"Tartu? That's on the coast, isn't it?" - "No." - "Well, it should be."

Jah, meie inglise keele õppejõud on veider tüüp, kindlasti pälvib veidraima õppejõu tiitli. Olin-kunagi-naistemees-kõnnakuga, korraliku inglise hääldusega ja sakslaste häälduse kulul nalja tegev.

Sylt see-eest pole üldse veider, vaid hästi tore. Lained on suured (mõõn jäi kahjuks nägemata), jalgupidi sai vees käidud ja mõned teokarbid korjatud ja siis jäätisega kõnniteeserval (neljatärnihotellide rajoonis) päikse käes jäätist söödud. Sylt on üldse vist rikkurite saar ja turismile üles ehitatud, sest iga teine maja on hotell. Aga ilus on. Meri on. Rookatusega majad on. Liivarand on (tasuline muidugi). Parim leid oli muidugi "kunstipood" nimega Matrjoschka, kust sai osta pussnuge, vaase ja meie rõõmuks ka purgi, mille sildil seisis "Ostrõe bolgarskije ogurtšiki" ja kaanel "Vkuz, znakoomõi iz detstva". Need sõime ka kõnnitee serval ära.

Enda säästmise huvides oleme Hellega arendanud välistudengitega toimuvate ekskursioonide tarbeks taktika, mida Helle eriti hästi valdab. Nimelt tuleb igal võimalikul juhul, kui on aru saada, et nüüd algab järgmine programmipunkt, mis ei pea tingimata ühiselt toimuma, küsida, et kus ja mis kell me kokku saame ning pärast soovitud vastuse kuulmist kohe minema tormata. Säästab ajusöövitavast viisakusvestlusest. Kui tuli välja, et pärast kokkulepitud kellaajal kohtumist on rongini ikka veel aega, tuli Helle oma küsimusega jälle lagedale, mis pani ühe tuutori muiates küsima, et kas me tahame jälle minema kaduda. Jah, just nii.

Nüüd pean selgeks õppima veel paar asja:
1. fotoka akud tuleb alati täis laadida
2. kolmanda korraga võiks selgeks saada, et eksursioonile eelneval õhtul pole mõttekas peole minna
3. ülikooli kirjatarvete poe sissepääsu leidmiseks ei pea tervet tiiru ümber maja ja piirdeaia tegema ja uksi jõllitama, millel on kirjas, et sealt sisenemine on eluohtlik kõrgepinge tõttu, vaid tuleb punase noole juurest kohe vasakule pöörata.