Üle Emajõe jää

Avastasin telefonist ühe funktsiooni, mis pani mõtlema. Aja ja väärtushinnangute üle. Jah, ka telefoni funktsioonid võivad inimese selliste teemadeni juhtida. Situatsioon: Inimene saab sõnumi. Inimene loeb selle läbi ja valib siis "Vasta". Ekraanile kuvatakse variandid, kuidas vastust alustada. Kas "Tühjalt ekraanilt", lastes oma fantaasia käiku või "Algtekstilt" (plagiaat!) või "Blanketilt" (teate küll, variandid nagu "Olen koosolekul, helista hiljem, kl..."). Siis tuleb veel nimeiri sõnadest ja fraasidest, mida saab valida oma sõnumi alustamiseks, nagu "Jah" ja "Ei" ja "Hilinen" ja "OK". Arusaadav, äriinimese kiire elutempo ei võimalda meetritepikkusi sõnumeid toksida, las siis telefon vähendab näpuvaeva. Aga automaatvastused nagu "Kalli ja musi" ja mis veel hullem - "Mina sind ka"? Kas järgmise asjana poeb Inimene õhtul armsama juurde voodisse, kustutab öölambi ja virutab siis juba ka nupu pihta, mis käivitab lindistatud sõnumi nagu automaatvastaja puhul: "Head ööd, kallis. Armastan sind."?

...

- "Kallis, kas me jääme igavesti kokku?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps. "Jah" Vali. Saada.

- "Kallis, sa ju ei peta mind?"
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps. "Ei" Vali. Saada.

- "Ma armastan sind."
- Vasta. Klõps-klõps-klõps-klõps-klõps-klõps. "Mina sind ka" Vali. Saada.


Võtke aega, et siiras olla.