Rahu, ainult rahu...

Järjekordne külaskäik linnast välja hipikommuni päädis emotsionaalse energia madalseisuga. Uskumatu, kui palju ma ometi distantsi vajan ja kui palju energiat ja pingutust nõuab see, kui ma pean pidevalt kontrollima, ega ma liiga mõtlik välja ei näe, sundima ennast seltskondlikult vestlema ja konstantselt naeratama. Aga no tõesti, kuskil on ka ju piir ja kuulda kahekümnendat korda päevas küsimust "Miks sa ei naerata?" või "Millest sa mõtled?" ajab lõpuks nii närvi, et ma kas blokeerun täiesti (mis tekitab muidugi küsimuse, miks eestlased mossitavad) või tunnen äärmist vajadust teha midagi destruktiiv-konstruktiivset nagu puulõhkumine või vastupidi, tõmmata kummikud jalga ja kõige veidram maalkäimise jope selga ning minna vanaema juures metsa, kuulata tuult puulatvades ja lehtede sahinat jalge all ja mõnda vihmatiba nina otsas. Õnneks sai mere ääres käia (taaskord Taanis) ja natuke avarust tunnetada. Hea vaheldus tundele, et keegi kogu aeg su selja taga seisab. Ühikasse jõudes sulgusin oma tuppa ja nautisin vaikust. Ja kuna kõigest arenes välja ka füüsilise energia vaegus, pidin ennast turgutama sidruniga teega ja seejärel õunamoosiga pannkookidega, mida ma õhtul kell üheksa küpsetama hakkasin. Mõnele sakslasele olen juba suutnud - alguses sõbraliku korrutamise, seejärel otse ja karmilt ütlemisega selgeks teha, et vajan rahu ja üksiolemist ja õigust ise oma vaba aega planeerida (jah, just, ise-ise-ise), aga mõnega ei tasu vaeva nähagi.
Ja kui mina tahan Karlssonit vaadata, siis mina vaatan Karlssonit!