

Seminar Kielis oli omamoodi. Seltskond oli siiani parim, ehk ka seetõttu, et see ei koosnenud 15 egiptlasest ja mitmed näod olid juba varasematest kordadest tuttavad. Lisaks ka meievanune tuutor. Seminari asjalikum pool oli aga senistest halvim. Kui teema on kliimamuutuste mõjud Läänemere piirkonnas, siis ei tahaks terve päeva vahtida graafikuid sademete hulgast, sadakonda kliimamudelit, mis ennustavad, mitme sentimeetri võrra Aafrikas sademetehulk kasvab või erinevaid sademetemõõturite tüüpe. Ahoi, ma pole meteoroloog, ma ei mõika. Õigemini, vahepeal ikka mõikan, aga juhul, kui tegu on värviliste kaartide ja tulpdiagrammidega, mitte mingite kõveratega, mida mahub ühele joonisele kümme ja siis nad kattuvad ja ühed on ühe mudeli järgi arvutatud ja teised teise järgi ja osad on mingite nihetega ja siis on keskmised ja hälbed ja oh seda statistikat. Tõsi ta on, mul oli magamajäämisest puudu ainult ports tahtejõudu, sest mu silmad hakkasid jälle tegema seda trikki: Vaata üles. Ei jaksa enam? Vaata ekraanile. Valus? Vaata alla. Puhka korra, pane silmad kinni. Ei! Ei-ei! Silmad lahti! Pöörita natuke silmi, vaata aknast välja. Nii. Vaata ekraanile. Okei, vaata siis üles. Ja nii edasi. Tegelikult ei olnud dotsent ka sihtgrupist teadlik. Ja eks need erialainimesed ole alati oma teemas sügavalt sees. Peaaegu andestan.

Aga õhtul, ohjaa, õhtul läksime kõik koos (ja seda juhtus mu seminaride ajaloos esimest korda) pruulikoda/õllekasse ja laulsime pinkidel seistes üksmeelselt kaasa nii kõige hullematele saksa šlaagritele kui saksakeelsele variandile "Moskvast" (eestikeelsete sõnadega).

"Komm wir tanzen auf dem Tisch
Bis der Tisch zusammenbricht
Ha ha ha ha ha"

Ja lisaks traditsiooniline linnaekskursioon, hommiku-, lõuna- ja õhtusöögid, paar piinlikku hetke ja kellegi üllatuslikud pisarad rongijaamas. Oh seda elu.