Alguslõppalgus

Inglise keele õppejõud (see veider) näitas meile täna loengus Youtube'ist Monty Pythonit. Ei olnudki väga üllatav käik tegelikult, ta ise sobiks sinna tegelaseks. Ega mulle üllatused eriti ei meeldigi. Täpsemalt need, kuhu mind paratamatult kaasatakse, nii et ma ise valida ei saa. Abitu tunne tekib - oled millegi sees, mis eriti ei meeldigi ja minema ka ei saa, nii et mängi aga kaasa ja ürita head nägu teha. Spontaansus on muidugi hoopis midagi muud. See mulle meeldib, sest otsus on minu. Ja rohkem spontaansust on vähem rutiini. Ehk sellepärast nimetabki meie peaingel-tuttav meid hulludeks. Üldse on selline eksoodi tunne tekkinud, nagu oleks mingi haruldane eksemplar loomaaias. Õppejõud kipuvad meid nähes muigama ja muidu vabal ajal oleme ka natuke... omamoodi. Sakslastega võrreldes vist veidi iseäralikud. Aga see-eest meeldejäävad. Näiteks teab inglise keele õppejõud meid nimepidi, privileeg, mida naudib meie kursusel ehk vaid käputäis inimesi. Ja sellega olengi ringiga tagasi alguses inglise keele juures. Kas pole kummaline, kui lihtne on algusesse tagasi jõuda? Ja kui hea, sest midagi tuttavat ootab juba ees.